Kuna naabritel kärssas ruuter (livebox nagu prantslastel kombeks öelda) kümmekond päeva tagasi maha, siis olime ka meie ilma. Meie udupeen 100 meetrine õhuliin tuleb ju nende poolt.
Seoses sellega olen natuke jännis. Internet on minuarust nagu WC, mis peaks igas elamises olemas olema.
Nüüd on hunnik asju kogunenud - vaja palgad ja maksud maksta, maksuametile deklaratsioonid teha, lisaks igasugused arved, mailidele vastata, vahepeal tekkinud küsimustele vastused leida, värsked pildid üles panna, blogi kirjutada, lugeda, mis maailmas vahepeal toimunud on jne. Nüüd läheb nädal aega, et ennast vaikselt taas järje peale vean.
Seniks kannatust!
reede, juuli 30, 2010
teisipäev, juuli 20, 2010
Turvapükstest.ja.ohtudest.metsatöödel
Turvapüksid on spetsiaalsed kettsaega töötamiseks mõeldud kaitsepüksid, mille kaitsepõhimõte on järgmine: hariliku riide alla on õmmeldud kogu sääre pikkuses umbes 1cm paksune nailoni kiht, milles nailonikiud jooksevad täies pikkuses ülevalt alla. Ja kui nüüd saekett mingil põhjusel tee jalga peaks leidma, siis toimib selline asjade käik: Kett hammustab katki pükste pealisriide ja jõuab nailonkihini. Nailonkiud on üles ehitatud nii, et nad ei läheks katki, vaid jääks sae hamba taha. Seejärel tõmbab kett nailonkiud pikalt pükstest välja ja need rändavad otsejoones veotähiku vahele ning kiiluvad kinni keti liikumise. Pärast on tükk tegemist, et neid sealt kätte saada. Aga jalg on päästetud. Rätsep teeb ka püksid uuesti korda, kusjuures paikamisel peab kindlasti arvestama, et pealisriiet ei õmmeldaks läbi nailonkiu. Muidu ei jookse pikad nailonkihid ketivahele, vaid kett võib need üksteise järel lihtsalt läbi lõigata ja jalani jõuda.Meil tuli siin mõni aeg tagasi jutuks turvapüksid ja nende kandmine metsas. See on teema, millest rääkida, kuna me neid siin ei kanna. Nad on küll olemas, aga mine ja proovi turvapükstega siinses kliimas töötada!
Eestis on enamus aja niikuinii sooje pükse tarvis ja miks mitte siis kanda juba turvapükse. Aga meil siin lõunamaal on iga üleliigne riietusese liiast. Vahest tahaks lühikeste pükstega lõigata, aga floora on selline mis ei lase.
Kui teie Eestis räägite praegu kuumalainest, siis meie siin nimetame 30 ja alla selle kraadiseid ilmasid jahedateks. Kui Eestis on varjus 30 kraadi, siis päikese käes võib olla 40. Kui meil siin on varjus 35 kraadi, siis on päikese käes 60. Täiskasvanud inimese vari on keskpäeval alla meetri! Selline temperatuuriga peab tõsine füüsiline vorm olema, et kanda turvapükse ja -saapaid.
Teisalt, mõnel saemehel on kohe selline stiil, et peab iga õhtu niit ja nõel käes tunnikese veetma ja turvapükse lappima. Saekett käib pükstes nagu muuseas pea iga päev. Sellistel meestel ei tasu turvapüksteta üldse metsa minna. Mäletan üht Vaasma nimelist saemeest, kes tuli mu firmasse Rootsi tormimurru ajaks. Andsin talle siis oma tutikad Jonseredi "turvad" üheks päevaks kasutada, kuna ta oli enda Husqvarnad eelmisel päeval katki lõiganud ja polnud jõudnud veel ära õmmelda. Siis kui ta õhta koju tuli, olid ka minu Jonsi püksid reie koha pealt pikalt katki lõigatud. Samas, nii nagu tema lõikab - gaas vasaku käe all, sang paremas käes - pole selles midagi imelikku. Selliste tegelastega juhtub nii, et nad mingi päev ei viitsi oma katkilõigatud pükse äragi enam õmmelda ja käivad ripendavate narmendavate pükstega veel nädala kuni pealisriie täitsa puruks ja kadunud ja siis tahavad püksid juba kapitaalsemat pealisriide vahetust.
Ühesõnaga, minuarust on see sügavalt isiklik asi, kas neid kanda või mitte. Mõni eluline näide, kus enamus inimesi ohtu näha ei oska, aga oht tervisele on sadu kordi suurem sellest, kui vilunud saemees metsas turvapüksteta töötab:
- Kui autoga sõites võib sulle otsa sõita roolijoodik ja turvavöö võib sind päästa ka ise sõiduviga tegemata, siis metsas ei tule keegi sulle saega jalga lõikama kui sa just ise seda ei tee. Seega pean autoga sõitmist suurusjärgu võrra ohtlikumaks kui metsatöö tormimurrus ilma turvapüksteta. Käiksin pigem aasta aega ilma turvapüksteta metsas, kui sõidaksin Tallinnas ühe nädala ilma turvavööta.
Lisaks võid autos ka turvavööd kandes surma saada. Tallinn-Tartu maanteele ei tasuks üldse asja teha teatud nädalapäevadel ja kellaaegadel. - Mehed ümberringi käivad litsimajades ja on nõus ilma kanto-kummita seksi eest suuremaid summasid välja käima - no on ikka adrenaliininarkarid - kas saad HIV'i või ei saa... 50-50 :) Ja ega pool-tuttavate "sõbrannade" juures käimine väiksema riskifaktoriga ei ole.
- Inimesed ronivad vabatahtlikult autosse, mille juht on pehmes olekus - turvapüksteta võid halvimal juhul reielihase katki lõigata, roolijodik võib sinu ja su sõbrad ära tappa.
- Kui palju inimesi tuigerdab pimedates äärelinnades ja isegi eesti maanteedel ilma helkurita...Isegi olen mõnest riivekaga mööda saanud.
- Mine Tallinnasse ja vaata, kuidas rahvas punasega üle autotee käib. Või siis minnakse üle 4 rea kohas, kus üldse üle minna ei maksaks.
- Julge kolmandik eesti mehi valab omale näiteks alkoholi sisse kogustes, mis vähendavad eluiga tunduvalt ka siis, kui otsest õnnetust jommis peaga ei juhtu. Lihtsalt maks sureb ära liiga varakult. Tõsi, meie vanaema sulane Lembit Michels jõi iga kuu kindlasti mitu liitrit puhast alkoholi läbi terve elu ja tõmbas ikka 73 täis kuni suri möödunud talvel ikkagi pigem suitsetamisest põhjustatud kopsuhädade, kui joomisest tingitud maksaprobleemide tõttu.
- Suitsetamise oleksingi äärepealt unustanud. Kui sa suitsetad ja lõikad turvapükstega, siis minu soovitus naljaga pooleks oleks loobuda suitsetamisest ja lõigata ilma turvapüksteta. Isegi kui sa omal jala otsast peaks lõikama, mis ei ole tõenäoline, on su tervis peale viiekümnendat parem kui kahe jalaga suitsetajal.
Seda rida võiks jätkata, aga mis ma öelda tahan - mina ei tähtsustaks turvapükse üle. Pigem tasub rõhku panna näiteks langetamise ajal latvadest kukkuvatele okstele ning kindlasti ei tasu ilma kiivrita puid langetada.
Eestis on just langetamise ajal ladvast kukkuv oks peamine surmapõhjus metsatöödel. Ja see, kui Steera-Tann paari nädala eest oksaga silma sai, kui ta minu langeva ladva alla jäi, näitab veelkord, et kiiver ja sirm hoiavad ja kaitsevad metsas kindlasti rohkem kui turvapüksid. Ilma turvapüksteta ei tasuks metsas käia üksi - jalga lõikamise korral peab olema keegi, kes vajadusel žguti aitab panna ja kiirabi õigesse kohta kutsub. Tegelikult on üksi metsas töötamine üldse vastunäidustatud.
Minu firmas läbi aegade olnud õnnetused ja järeldused:
- 2005 aasta mai kuus saagis Paks omal pöidla puruks. See juhtus nii, et ta tõstis sae lubamatult kõrgele ja väheste kogemuste tõttu ei osanud arvestada, et kett võib põhjustada tagasilööki. Kett lõi sae tagasi ja kett läks käelaba pealtpoolt pöidla-käelaba piirkonda. Pöial õmmeldi Eksjö haiglas kokku ja Paks oli nädala pärast jälle kogemuse võrra rikkamana metsas tööl nagu mees muiste.
- Tõnn saagis 2005 aasta sügisel Rootsis ilmselgelt pinge all olevat puud valelt poolt ja sai puuga põlvedesse sellise paugu, et tema niigi räsitud põlvekeder vajas nuga. See viga oli ilmselt puhas hooletus - puu tundus lihtne ja peenike, aga alati peab ikka tormimurrus võtma saagimisel sisse asendi, kus paindes puu pingest vabanedes sinuni ei ulatuks. Tema saagis puud aga kogemata seistes just seal pool, kuhu pinge oli suunatud. Minule meeldivad näiteks turvaliselt kauguselt - 50cm - pingest vabanevad mööda vihisevad tonnised männid ja nende poolt tekitatav tuuleõhk väga. Ei pane enam silmagi pilkuma. Valvsust ei tohi kaotada!
- Ännii jäi 2007 Rootsis tormimurrus kuusekännu alla vangi, kuna ei hinnanud ohtu reaalselt. Lõikas ühte kändu lahti olles ise teise kännu all, mis oli ka juba tema enda poolt hetk tagasi lahti saetud, kuid järgmine lõigatav puu hoidis oma massiga veel seda kändu kinni. Ja nüüd nagu puu number 2 sai lahti lõigatud, vajus puu nr 1 känd selga nii et nägu mullas. Õnneks oli Mikk valvas ja kui Ännii vilele ei vastanud, hakkas Mikk kohe uurima, mis juhtus ja leidis Ännii kännu alt ning päästis. Haiglas selgus et kondid on terved, aga selg oli pikalt valus ja kännu poolt muljuda saanud. Oleks tolles kännu augus vesi olnud, oleks meil metsas aset leidnud uppumissurm. Üsna karm lugu, kahtlemata suurim õnnetus mis meil on juhtunud, ehkki vigastused olid Tõnnil kõvasti suuremad.
- Steera-Tann sai 2010 juulis Arengosse langil minu langetatud langeva puu ladva oksaga silma. Põhjus oli selles, et mina langetasin tema suunas, tema oli teadlik ja vaatas nii nagu peab langeva puu suunas, aga puu takerdus hetkeks ühe kasvava puu ladvas ja tegi mõneti ootamatu vimpka. Kuna Tann oli täpselt ladva kaugusel, siis pikim ladvaoks ulatas temani. Jõle loll juhus! Ja just silma, põmm, kümnesse. Nädal aega oli silm valus. Õnnelik õnnetus.
Aga mis siit kõrva taha tasub panna - kui sa seisad puu all, siis ära arva, et eest ära jõuad. Juhtub, et jalg takerdub kusagile, oled pikali ja kogu moos. Parem astu need 3 meetrit aegsasti eemale nii et puu kindlasti sinuni ei ulatuks. - Minuga juhtus järgmine lugu. Saagisin mullu 11. septembril small-Sebastieni TimberJack 1270E-le kände lahti Hostensi kandis. 2 tihune ilus puu oli. Lasin tol päeval veel kokku 2 kombit üksi tühjaks. Üldiselt üritasin küll saagida nii, et harvesterile jalgu ei jääks, aga mingi hetk tundus, et Sebastienil oleks hea, kui ma korra tema juurde hüppaks ja mõne puu lahti laseks, et üks langi nurk päris ära lõpetada. Läksin kiiruga kände lahti saagima, aga tema ei teadnud, et ma sinna läksin. See oli viga! Kuigi ma olin selleks valmis, et äkki ta ei märka mind ja langetab mulle pähe või sõidab üle, siis oli ehmatus ikka suur kui tonnine agregaat üle kahe ja poole meetrise kännu tagant poolt sama puu järgi haarama hakkas, mida ma parajasti saagisin. Panin peaka kännust võimalikult kaugele. Hetk hiljem nägi small-Sebastien juba minu kiivrit ja tõmbas pea üles. Mõlemad olime suht ehmunud. Selle pea alla jäämine ei oleks kriimustustega lõppenud. Üks koolitus jälle kirjas! Õnnetust küll ei juhtunud, aga väga kaugel see ei olnud.
- Väiksematest õnnetustest meenub veel see, kui Pilküü käsi jäi Rootsis kändu lahti saagides pingest vabanenud tüve ja sae sanga vahele nii, et käsi vajutas sanga kõveraks. Käsi ise jäi terveks seekord - milline võimas käsi! Lausa tiigrikäpp!
Olukord oli selline, et üks puu oli risti teise puu juure kohal. Kui nüüd Pilküü alumise puu kännust lahti lõikas, lõi see vibuna üles, aga üleval ei olnud ruumi - seega jäigi käes olnud saag peale pauku hetkeks kahe puu vahele. Sellises olukorras aitab pikem plaat - kui saed eemalt, ei juhtu midagi.
Seega tahad sa või ei taha, selliseid asju tuleb ette. Tuleb lihtsalt anda endast kõik, et õnnetuste tõenäosust minimiseerida, sest nullini seda viia on võimatu. Pole ju mõtet igapäevaselt DOD9 kanda, et äkki kusagilt tuleb juhuslik kuul.
pühapäev, juuli 18, 2010
Käi Perse - Ühtne Eesti Suurkogu
Päris lennukas tükk oli. Sellest võiks igaüks oma järeldused teha, eriti TALLINLASED, KES EI KÄI VALIMAS!
Panen selle monoloogi teksti ka siia ja loodan, et sellest saab eesti mastaapides võrdväärne "Olla või mitte olla"-ga.
Kes ei ole näinud, see saab klippi vaatamiseks tõmmata siit:
Käi Perse - Ühtne Eesti Suurkogu [klipi suurus 56 MB]
Ma tahan
ma nõuan
see mina siin
tähendab osakest rahvast
pisikest küll
kuid siiski osakest
käi perse Keskerakond
käi perse Keskerakond
et sulle ei meeldi, et minu lapsed õues liivakastis mängivad
ja tagaajamist ja kulli
sest meil on Nõmmel suur aed
ja sina Keskerakond tõstsid selle eest meil maamaksu viiekordseks
me ei ole kapitalistid
elame seal naise vanaema juures
ja meil ei ole raha, et seda maamaksu tasuda
ja ma ei tea kuidas ma seda oma naisele ütlen
käige perse kõik kuradi lollid maainimesed
kes te arvate
et Laar keeras kõik perse
kes te annate oma hääle Arnold Rüütlile
kes ’88 ütles
mingit tagasiteed kodaniku eesti vabariigi juurde ei ole ega saagi olla
käige perse raisk
käige perse kõik marurahvuslased
käige perse kõik erakondade noorliikmed
käige perse netikommentaatorid
andke mulle tagasi see lootus
et Eesti on normaalne väike riik
kus inimsuhted ei piirdu sõnadega
käi perse
käi perse kuradi ivo rull
käige perse kõik kuradi suhtekorraldajad
kes te olete aastaid kõigile poliitikutele perse pugenud
maailmavaatest sõltumata
aidanud neil teha seda
mille vastu te ise kusagil sügaval oma südames võitlete
ja siis te ütlete neile kes tahavad midagi muuta
et teil pole lootustki
käi perse ka sina kuradi venelane
et sa oled pätt
et sa oled kurjategija
käi perse selle eest
et sinu maitse interjööride ja muu elukeskkonna suhtes
on kurat lihtsalt ilge
et sest need kuradi ühetoalised Lasnamäe korterid
need on kurat
need näevad õudsed välja
ja üldse mitte neofunk
käi perse selle eest
et ma ei oska vene keelt
et ma ei saa sinuga suhelda
ja selle eest, et ma saan aru
et sa oled inimene
et peaksime hästi läbi saama
et ma tunnen süümepiinu
et ma ei suuda sinu suhtes olla
tolerantne ja empaatiavõimeline
kui ma näen sind McDonaldsi leti taga
один cheesburger пожалуйста
käige perse kõik kuradi intellektuaalid
kes te teate juba kõike
olete nii kuradi skeptilised
et ükski süstal ei lähe teile enam naha vahele
ja ma ei tea kuida sinu ees mitte lolliks jädäa
sest sinu ees jäävad niikuinii kõik lolliks
käige perse kõik teisejärgulised romaanikirjanikud, akvarellimaalijad
käige perse
sest te arvate
et olete paremad kui kõik teised kastid ühiskonnas
ja et te arvate
et poliitika on räpane
kas Lennart Meri oli räpane?
Käige perse noorsugu
käige perse te kuradi noored munninäod
kes te suudate mõelda ainult iseenda peale
pole ühiskonda viimase 20 aasta jooksul mitte ühtegi muutust kaasa toonud
käige perse
et te tahate välismaale ära minna
ei taha mitte kunagi enam siia tagasi tulla
käige perse
eriti selle eest
et teie mõte ei suuda kesta üle viie sekundi
minge perse
kuradi persekukkunud noored vitud raisk
te, sa peaksid olema noor
sa peaksid olema vihane
VIHANE!
aga kurat sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa
kes ei lähe tänavale
kes ei astu ametiühingutesse
kes kurat ei ütle oma arvamust välja
nikutab kurat oma porganidipeenra vahel kurat linnalähedases suvilas
oleks ainult, et täna head ilma hoiaks
käi perse reformierakond
mine tõsiselt perse
et sa tõstsid minu lapse mähkmete käibemaksu 20 peale
aga jätsid ajalehtede oma 9 peale
kuigi seal on sitta sada korda rohkem
käi perse kuradi pensionär
et sa mu 4 aastasele pojale ei paku bussis istet
kuigi me tuleme hambaarsti juurest
ja ta vaeseke nutab
käi perse sa ignorandist koristaja
kes sa tuled pärast etendust lava koristama
ja vaatad Ansipi pilti ja küsid
miks meil presidendi foto on seina peal
raisk selle pärast sa oledki koristaja
et sa ei tee vahet Ansipil ja Ilvesel
et sa kurat ei loe luulet
et sa ei tee vahet Jinil ja Jangil
et sa ei tea kus on Sirbi toimetus
et sul on jummalast pohhui Eesti Vabariigi välispoliitikast
et sind ei koti Tiibeti inimesed
kurat
et sa ei tea mis asi on populism
et sa ei taha olla lojaalne meie vabariigile
käi perse Savisaar
et sa oled vanaisa
aga sa ei tegele oma lastelastega
vaid nussid inimesi hommikust õhtuni näkku
käige perse
kõik kuradi lollid, rumalad, harimatud, ülbed, ahned, vingus nägudega munnid
kelle jaoks demokraatia ongi mõeldud
käi perse ka sina Andres Mähar
et sa oled juba
et sa oled 32 aastat vana
et sa võtad seda kõike nii südamesse
ja käi perse eriti selle eest
et sa usud
et sa vähemasti loodad
et see kuradi türa hiinlased
homo sapiens
suudab vaadata oma ninaesisest natukene kaugemale
käige perse
käige perse
käige kõik perse
kellel on ükskõik
ja kes te arvate, et meil pole tõsi taga.
reede, juuli 16, 2010
Hispaaniareis.prantsuse.veinid.ja.eesti.joojad
Nii palju on rääkida seekordsest hispaaniareisist, et kõike niikuinii ei jõua kirja panna. Hakkan kirjutama tegevuse kulgemise järjekorras kõigest mis meelde tuleb.
Algas see kõik sellest, et Pilku teatas ükspäev, et nad lähevad Väändega (see on Pilku romu BMW hellitusnimi) Pamplonasse härjajooksu vaatama kolmeks päevaks. "Nad" tähendas siis Riddži'rii, Pil'küü ja Änn'ii. (Sellised on siis meie mugandatud prantsuse-inglise-eestistatud hääldused nimedele RiigiRiks, Pilku ja Annes). Meil oli suur lank Arengosses just valmis saanud ja see andis võimaluse kogu töödesse nädalane paus teha. Mõtlesin, et lähme ka Hispaaniasse. Kuna meie autos oli paar vaba kohta, kutsusin kaasa ka Saara suured sõbrad Ipsi ja Kristeli (prantsuskeelsed hellitusnimed puuduvad) ning pakkusin Pamplona härjajooksu kõrvale välja jalgpalli MM finaali vaatamise Madriidis mõnelt suurelt ekraanilt kohalike fännide keskel. Lisaks tundsin, et pean kaasa minema, kuna ma ei kujutanud ette, kuidas Änn'ii kahe alkolembi ja vana bemmirondiga sellelt reisilt edukalt tagasi jõuaks. Kõik kolm suudaks teepeal olles vahetada vaid ratta, aga mitte geneka rihma või rattalaagri. Seega panin igaks juhuks ka hunniku elementaarsemaid tööriistu ja oma tunked auto peale.
Pesime ennast männitolmust puhtaks ja lahkusime Antagnacist kahe ekipaažiga laupäeva (10.07.2010) pärastlõunal. Esialgne marsruut nägi välja selline:
Antagnac -> Mont de Marsan -> Dax -> Bayonne -> Biarritz -> Vitoria-Gasteiz ->Burgos -> Madriid -> Soria -> Pamplona -> Pau -> Mont de Marsan -> Antagnac.
Dax's peatusime korra, et osta Decathlonist üks telk juurde. Osteti veel üht teist. Rižirii ja Pilküü külastasid ka E.Leclerc'i alkoholiletti.
Biarritz's oli plaanis teha ookeanipeatus. See linn on ülikõva. Konkurentsitult parim atlandiäärne Lõuna-Prantsusmaa suvituslinn, kuhu minu jalg on sattunud. Konkurentidena pean silmas teisi siinseid linnasid, mis on risti-rästi läbi suvitatud: Arcachon , Biscarosse, Mimizan, Contis. Biarritzi teeb eriliseks pikalt väljaehitatud ookeanirannik mitmete ilusate randadega ning mägiste vaadetega lõuna suunas. Linn ei jäta odavat üksluist, äravahetamiseni sarnast turistidele orienteeritud muljet nagu teised eelpoolmainitud kuurortid või Kanaari saared. Erinevalt teistest linnadest, kus tänavatelt puudub ookeanivaade, liugleb asvaldtee kümme kilomeetrit mööda rannikut ja pakub silmailu. Kui ma peaks Atlandi ääres elama, valiksin Prantsuse linnade hulgast seninähtu põhjal Biarritzi. Kui jõuan sel suvel Vahemere äärsed Prantsuse Riviera linnad läbi käia Marseilles'st Nice'ni, siis leian kindlasti veel mõne linna kus elada tahaksin, olen selles peaaegu veendunud.
Jäin oma jutulõngaga pooleli selle kohapeal, kus jõudsime Biarritzi. Kunagi eelmise aasta veebruaris olin salvestanud navisse ühe Biarritzi ranna koordinaadid ja sinna me end otsejoones kaheksal rattal veeretada lasksimegi. Peatus kujunes meeldivaks, käisime 25 kraadises tulisoolases vees lainetega müramas, hammustasime midagi kõhtu ja sõitsime edasi, järgmise vahepunkti poole.
Järgmisest vahejuhtumist alates kiskus põnevaks. Meil oli kahe auto vahel olemas ka algeline raadioside, mis töötab maksimaalselt 1 km raadiusel. Sellega sai üksjagu tühja möla aetud, aga üks hetk läks kriitiliseks. Pilküü teatas nimelt ära sättinud häälel, et Väändel hakkab bensiin otsa saama. Lisas veel täispeaga huumorit ka: "Kui bensiin otsa saab, siis muud ei juhtu midagi kui vääne kaob lihtsalt tagant ära". Jõudsin veel uurida, et kui kauaks veel väänet on, aga juba vist kostuski midagi sellist: "m***l *** **nsii* ot*a". No otsas siis otsas, lasteaialastel ikka juhtub, et ei osata näidikuid lugeda ja vii-mind-koju kanistrit ka kaasas ei ole. Muide, Don Aivario'l on vii-mind-koju kanister koguaeg kaasas ja see on nii mõnigi kord teda päästnud. Aga Don Aivario on erinevalt meie Väände ekipaažist juba omal nahal tunda saanud, mis tähendab kui kiirteel kütus otsa saab. (Seda juhtus tal mõned korrad viieste bemmidega Itaaliast Eestisse tulles, kuna 50% second hand viieste bemmide bensunäidikud ei tööta korrektselt.) Väände bensiininäidikul polnud häda midagi, seekord oli viga tihendis, mis asub rooli ja juhiistme vahel. Ning oma osa mängis ka see, et Väände ekipaaži kaardilugejate tiim arvas, et kainena on juba nädal aega aega surnuks löödud, aitab reaalsuses viibimisest ning valati ruttu mõned alumise riiuli keeratavate korkidega veinid kurku ilma hambaid puudutamata.
Edasine asjade käik oli selline, et meie suundusime mööda kiirteed edasi avatud tanklat otsima. Paarkümmend kilomeetrit ei olnud ühtegi tanklat avatud, kuni jõudsime Vitoriasse. Arvasime, et oleme pääsenud, aga päris nii lihtsalt see asi ka ei käi siin riikides. Sõitsime navi toel läbi 5-6 Repsoli, Cepsa kettide tanklat, kuid kõik nad on öösiti suletud. Ka meil hakkas paak tühjaks saama. Lõpuks leidsime tankla, mille ühel tankuril oli kaardimakse võimalus. Suured sildid olid juures 24h - nagu tõeline seitsmes maailmaime - tankla, kust saab kütust ööpäevaringselt. Mina lasin oma autol paagi täis seni kuni Ips sukeldus ühte lähedal asuvasse prügikonteinerisse nii, et ainult jalad paistsid, hoides varvastega konteineri äärest kinni, et päris ära ei upuks ning ronis lõpuks välja, käes 5 liitrine joogiveepudel. Loputasime selle poole liitri biodiisliga ning täitsime selle Väände jaoks 5 liitrit bensiiniga, aga sama kaardiga millega omal paagi täis lasin, enam maksta ei õnnestunud. Leidsime mingi teise, mis töötas ja kimasime koordinaatide järgi Väänet otsima. Mõnda aega kripeldas mul veel see, kas see biodiisel on ikka nii kvaliteetne kui peab. Kas oleks pidanud ikka vana head klassikalist naftat paaki laskma? Ma ei ole selle teemaga väga kursis, kuna Prantsusmaa tanklates pole biodiislit näinud ja Eestis ei ole poolteist aastat elanud. Kas Eestis müüb mõni tanklakett biodiislit? Lõpuks kui mootor oli juba tõrgeteta tund aega töötanud, ma enam sellele ei mõelnud. Tundub, et talupojamõistus toimis - tanklas ei tohiks ja müüa diislit, mida ei tohi mõnele autole panna. Hind oli vist 1 sent odavam kui tavadiisel. Samas välisturist võib ju siis Eestis kogemata vabalt punast mõnes tanklas paaki lasta. Sellega võib mootoril kiire lõpp tulla. Alati ei pea. Vahest küsitakse mult, kuidas Hispaanias hinnad on Prantsusmaaga võrreldes. Sellele vastuseks Prantsuse diislihind on 1.12, Hispaanias 1,07 umbes. Andorras 0.90 kandis.
Jõudes Väände juurde, oli pilt ühteaegu halenaljakas kui hirmuäratav - auto seisab kiirteeääres, väljas on kottpime ja isegi ohutuled ei põlenud rääkimata ohuvestidest või ohukolmnurgast. Rižirii'l ja Pilküül oli kanal paigast ära läinud - nad olid praktiliselt pilditud ja magasid autos. Ips sai lõpuks Pilküü'le jalad alla ja küsis kus Änn'ii on. Pilku taarus autost välja, näitas põllu suunas ja ütles "Ma ei tea, jooksis minema ja tõmbas suunava kaare käega üle põllu ise vaevalt jalul püsides". Esimene asi, mis Ipsil pähe torkas, oli see, et Änn'ii'l sai joodikutest siiber ja põgenes uppuvalt laevalt. Ips soovis, et Pilküü aitaks meie toodud 5 liitrit bensiini paaki valada ja klappi mingi orgiga lahti hoida, aga see oli viga. Pilküü kukkus siis ümber auto ringi taaruma, käies kõikide uste juures aimamata, et auto asub kiirtee ääres. Üks rekka möödus praktiliselt riivekaga, aga ega Pilküü ise toimunut ei mäleta õnneks. Päästeingel jäi taaskord karmi saatusega võitluses võitjaks.
Mingi hetk saabus meie taha auto ning sealt hüppas välja Änn'ii 5 liitrise bensiinikanistriga. Sai ka see sisse valatud ja õnneks seekord kellegi jäänuseid kokku kühveldama ei pidanud, mõlemad autod hakkasid edasi liikuma. Kainena oli seda päris jube kõrvalt vaadata ja nüüd kui jodtad autos, kukkus justkui kivi südamelt. Lõpp hea, kõik hea! Järjekordne elukooli õppetund läbitud hindele 3+.
Vitorias 24h tanklas lasime Väändel paagi täis, aga Pilküü kukkus siis ju oma jauramisi jaurama ja temaga edasi reisimine ei tulnud enam kõne alla. Pakkusin Änn'iile õlekõrre et viime "napsitajad" kusagile ohutusse kohta ja reisime edasi ühe autoga.
Väände võtmed jäid meile, et Pilküü ei saaks toibudes Sebastian Loeb'i sõiduvõtteid minna jäljendama nagu tal kombeks on olnud peale seda kui omale esimese auto soetas. Lisaks võtsime Väändest ära ka navi, mis olnuks kohalikule hispaania kaagile liiga kerge saak. Sõitsime ise napsuvendadest eemale vaiksemat ööbimiskohta otsima. Ronisime autoga mingi mäe otsa ja avasime oma uue udupeene 2 sekundi telgi. See annab telkimisele täiesti uue taseme - 4-kohaline telk, mille kokku-lahti pakkimine võtab hea skilli korral vaid 10 sekundit. Sõime natuke ja sättisime magama - meie pere jaoks oli mul autokastis 15cm paksune vatimadrats, telgis magasid Ips, Kristel ning Änn'ii.
Pühapäeva hommikul panime asjad kokku ja läksime paar kilomeetrit eemal põlluservas magavat Väände ekipaaži külastama. Selleks et äkki on emb-kumb nii kaineks saanud, et talle tasuks olukorra muutusest teada anda. Kui kohale jõudsime siis Pilküü kakerdas ringi ja küsimuse peale kuhu lähed, vastas: "Lähen sinna järve äärde lossi ja uurin, et äkki keegi seal lossis teab midagigi". Ta ise sisemiselt uskus, et ise küll autot sinna põllule ei ajanud. Tund-paar joobnutega jauramist saime lõpuks Madriidi suunas liikvele. Vääne jäi koos kahe kaardilugejaga Vitoria lähedale põllule - piisavalt ohutu koht, kus kaks räuskavat tüüpi võiks mõned päevad rahus juua. Jätsime isegi kogu oma alkoholivaru nendele, et nad ei peaks ei-tea-kust alkot juurde otsima hakkama.
Änn'ii'le pakutud õlekõrs tähendas muidugi seda, et meie auto tagaistmel on Saara turvatool ja 3 inimest, mis on esiteks lubamatu, teiseks on niimoodi ebamugav läbida tuhat kilomeetrit. Eriti veel kui arvestada kokkulangenud segavaid ebameeldivusi nagu Kristine punnis kõht ja Kristeli põiepõletik. Sellest hetkest oli tagaistmel reisijate mugavuse aste umbes võrreldav märtsiküüditatute viimse rongisõiduga. Ips sõitis isegi mingi osa Madriidi otsast kastis madratsi peal, kus oli küll mugav asend, aga temperatuur küündis kasvuhooneefekti tõttu 60 tselsiuse kanti.
Nüüd oli meil kiire, et jõuda õigeks ajaks Madriidi ja otsida mõni megaskriin, kus kümned tuhanded futifännid oma koondislasi toetavad. Enne Madriidi oli kiirtee umbes 100 km suhteliselt umbes. Kaotasime seal umbes poolteist tundi ummikutes istudes. Hispaania numbritega autode vahel hakkas silma ka NL numbriga autosid. Kogu mass suundus sinna kuhu meiegi. Lipud akendest lehvimas, puna-kollased särgid seljas.
Teekond venis ja venis, jõudsime Madriidi kesklinna umbes 5 minutit enne matsi ametlikku algust kell 20:20. Ise oma suurest optimismist mõtlesin, et sellise sündmuse ja sellise linna puhul on tänavatel kümme suurt ekraani ja miljon inimest sealt teleülekannet jälgimas nagu Saksas 2006 EM ajal. Tõsi, siis olid ka võistlused Saksas, praegu olid võistlused ju Lõuna-Aafrikas. Ühesõnaga suuri ekraane me ei leidnud kuigi see ei välista, et neid kusagil hästi peidetuna siiski oli. Ega me ju paarikümne minutiga kogu Madriidi läbi ei sõitnud :) Silmaringi harimiseks teile Madriidi kohta nii palju, et pelgalt Madriidi linna SKP on tsirka 35 korda suurem kui kogu Eesti riigil. Turiste käib aastas 6 miljonit. Aga tol õhtul oli tänavatel suhteliselt vaikne, kõik vaatasid kusagil jalgpalli. Möödusime kümnetest pubidest, kust mängiv LCD paistis tänavale ära, aga kõigil neil oli üks häda - puudus parkimiskoht. Sõitsime Madrid Real'i Bernabeu staadioni juurde, et ehk on seal suur ekraan üleval. Isegi parkimiskoha leidsime, aga staadionil oli vaikus. Kõmpisime tänava ääres ühte välikohvikusse, kus enne meid oli ülekannet jälgimas paarkümmend fänni, kes iga pisiasja peale röökima puhkesid nagu idikad. Tellisime pooleliitrised õlled ja saime ühe 100 grammise kausitäie kartulikrõpse ja teise seanahka kaubapeale. See seanahk oli hea, tükid polnud nii kõvad kui Balsnack'i omadel. Kui Balsnacki omadega murrad või hambad ära, siis need justkui sulasid suus. Õllesõpradele teadmiseks - õlle maksis vist 4 ja pool euri.
Kui mängu lisaajal Andrés Iniesta väravast võit sündis, siis läks tänavatel alles mürgliks. Poole tunni jooksul vajusid kõik madriidlased tänavatele, kes jalgsi, kes autoga, kes rolleriga, kes rekkaga. Meie vaatasime seda kõike pealt Bernabeu stadta kõrval oma paar tundi. See pull vaibus vist alles vastu hommikut. Tänavatel liikus Hispaania lipu värvides küll bätmane, küll mikihiiri ja muid vahvaid tegelasi - inimeste fantaasia oli piiritu ning juubeldati täie rauaga. Kuna minul oli seljas Casillase särk, siis lauldi mulle mitmel korral Casillas-Casillas ja kuna viisijoru oli mõlemal korral umbes sama, siis ilmselt on Casillase kohta mingi selline lauluke Reali fännide hulgas liikvel.
Nüüd tuli hakata ööbimise peale mõtlema. Soovitav koht on jõe või järve ääres, kus oleks hommikul ärgates hea ujumas käia. Aga Madriidis ei ole see kaugeltki nii lihtne kui Eestis. Mõned jõed ja järved leidsime kaardilt, aga juurdepääs nendele oli küll suurte aedade, tõkete või kraavidega juba kilomeeter eemalt suletud.
Lõpuks telkisime mingis kohas, kust piirded meid enam vee poole ei lasknud ja hommikul tuli politsei meid ära ajama. Selgus, et mingid lojused elasid vist selle veekogu ümbruses suletud aias. Olgu need siis jõehobud, ninasarvikud või lõvid, meie neid ei näinud. Sinna parki olid öösel magama sõitnud veel mõned suvitajad.
Nüüd sõitsime sealt minema mõtetega, et kas tõesti ei ole Madriidis ega selle ümbruses ühegi veekogu, kus ujumas käia. Ja tuleb välja, et ei olegi. Kes tahab, maksab 7 euri ja käib basseinis - nii lihtne see ongi.
Kuna Madriidis ei ole niimoodi meie kombel ilma ettevalmistava kodutööta ühe päevaga mitte midagi peale hakata, tiirutasime mõned tunnid lihtsalt huupi mööda tänavaid ja peale lõunat suundusime oma kassiks joonud kolleege otsima. "Kassiks" armastan ma öelda sellepärast, et koer kuulab sõna ja on oluliselt targem võrreldes kõhu veini täis joonud Pilküü ja RiigiRiksiga. Justnimelt kassiga on nende intellektuaalsuse tase selles olukorras võrreldav, ilma naljata. Kaine peaga on samas mõlemad päris harjukeskmiselt arukad onklid nagu iga teine eesti asots - üks teab hästi pajatada Hitleri ja Stalini tegemistest, teine võib põlveotsas viiekilovatise kvaliteetse helivõimendi valmis tinutada.
Sõit Madriidist tagasi Vitoriasse venis tänu arvukatele tagareas reisijate persepuhkamise peatustele. Pool tundi ühel kannikal, siis peatus ja seejärel pool tundi teisel kannikal - nii see sõit möödus. Ööbima jäime Soria lähedal mingi järve ääres, Playa Pita nimelises rannas. Koordinaadid on N41.85152° W2.78061° - kel plaanis Madriidi ja Pamplona vahel telkima jääda, soovides seda teha veekogu ääres, siis ega siin palju alternatiive ei olegi ja nende otsimine on väga tülikas ja kulukas. Seega - pange need koordinaadid oma navi mällu igaks juhuks! Kohapel olemas nii kämpingud, toitlustamine kui ka telkimiskoht, kui natuke otsida.
Järgmine sündmus, mis meenub, on kasside pesitsuspaika jõudmine. Eelmisel päeval oli Pilküü saatnud SMS, et on kainenemas. Sai kokku lepitud, et nad ootavad meid Väände juures põllul. See põld asus imekauni järve kaldal, umbes 15km Vitoria-Gastez'ist põhja suunas. Täpsemalt oli tegu Ullíbarri-Gamboa veehoidlaga, mis asub Baskimaa suurimal märgalal. Aga kohale jõudes avastasime, et kasse polegi. Käisime järves ujumas ja peesitasime mõned tunnid. Kuna Pilküü telefon oli väljas, saatsin SMS, et tulge paari tunni jooksul Väände juurde kui meiega Pamplonasse tahate tulla. Ühel hetkel avastasin, et Pilküü on 3 korda helistanud. Sõitsime rannast mõne kildi kaugusele, et vaadata kas härrased on auto juurde naasnud. Avastasimegi rändurid teepealt Väände suunas jalutamast. Pil'küü'le oli vist toimunu teadvusse jõudmas ja ta oli suht inimeseks saamas.Rižirii aga ei kannatanud enam ja avas õllepurgi, kuna promill hakkas alla 2,5 vajuma. See oli olukorda arvestades ilmselgelt liig (soovisime ju nendega sellest hetkest jälle koos edasi reisida) ja ma võtsin selle õlle talt ära. Päris maha ei tahtnud ma väärt kraami valada ja Riksi pea tundus pikka aega pesemata olevat. Riks ise veel kiitis, et küll oli hea jahutus, limpsides vuntsidest viimaseid õlleniresid.
Mida kõike meie lookangelased läbi ei olnud elanud nende päevadega...
Kui ma küsisin, mis sodi ta autoaknast välja loopisite, siis vastati, et need olid kõigest süütud kusepudelid.
(Nädal aega peale reisi, ütles Pilküü veel oma teo õigustuseks ei Puyol kuses FC Barca bussi aknast välja ja kui ajakirjandus üritaski alguses skandaali teha, siis lõpuks jõuti üksmeelele, et kuhu Puyol siis kusema pidi kui peatust ei olnud võimalik teha). Aga selle kusepudeli oleks saanud ja kinni korkida ja hiljem prügikasti visata, mis? Loodust ei reosta tegelikult mitte kusi, vaid pudel. Selles mõttes oli Puyoli temp minuarust sümpaatsem.
Loodusereostamine oli üks asi, aga see kui käsi on õlani märjaks lastud ja siis sama märg käsi ühise toidu hulgast vorstiviilu järele sirutab, siis kained poisid enam samast pakist vorsti ei tahtnud millegipärast :)
Ausaltöeldes ma ei tea, mis mind seekord sundis Änn'iile ja Ipsile veel oma autos küüti pakkuma, minupärast oleks võinud ju kõik koos siis juba jooma hakata. Neli kassi poleks paha! Igal juhul parkisime pika joodikute jora saatel nende auto metsavahele ja läksime ise natuke eemale heinamaale ööbima. Vahepeal ronis Pilküü huumori mõttes veel oma kolme ja poole promilliga töötava mootoriga Väände roolitaha ning Ips ja Änn'ii vaatasid lihtsalt süütute lapsenägudega pealt umbes nii et "mis me ikka teha saame, ta võib ju meid lüüa". Sellest hetkest tundus, et 5 mehe peale on meil firmas vaid ühed ajud. (olukorraga mugandatud tsitaat Markiilt, M-Klubist) Tormasin auto juurde ja võtsin võtme, mille Pilku seekord imekombel leebelt mulle loovutas. Häbi võinuks olla, aga Ännii hakkas veel plärtsuma, et ega tema ka Pilküüle isa siin mängima ei pea. Minul oli tegelt sellel hetkel juba kõikide kaasas olnud meesreisijate pärast piinlik. Piinlik naissoo ees, kes seda jura autos vaatama ja kannatama pidid. Südaöösel, puruväsinuna. Saara õnneks magas "omatoolis" oma segamatut und. Kuna magama saime vist kell 1 öösel, siis see tähendas, et kella kuueks hommikul me Pamplona tänavatele härjajooksu vaatama ei jõua. Muide, see oli ju algselt Pilküü poolt kavandatud hispaaniareisi motiiviks. Ärkasime ja sõime. Kaljude vahel lendlesid mõned kotkad erinevas suunas väljavenitatud kaheksaid joonistades. Sel hetkel unistasin taaskord Sigma AF 200-500mm APO F2.8 EX DG objektiivist. Lohutasin ennast, et ma ei ole ainus, kellel seda veel ei ole. Ma rõhutan VEEL! Oma olemasoleva 200 x 2 F5.6 Sigmaga ei olnud seal küll ilma ettevalmistuseta tunni aja jooksul midagi teha. Nad lendavad pesast minema kui 100 m kaugusele suudad hiilida. Või teine variant - sööda mingi koht sisse ja passi Kivisaare kombel 48 tundi peidikus, et neid lindusid kaadrisse püüda. Eks peab ka tulevikus ekspeditsioonidel käima hakkama, vaeva rohkem nägema.
Ühel hetkel harjasin hambad, viskasime asjad autokasti ja sõitsime Väände ekipaaži järele. Seekord läks seal kähku, saime 15-20 minutiga Pamplona suunas liikuma. Ma isegi enam ei üritanud võtta teemat üles, et ärge mehed enam jooge. Küsisin vaid, et kas hakkate jooma ka. Vastati surmkindlalt "ei".
Pamplonas oli nagu igal aastal 6-14. juulil linn punasesse ja valgesse riietatud rahvast täis, et külastada San Fermini härjajooksu festivali. Igal hommikul koguneb hulk adrenaliinihaigeid spets kohta ja neile lastakse linnatänavatele püsti pandud aedikute vahel järele jooksma kari härgasid. Härjad ei ole agressiivsed, aga nad on pagan 500-600 kilosed ja lihtsalt nats paanikas. Ühesõnaga võib väga haiget saada kui jalgu jääd. Ja kogu nädala vältel igal õhtul tapetakse peale pooletunnilist piinamist surnuks 5-6 härga. Idiootide vaatemäng - härg väsitatakse punase rätiku peale jooksmisega poolsurnuks, torkides samal ajal talle turja igasugu ogasid nii et vaene loom verest pea tühjaks jookseb. Lõpuks lükkab üks tola mõõga südamesse ja rahvas plaksutab.
Mullu kui seda lolli peaga vaatama läksin, juhtus ühe härjaga isegi selline asi, et ta oli juba kõikvõimalikest torkehaavadest verest nii tühjaks jooksnud, et kukkus ilma tapmata kokku. Siis aeti veis ikka nuuskpiiritusega jalule, et tappa nii nagu süžee ette näeb - ikka mõõgaga südamesse! Äärmiselt hale vaatepilt. Häbi peaks olema tegelikult. Ära ka ei saa keelata - ikkagi vana traditsioon ja kultuur - võta siis kinni, mida teha!
Aga tänavajooks on süütu ja sellest jäime me ilma, teadagi miks.
Sellel fotol on Ips ja Kristel koha sisse võtnud Pamplona keskväljakul, mille all oli 4 korrust parklat. Parkisime mõlemad autod korrusele miinus 2 ja kooserdasime sihitult linnavahel. Mida kõike seal tänavatel müügiks ei pakuta - neegripoisid käivad ringi, pakkudes päikeseprille, käsitöölised müüvad särke, salle, pükse ja igasugu muud jura.... Baarides voolab ojadena õlle, väikse topsi eest tuleb välja käia 7 EUR. Ma veel nii rikas ei ole ja pidin leppima kõrval tänavatel urkapoodides müüdavate 1 euriste jääkülmade purgiõlledega. Aga ega neil ju maitsevahet ei olegi. Pilku oli suures pohmeluses esimesse baari tõtanud ja lasknud õlle välja valada. Aga kui kuulis õlle hinda, oli pohmakas nagu käega pühitud - 10 EUR - õlle jäi seekord ostmata.
Nii nagu jalgpallifännidest tulvil Madriidi, nii ka härjajooksjaid võõrustava Pamplona suviseid tänavaid võib iseloomustada lühidalt nii, et pargipingil istudes on võrreldav fiiling sellega, kui minna tund aega peale sauna väljalülitamist leiliruumi, pane uks kinni, kuse põis kerise peale kortsu ja võta istet. Kuum kuseving hõljub kõikjal. Samas, mobiilseid WC-sid nagu oleks siin-seal kui ringi vaadata, aga ega see ju purjus inimest ei huvita, kuhu ta kuseb. Või siis "ah mis see minu 2 liitrit kust õhtu jooksul ikka hullemaks teeb". Aga kui korrutad selle 2 liitrit per nägu kasvõi 1,5 miljoniga, siis seda kuldkollast soolast nestet tekib tänavatele ööpäevas 2 olümpiabasseini täit. Korrutame selle nüüd veel nädala, kuuga või vihmavaba päevade arvuga ja tulemus on üsna muljettekitav.
Tasusime mõnetunnise maaaluse parkimise eest mõistlikud 5 euri auto kohta ja suundusime otseteed kodu poole. Kuna selle kambaga polnud enam tahtmist ringi tiirutada, siis ei hakkanud me Pau'st läbi sõitma. Suundusime seega Biarritzi, kus lootsin surfituule tõttu näha korralikku lainet. Randa jõudes igatsesin oma sajaliitrist mistrali lauda ja viiest purje. Keegi peale Ipsi ujuma ei läinud. Rannavalve koristas isegi oma puki ja lipud ära - kes see ikka sellise itakaga ujuma läheb. Ja kui läheb, on ise loll. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Ma ei tea kuidas lainet mõõdetakse, aga põhjast harjani (vee loksumise
diapasoon) võis olla kaldast 20 meetri kaugusel umbes 3 meetrit. Ips üritas küll vette minna, aga laine tõi ta kohe 15 meetrit kalda poole nagu peerukera nii et ei tea kuspool on taevas, kus maa. Mina üritasin põlveni ulatavas laines pilti teha, aga palju ei puudunud kui alla vajuv vesi mu sisse oleks tõmmand koos kaameraga. Kui seda fotot nüüd suuremaks klikkida, siis on näha, et laine loobib enda ees igasugu sodi ning paari sentimeetriseid kivikesi merepõhjast. Oli näha pudeleid, lauajuppe, puu oksi ja igasugu muud põnevat ja vähem põnevat, mida torm kalda poole rullib. Peale korralikku tormi on olukord umbes selline nagu teisel fotol, mille tegin Atlandi ääres peale jaanuaritormi 2009 aastal.
Peale tormielamusi põrutasimegi otsejoones oma Prantsuse alalisse residentsi reisist välja puhkama. Koju jäänud vagla-Tann (ühel hommikul voolas Tanni metsakotist välja sadu ja tuhandeid väikseid vaglakesi nii et maa oli valge - metsas järelejäänud toit oli mõneks päevaks kotti ununenud) ja Džäni (Jane prantsuse-inglise mugandus) olid ilusasti kodu mänginud ja maja ära koristanud.
Fotodena kasutasin blogi illustreerimiseks vaid üksikuid väljavalituid. Ega ma väga ei klõpsanud ka, aga ilmselt leiad mingi portsu mõne aja pärast minu fotoalbumist. Rohkem sellised reisifotod, suvaline klõps siit, teine sealt, kolmas autoaknast. See viimane foto peidab endas meie reisitud kilomeetreid ja selleks kulunud aega ning kogu reisi keskmist kiirust.
Mina tegelt absoluutselt ei imesta, et reis nii läks. Nii mõnigi inimene nägi joomarlust nii lähedalt esimest korda ja teab nüüd mis see tähendab ja endaga kaasa võib tuua. Minu jaoks ei ületa Pilküü täis peaga korraldatud vägiteod uudisekünnist samuti nagu me ei pööra enam tähelepanu kui kuuleme, et Kanter võitis mingid võistlused kusagil tulemusega 68.60 m. See on nii tavaline. Spordiringkondades öeldakse selle peale lihtsalt "tegi oma ära". Aga seekord ma ütleks, et Pilku pani siiski Hispaanias umbes 71.35 m
Naljakas tundub see, et Ips on alkohooli keskel ise elanud ja üks ta sõber jõi vahetpidamata 6 aastat, aga 3 promillise Pilküü'ga üritas ta ikka pikemat aega järjekindlalt edu saavutamata uuesti ja uuesti läbirääkimisi pidada. Kasutades väljendeid "kui sa lubad" või "kui sa suudad". Mina, olles Pilküü joomisi 15 aastat kõrvalt näinud, näen kui mõttetu see on. Jahudes niimoodi Pilküü'ga tundide viisi ja aru saamata, et see ei vii ju mitte kusagile, tekib tõesti tunne, et mis sa jahud, joo ise ka parem mõni vein ja vii ennast samale lainele. Või arvestades seda, et Ips ronis ka Väändesse kui Väände ekipaaži uuesti oma lühikesse konvoisse liitsime, siis võibolla pakub sellise inimesega koos olemine mingil määral hetkelist meelelahutust? Ta teab peast ja tsiteerib kümneid Pilküü täis peaga tehtud "nalju". Pilküü tuli siia kaheks kuuks tööle tingimusel, et ei joo ja nüüd see oli siis kolmas "libastumine" selle aja vältel. Vanust on juba üle 30 - ehk oleks aeg mõelda elustiili vahetamise peale?
Aga ega ma reisikaaslaste suhtes pikka viha ei pea - paar aastat maksimum - kõik ei peagi alkohoolikutega kriisiolukorras adekvaatselt käituda suutma ja targemad inimesed hoiavad neist eemale. Kes vastu tahab vaielda, peab Pilküü'ga mõned veinid koos ära jooma ja omal nahal järele proovima. Ta nagu ei olegi nii täis, kui juba hakkavad käitumises tavajoobnu jaoks ebatavalised tembud - lähimaks näiteks kasvõi see kui ta eelmise joomingu käigus mitmeid klaasist limonaadipudeleid vastu maja seina puruks peksis ja ise ei mäletanud tund aega hiljem midagi. Peksis ja vandus, et kuradi mõttetud joogid, ei sisalda alkoholi. Aga ta oli enda kohta suht kaine. Või siis viimasel reisil kui ta Baruto soojendusliigutusi hakkas tõsimeeli tegema, et keha vaja ju enne võitlust üles soojendada, väänates omal õlgu ja painutades põlvi - äkki keegi tahab talle liiga teha. Vot on mees - 3 promilli pealt muutub meheks alles. Ise aru saamata, et Ips oleks ta vajadusel vasaku käega põldmarjapõõsasse lükanud...
Täpsustav lõik lisatud 18.juulil 2010:
Eestlaste alkoholismiprobleemi, mille alla kuuluvad kindlasti värskes inimvara raportis väljatoodud eestlaste tule-, uppumis- ja muud õnnetussurmad, lahkasid 2010-07-17 Kuku Raadio saates Keskpäevatund Priit Hõbemägi, Meelis A. Atonen ning Heldur Meerits. Jutt teeb murelikuks.
Muide, kes pole ise bloginud ja arvab, et ma istun maha ja kirjutan ühe hingetõmbega selliseid lugusid, see eksib rängalt. Selle blogi sissekande tegemine võttis aega umbes 6 tundi. Seda on rohkem kui küpsuskirjandi kirjutamiseks ettenähtud aeg. Aeg, mis hõlmab endas kõikvõimalike Wikipedia linkide otsimist, külastatud kohtade ajaloo uurimist, fotode selekteerimist, läbivaatamist ja nende uploadimist, mis võtab 256 kilobitise uploadi lingi korral olulise aja; info tõlkimist, kõikide kasutatud linkide ja kirjavigade kontrollimist, kuse mahu arvutamist excelis, kusjuures leida tuli veel olümpiabasseini mõõtmed, käia mitmmeid kordi külmkapi kallal, vestelda paralleelselt Rižirii'ga IT teemadel - nii see aeg kulub. Selline korralik sissekanne neelab minu protsessori ühe tuuma pooleks päevaks. Seega lugege ikka sõna-sõnalt mitte diagonaalis nagu ma ise teiste blogisid armastan lugeda :)
Tõsi, küpsuskirjandina selline töö komavigade tõttu positiivse hindeni küündida ei tohiks, aga andke see mulle andeks - jube tüütu on viimse kirjaveani kõike üle kontrollida. Suuremad typo'd katsun küll alati kontrolli käigus eemaldada, kuigi neid leiab ka suurte päevalehtede weebiartiklitest pidevalt. Umbes nagu spellerit ei oleks olemas.
Algas see kõik sellest, et Pilku teatas ükspäev, et nad lähevad Väändega (see on Pilku romu BMW hellitusnimi) Pamplonasse härjajooksu vaatama kolmeks päevaks. "Nad" tähendas siis Riddži'rii, Pil'küü ja Änn'ii. (Sellised on siis meie mugandatud prantsuse-inglise-eestistatud hääldused nimedele RiigiRiks, Pilku ja Annes). Meil oli suur lank Arengosses just valmis saanud ja see andis võimaluse kogu töödesse nädalane paus teha. Mõtlesin, et lähme ka Hispaaniasse. Kuna meie autos oli paar vaba kohta, kutsusin kaasa ka Saara suured sõbrad Ipsi ja Kristeli (prantsuskeelsed hellitusnimed puuduvad) ning pakkusin Pamplona härjajooksu kõrvale välja jalgpalli MM finaali vaatamise Madriidis mõnelt suurelt ekraanilt kohalike fännide keskel. Lisaks tundsin, et pean kaasa minema, kuna ma ei kujutanud ette, kuidas Änn'ii kahe alkolembi ja vana bemmirondiga sellelt reisilt edukalt tagasi jõuaks. Kõik kolm suudaks teepeal olles vahetada vaid ratta, aga mitte geneka rihma või rattalaagri. Seega panin igaks juhuks ka hunniku elementaarsemaid tööriistu ja oma tunked auto peale.
Pesime ennast männitolmust puhtaks ja lahkusime Antagnacist kahe ekipaažiga laupäeva (10.07.2010) pärastlõunal. Esialgne marsruut nägi välja selline:
Dax's peatusime korra, et osta Decathlonist üks telk juurde. Osteti veel üht teist. Rižirii ja Pilküü külastasid ka E.Leclerc'i alkoholiletti.
Biarritz's oli plaanis teha ookeanipeatus. See linn on ülikõva. Konkurentsitult parim atlandiäärne Lõuna-Prantsusmaa suvituslinn, kuhu minu jalg on sattunud. Konkurentidena pean silmas teisi siinseid linnasid, mis on risti-rästi läbi suvitatud: Arcachon , Biscarosse, Mimizan, Contis. Biarritzi teeb eriliseks pikalt väljaehitatud ookeanirannik mitmete ilusate randadega ning mägiste vaadetega lõuna suunas. Linn ei jäta odavat üksluist, äravahetamiseni sarnast turistidele orienteeritud muljet nagu teised eelpoolmainitud kuurortid või Kanaari saared. Erinevalt teistest linnadest, kus tänavatelt puudub ookeanivaade, liugleb asvaldtee kümme kilomeetrit mööda rannikut ja pakub silmailu. Kui ma peaks Atlandi ääres elama, valiksin Prantsuse linnade hulgast seninähtu põhjal Biarritzi. Kui jõuan sel suvel Vahemere äärsed Prantsuse Riviera linnad läbi käia Marseilles'st Nice'ni, siis leian kindlasti veel mõne linna kus elada tahaksin, olen selles peaaegu veendunud.
Jäin oma jutulõngaga pooleli selle kohapeal, kus jõudsime Biarritzi. Kunagi eelmise aasta veebruaris olin salvestanud navisse ühe Biarritzi ranna koordinaadid ja sinna me end otsejoones kaheksal rattal veeretada lasksimegi. Peatus kujunes meeldivaks, käisime 25 kraadises tulisoolases vees lainetega müramas, hammustasime midagi kõhtu ja sõitsime edasi, järgmise vahepunkti poole.
Järgmisest vahejuhtumist alates kiskus põnevaks. Meil oli kahe auto vahel olemas ka algeline raadioside, mis töötab maksimaalselt 1 km raadiusel. Sellega sai üksjagu tühja möla aetud, aga üks hetk läks kriitiliseks. Pilküü teatas nimelt ära sättinud häälel, et Väändel hakkab bensiin otsa saama. Lisas veel täispeaga huumorit ka: "Kui bensiin otsa saab, siis muud ei juhtu midagi kui vääne kaob lihtsalt tagant ära". Jõudsin veel uurida, et kui kauaks veel väänet on, aga juba vist kostuski midagi sellist: "m***l *** **nsii* ot*a". No otsas siis otsas, lasteaialastel ikka juhtub, et ei osata näidikuid lugeda ja vii-mind-koju kanistrit ka kaasas ei ole. Muide, Don Aivario'l on vii-mind-koju kanister koguaeg kaasas ja see on nii mõnigi kord teda päästnud. Aga Don Aivario on erinevalt meie Väände ekipaažist juba omal nahal tunda saanud, mis tähendab kui kiirteel kütus otsa saab. (Seda juhtus tal mõned korrad viieste bemmidega Itaaliast Eestisse tulles, kuna 50% second hand viieste bemmide bensunäidikud ei tööta korrektselt.) Väände bensiininäidikul polnud häda midagi, seekord oli viga tihendis, mis asub rooli ja juhiistme vahel. Ning oma osa mängis ka see, et Väände ekipaaži kaardilugejate tiim arvas, et kainena on juba nädal aega aega surnuks löödud, aitab reaalsuses viibimisest ning valati ruttu mõned alumise riiuli keeratavate korkidega veinid kurku ilma hambaid puudutamata.
Edasine asjade käik oli selline, et meie suundusime mööda kiirteed edasi avatud tanklat otsima. Paarkümmend kilomeetrit ei olnud ühtegi tanklat avatud, kuni jõudsime Vitoriasse. Arvasime, et oleme pääsenud, aga päris nii lihtsalt see asi ka ei käi siin riikides. Sõitsime navi toel läbi 5-6 Repsoli, Cepsa kettide tanklat, kuid kõik nad on öösiti suletud. Ka meil hakkas paak tühjaks saama. Lõpuks leidsime tankla, mille ühel tankuril oli kaardimakse võimalus. Suured sildid olid juures 24h - nagu tõeline seitsmes maailmaime - tankla, kust saab kütust ööpäevaringselt. Mina lasin oma autol paagi täis seni kuni Ips sukeldus ühte lähedal asuvasse prügikonteinerisse nii, et ainult jalad paistsid, hoides varvastega konteineri äärest kinni, et päris ära ei upuks ning ronis lõpuks välja, käes 5 liitrine joogiveepudel. Loputasime selle poole liitri biodiisliga ning täitsime selle Väände jaoks 5 liitrit bensiiniga, aga sama kaardiga millega omal paagi täis lasin, enam maksta ei õnnestunud. Leidsime mingi teise, mis töötas ja kimasime koordinaatide järgi Väänet otsima. Mõnda aega kripeldas mul veel see, kas see biodiisel on ikka nii kvaliteetne kui peab. Kas oleks pidanud ikka vana head klassikalist naftat paaki laskma? Ma ei ole selle teemaga väga kursis, kuna Prantsusmaa tanklates pole biodiislit näinud ja Eestis ei ole poolteist aastat elanud. Kas Eestis müüb mõni tanklakett biodiislit? Lõpuks kui mootor oli juba tõrgeteta tund aega töötanud, ma enam sellele ei mõelnud. Tundub, et talupojamõistus toimis - tanklas ei tohiks ja müüa diislit, mida ei tohi mõnele autole panna. Hind oli vist 1 sent odavam kui tavadiisel. Samas välisturist võib ju siis Eestis kogemata vabalt punast mõnes tanklas paaki lasta. Sellega võib mootoril kiire lõpp tulla. Alati ei pea. Vahest küsitakse mult, kuidas Hispaanias hinnad on Prantsusmaaga võrreldes. Sellele vastuseks Prantsuse diislihind on 1.12, Hispaanias 1,07 umbes. Andorras 0.90 kandis.
Jõudes Väände juurde, oli pilt ühteaegu halenaljakas kui hirmuäratav - auto seisab kiirteeääres, väljas on kottpime ja isegi ohutuled ei põlenud rääkimata ohuvestidest või ohukolmnurgast. Rižirii'l ja Pilküül oli kanal paigast ära läinud - nad olid praktiliselt pilditud ja magasid autos. Ips sai lõpuks Pilküü'le jalad alla ja küsis kus Änn'ii on. Pilku taarus autost välja, näitas põllu suunas ja ütles "Ma ei tea, jooksis minema ja tõmbas suunava kaare käega üle põllu ise vaevalt jalul püsides". Esimene asi, mis Ipsil pähe torkas, oli see, et Änn'ii'l sai joodikutest siiber ja põgenes uppuvalt laevalt. Ips soovis, et Pilküü aitaks meie toodud 5 liitrit bensiini paaki valada ja klappi mingi orgiga lahti hoida, aga see oli viga. Pilküü kukkus siis ümber auto ringi taaruma, käies kõikide uste juures aimamata, et auto asub kiirtee ääres. Üks rekka möödus praktiliselt riivekaga, aga ega Pilküü ise toimunut ei mäleta õnneks. Päästeingel jäi taaskord karmi saatusega võitluses võitjaks.
Mingi hetk saabus meie taha auto ning sealt hüppas välja Änn'ii 5 liitrise bensiinikanistriga. Sai ka see sisse valatud ja õnneks seekord kellegi jäänuseid kokku kühveldama ei pidanud, mõlemad autod hakkasid edasi liikuma. Kainena oli seda päris jube kõrvalt vaadata ja nüüd kui jodtad autos, kukkus justkui kivi südamelt. Lõpp hea, kõik hea! Järjekordne elukooli õppetund läbitud hindele 3+.
Vitorias 24h tanklas lasime Väändel paagi täis, aga Pilküü kukkus siis ju oma jauramisi jaurama ja temaga edasi reisimine ei tulnud enam kõne alla. Pakkusin Änn'iile õlekõrre et viime "napsitajad" kusagile ohutusse kohta ja reisime edasi ühe autoga.
Väände võtmed jäid meile, et Pilküü ei saaks toibudes Sebastian Loeb'i sõiduvõtteid minna jäljendama nagu tal kombeks on olnud peale seda kui omale esimese auto soetas. Lisaks võtsime Väändest ära ka navi, mis olnuks kohalikule hispaania kaagile liiga kerge saak. Sõitsime ise napsuvendadest eemale vaiksemat ööbimiskohta otsima. Ronisime autoga mingi mäe otsa ja avasime oma uue udupeene 2 sekundi telgi. See annab telkimisele täiesti uue taseme - 4-kohaline telk, mille kokku-lahti pakkimine võtab hea skilli korral vaid 10 sekundit. Sõime natuke ja sättisime magama - meie pere jaoks oli mul autokastis 15cm paksune vatimadrats, telgis magasid Ips, Kristel ning Änn'ii.
Pühapäeva hommikul panime asjad kokku ja läksime paar kilomeetrit eemal põlluservas magavat Väände ekipaaži külastama. Selleks et äkki on emb-kumb nii kaineks saanud, et talle tasuks olukorra muutusest teada anda. Kui kohale jõudsime siis Pilküü kakerdas ringi ja küsimuse peale kuhu lähed, vastas: "Lähen sinna järve äärde lossi ja uurin, et äkki keegi seal lossis teab midagigi". Ta ise sisemiselt uskus, et ise küll autot sinna põllule ei ajanud. Tund-paar joobnutega jauramist saime lõpuks Madriidi suunas liikvele. Vääne jäi koos kahe kaardilugejaga Vitoria lähedale põllule - piisavalt ohutu koht, kus kaks räuskavat tüüpi võiks mõned päevad rahus juua. Jätsime isegi kogu oma alkoholivaru nendele, et nad ei peaks ei-tea-kust alkot juurde otsima hakkama.
Änn'ii'le pakutud õlekõrs tähendas muidugi seda, et meie auto tagaistmel on Saara turvatool ja 3 inimest, mis on esiteks lubamatu, teiseks on niimoodi ebamugav läbida tuhat kilomeetrit. Eriti veel kui arvestada kokkulangenud segavaid ebameeldivusi nagu Kristine punnis kõht ja Kristeli põiepõletik. Sellest hetkest oli tagaistmel reisijate mugavuse aste umbes võrreldav märtsiküüditatute viimse rongisõiduga. Ips sõitis isegi mingi osa Madriidi otsast kastis madratsi peal, kus oli küll mugav asend, aga temperatuur küündis kasvuhooneefekti tõttu 60 tselsiuse kanti.
Nüüd oli meil kiire, et jõuda õigeks ajaks Madriidi ja otsida mõni megaskriin, kus kümned tuhanded futifännid oma koondislasi toetavad. Enne Madriidi oli kiirtee umbes 100 km suhteliselt umbes. Kaotasime seal umbes poolteist tundi ummikutes istudes. Hispaania numbritega autode vahel hakkas silma ka NL numbriga autosid. Kogu mass suundus sinna kuhu meiegi. Lipud akendest lehvimas, puna-kollased särgid seljas.
Teekond venis ja venis, jõudsime Madriidi kesklinna umbes 5 minutit enne matsi ametlikku algust kell 20:20. Ise oma suurest optimismist mõtlesin, et sellise sündmuse ja sellise linna puhul on tänavatel kümme suurt ekraani ja miljon inimest sealt teleülekannet jälgimas nagu Saksas 2006 EM ajal. Tõsi, siis olid ka võistlused Saksas, praegu olid võistlused ju Lõuna-Aafrikas. Ühesõnaga suuri ekraane me ei leidnud kuigi see ei välista, et neid kusagil hästi peidetuna siiski oli. Ega me ju paarikümne minutiga kogu Madriidi läbi ei sõitnud :) Silmaringi harimiseks teile Madriidi kohta nii palju, et pelgalt Madriidi linna SKP on tsirka 35 korda suurem kui kogu Eesti riigil. Turiste käib aastas 6 miljonit. Aga tol õhtul oli tänavatel suhteliselt vaikne, kõik vaatasid kusagil jalgpalli. Möödusime kümnetest pubidest, kust mängiv LCD paistis tänavale ära, aga kõigil neil oli üks häda - puudus parkimiskoht. Sõitsime Madrid Real'i Bernabeu staadioni juurde, et ehk on seal suur ekraan üleval. Isegi parkimiskoha leidsime, aga staadionil oli vaikus. Kõmpisime tänava ääres ühte välikohvikusse, kus enne meid oli ülekannet jälgimas paarkümmend fänni, kes iga pisiasja peale röökima puhkesid nagu idikad. Tellisime pooleliitrised õlled ja saime ühe 100 grammise kausitäie kartulikrõpse ja teise seanahka kaubapeale. See seanahk oli hea, tükid polnud nii kõvad kui Balsnack'i omadel. Kui Balsnacki omadega murrad või hambad ära, siis need justkui sulasid suus. Õllesõpradele teadmiseks - õlle maksis vist 4 ja pool euri.
Kui mängu lisaajal Andrés Iniesta väravast võit sündis, siis läks tänavatel alles mürgliks. Poole tunni jooksul vajusid kõik madriidlased tänavatele, kes jalgsi, kes autoga, kes rolleriga, kes rekkaga. Meie vaatasime seda kõike pealt Bernabeu stadta kõrval oma paar tundi. See pull vaibus vist alles vastu hommikut. Tänavatel liikus Hispaania lipu värvides küll bätmane, küll mikihiiri ja muid vahvaid tegelasi - inimeste fantaasia oli piiritu ning juubeldati täie rauaga. Kuna minul oli seljas Casillase särk, siis lauldi mulle mitmel korral Casillas-Casillas ja kuna viisijoru oli mõlemal korral umbes sama, siis ilmselt on Casillase kohta mingi selline lauluke Reali fännide hulgas liikvel. 
Nüüd tuli hakata ööbimise peale mõtlema. Soovitav koht on jõe või järve ääres, kus oleks hommikul ärgates hea ujumas käia. Aga Madriidis ei ole see kaugeltki nii lihtne kui Eestis. Mõned jõed ja järved leidsime kaardilt, aga juurdepääs nendele oli küll suurte aedade, tõkete või kraavidega juba kilomeeter eemalt suletud.
Lõpuks telkisime mingis kohas, kust piirded meid enam vee poole ei lasknud ja hommikul tuli politsei meid ära ajama. Selgus, et mingid lojused elasid vist selle veekogu ümbruses suletud aias. Olgu need siis jõehobud, ninasarvikud või lõvid, meie neid ei näinud. Sinna parki olid öösel magama sõitnud veel mõned suvitajad.
Nüüd sõitsime sealt minema mõtetega, et kas tõesti ei ole Madriidis ega selle ümbruses ühegi veekogu, kus ujumas käia. Ja tuleb välja, et ei olegi. Kes tahab, maksab 7 euri ja käib basseinis - nii lihtne see ongi.
Kuna Madriidis ei ole niimoodi meie kombel ilma ettevalmistava kodutööta ühe päevaga mitte midagi peale hakata, tiirutasime mõned tunnid lihtsalt huupi mööda tänavaid ja peale lõunat suundusime oma kassiks joonud kolleege otsima. "Kassiks" armastan ma öelda sellepärast, et koer kuulab sõna ja on oluliselt targem võrreldes kõhu veini täis joonud Pilküü ja RiigiRiksiga. Justnimelt kassiga on nende intellektuaalsuse tase selles olukorras võrreldav, ilma naljata. Kaine peaga on samas mõlemad päris harjukeskmiselt arukad onklid nagu iga teine eesti asots - üks teab hästi pajatada Hitleri ja Stalini tegemistest, teine võib põlveotsas viiekilovatise kvaliteetse helivõimendi valmis tinutada.
Järgmine sündmus, mis meenub, on kasside pesitsuspaika jõudmine. Eelmisel päeval oli Pilküü saatnud SMS, et on kainenemas. Sai kokku lepitud, et nad ootavad meid Väände juures põllul. See põld asus imekauni järve kaldal, umbes 15km Vitoria-Gastez'ist põhja suunas. Täpsemalt oli tegu Ullíbarri-Gamboa veehoidlaga, mis asub Baskimaa suurimal märgalal. Aga kohale jõudes avastasime, et kasse polegi. Käisime järves ujumas ja peesitasime mõned tunnid. Kuna Pilküü telefon oli väljas, saatsin SMS, et tulge paari tunni jooksul Väände juurde kui meiega Pamplonasse tahate tulla. Ühel hetkel avastasin, et Pilküü on 3 korda helistanud. Sõitsime rannast mõne kildi kaugusele, et vaadata kas härrased on auto juurde naasnud. Avastasimegi rändurid teepealt Väände suunas jalutamast. Pil'küü'le oli vist toimunu teadvusse jõudmas ja ta oli suht inimeseks saamas.Rižirii aga ei kannatanud enam ja avas õllepurgi, kuna promill hakkas alla 2,5 vajuma. See oli olukorda arvestades ilmselgelt liig (soovisime ju nendega sellest hetkest jälle koos edasi reisida) ja ma võtsin selle õlle talt ära. Päris maha ei tahtnud ma väärt kraami valada ja Riksi pea tundus pikka aega pesemata olevat. Riks ise veel kiitis, et küll oli hea jahutus, limpsides vuntsidest viimaseid õlleniresid.
Mida kõike meie lookangelased läbi ei olnud elanud nende päevadega...
- Teisel hommikul oli Pilküü ärganud selle peale, et Rižirii vaatas läpakast porri
- Pilku kes ei tea arvutitest suurt midagi, õppis Rižirii käest ära, et amarok on Linuxi videopleier. Läpakas käis Väände aku pealt kuni aku tühjaks sai. Mängis porri ja muusikat vaheldumisi...
- Olid käinud 2 korda jalgsi plätudega Vitorias (16 km üks ots) ja nende samm oli kange nagu nad oleksid põõsastes müramas käinud. Tegelikult olid jalad villis.
- Pilküü lõhkus spetsiaalselt Decathlonist ostetud Hispaania jalgpalli fännisärgi kassise peaga üle okastraadi ronides nii ära, et see leidis lõpuks koju jõudes tee kaminasse
- Teisel päeval oli Pilku pool seljas vedanud Rižhirii Vitoriasse, nii kui ise kõndis siis oli kohe keset teed, buss tegi kummi vilinal jõnksu, Rii peast jäi 5 cm puudu
- Linna jõudes hakkasid uurima, et kes maailmameistriks sai. Kui said teada, et Hispaania võitis, siis Rii liikus edasi aint karjudes: la viva espanja, im fottpall fänn from estonia, Pilku oli passinud piinlikkuses pidevalt.
- Ühes baaris kästi Rii'l särk selga panna kui too palja ülakehaga ringi kakerdas
- Pilküüd tsitaat teise hommiku kohta: "Ärkasime, mina värske, just pahmell ära läind, Rii seevastu just ära kustund, tra kui asots olukord".
- Pilküü peale sündmust: Olime ise täitsa lollid ju, eriti Rii oma Espanja jutuga kõigile - see on umbes nagu lähed Ida-Virumaale ja lõugad Eesti-Eesti :)
- RiigiRiks Pilkule jooma käigus: "Mina ei saa sellest Tannist aru - joob ennast täis selle asemel, et tüdruku tutile tuld anda!"
Kui ma küsisin, mis sodi ta autoaknast välja loopisite, siis vastati, et need olid kõigest süütud kusepudelid.
(Nädal aega peale reisi, ütles Pilküü veel oma teo õigustuseks ei Puyol kuses FC Barca bussi aknast välja ja kui ajakirjandus üritaski alguses skandaali teha, siis lõpuks jõuti üksmeelele, et kuhu Puyol siis kusema pidi kui peatust ei olnud võimalik teha). Aga selle kusepudeli oleks saanud ja kinni korkida ja hiljem prügikasti visata, mis? Loodust ei reosta tegelikult mitte kusi, vaid pudel. Selles mõttes oli Puyoli temp minuarust sümpaatsem.
Loodusereostamine oli üks asi, aga see kui käsi on õlani märjaks lastud ja siis sama märg käsi ühise toidu hulgast vorstiviilu järele sirutab, siis kained poisid enam samast pakist vorsti ei tahtnud millegipärast :)
Ausaltöeldes ma ei tea, mis mind seekord sundis Änn'iile ja Ipsile veel oma autos küüti pakkuma, minupärast oleks võinud ju kõik koos siis juba jooma hakata. Neli kassi poleks paha! Igal juhul parkisime pika joodikute jora saatel nende auto metsavahele ja läksime ise natuke eemale heinamaale ööbima. Vahepeal ronis Pilküü huumori mõttes veel oma kolme ja poole promilliga töötava mootoriga Väände roolitaha ning Ips ja Änn'ii vaatasid lihtsalt süütute lapsenägudega pealt umbes nii et "mis me ikka teha saame, ta võib ju meid lüüa". Sellest hetkest tundus, et 5 mehe peale on meil firmas vaid ühed ajud. (olukorraga mugandatud tsitaat Markiilt, M-Klubist) Tormasin auto juurde ja võtsin võtme, mille Pilku seekord imekombel leebelt mulle loovutas. Häbi võinuks olla, aga Ännii hakkas veel plärtsuma, et ega tema ka Pilküüle isa siin mängima ei pea. Minul oli tegelt sellel hetkel juba kõikide kaasas olnud meesreisijate pärast piinlik. Piinlik naissoo ees, kes seda jura autos vaatama ja kannatama pidid. Südaöösel, puruväsinuna. Saara õnneks magas "omatoolis" oma segamatut und. Kuna magama saime vist kell 1 öösel, siis see tähendas, et kella kuueks hommikul me Pamplona tänavatele härjajooksu vaatama ei jõua. Muide, see oli ju algselt Pilküü poolt kavandatud hispaaniareisi motiiviks. Ärkasime ja sõime. Kaljude vahel lendlesid mõned kotkad erinevas suunas väljavenitatud kaheksaid joonistades. Sel hetkel unistasin taaskord Sigma AF 200-500mm APO F2.8 EX DG objektiivist. Lohutasin ennast, et ma ei ole ainus, kellel seda veel ei ole. Ma rõhutan VEEL! Oma olemasoleva 200 x 2 F5.6 Sigmaga ei olnud seal küll ilma ettevalmistuseta tunni aja jooksul midagi teha. Nad lendavad pesast minema kui 100 m kaugusele suudad hiilida. Või teine variant - sööda mingi koht sisse ja passi Kivisaare kombel 48 tundi peidikus, et neid lindusid kaadrisse püüda. Eks peab ka tulevikus ekspeditsioonidel käima hakkama, vaeva rohkem nägema.
Ühel hetkel harjasin hambad, viskasime asjad autokasti ja sõitsime Väände ekipaaži järele. Seekord läks seal kähku, saime 15-20 minutiga Pamplona suunas liikuma. Ma isegi enam ei üritanud võtta teemat üles, et ärge mehed enam jooge. Küsisin vaid, et kas hakkate jooma ka. Vastati surmkindlalt "ei".
Pamplonas oli nagu igal aastal 6-14. juulil linn punasesse ja valgesse riietatud rahvast täis, et külastada San Fermini härjajooksu festivali. Igal hommikul koguneb hulk adrenaliinihaigeid spets kohta ja neile lastakse linnatänavatele püsti pandud aedikute vahel järele jooksma kari härgasid. Härjad ei ole agressiivsed, aga nad on pagan 500-600 kilosed ja lihtsalt nats paanikas. Ühesõnaga võib väga haiget saada kui jalgu jääd. Ja kogu nädala vältel igal õhtul tapetakse peale pooletunnilist piinamist surnuks 5-6 härga. Idiootide vaatemäng - härg väsitatakse punase rätiku peale jooksmisega poolsurnuks, torkides samal ajal talle turja igasugu ogasid nii et vaene loom verest pea tühjaks jookseb. Lõpuks lükkab üks tola mõõga südamesse ja rahvas plaksutab.
Mullu kui seda lolli peaga vaatama läksin, juhtus ühe härjaga isegi selline asi, et ta oli juba kõikvõimalikest torkehaavadest verest nii tühjaks jooksnud, et kukkus ilma tapmata kokku. Siis aeti veis ikka nuuskpiiritusega jalule, et tappa nii nagu süžee ette näeb - ikka mõõgaga südamesse! Äärmiselt hale vaatepilt. Häbi peaks olema tegelikult. Ära ka ei saa keelata - ikkagi vana traditsioon ja kultuur - võta siis kinni, mida teha!
Aga tänavajooks on süütu ja sellest jäime me ilma, teadagi miks.
Sellel fotol on Ips ja Kristel koha sisse võtnud Pamplona keskväljakul, mille all oli 4 korrust parklat. Parkisime mõlemad autod korrusele miinus 2 ja kooserdasime sihitult linnavahel. Mida kõike seal tänavatel müügiks ei pakuta - neegripoisid käivad ringi, pakkudes päikeseprille, käsitöölised müüvad särke, salle, pükse ja igasugu muud jura.... Baarides voolab ojadena õlle, väikse topsi eest tuleb välja käia 7 EUR. Ma veel nii rikas ei ole ja pidin leppima kõrval tänavatel urkapoodides müüdavate 1 euriste jääkülmade purgiõlledega. Aga ega neil ju maitsevahet ei olegi. Pilku oli suures pohmeluses esimesse baari tõtanud ja lasknud õlle välja valada. Aga kui kuulis õlle hinda, oli pohmakas nagu käega pühitud - 10 EUR - õlle jäi seekord ostmata. Nii nagu jalgpallifännidest tulvil Madriidi, nii ka härjajooksjaid võõrustava Pamplona suviseid tänavaid võib iseloomustada lühidalt nii, et pargipingil istudes on võrreldav fiiling sellega, kui minna tund aega peale sauna väljalülitamist leiliruumi, pane uks kinni, kuse põis kerise peale kortsu ja võta istet. Kuum kuseving hõljub kõikjal. Samas, mobiilseid WC-sid nagu oleks siin-seal kui ringi vaadata, aga ega see ju purjus inimest ei huvita, kuhu ta kuseb. Või siis "ah mis see minu 2 liitrit kust õhtu jooksul ikka hullemaks teeb". Aga kui korrutad selle 2 liitrit per nägu kasvõi 1,5 miljoniga, siis seda kuldkollast soolast nestet tekib tänavatele ööpäevas 2 olümpiabasseini täit. Korrutame selle nüüd veel nädala, kuuga või vihmavaba päevade arvuga ja tulemus on üsna muljettekitav.
Tasusime mõnetunnise maaaluse parkimise eest mõistlikud 5 euri auto kohta ja suundusime otseteed kodu poole. Kuna selle kambaga polnud enam tahtmist ringi tiirutada, siis ei hakkanud me Pau'st läbi sõitma. Suundusime seega Biarritzi, kus lootsin surfituule tõttu näha korralikku lainet. Randa jõudes igatsesin oma sajaliitrist mistrali lauda ja viiest purje. Keegi peale Ipsi ujuma ei läinud. Rannavalve koristas isegi oma puki ja lipud ära - kes see ikka sellise itakaga ujuma läheb. Ja kui läheb, on ise loll. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Ma ei tea kuidas lainet mõõdetakse, aga põhjast harjani (vee loksumise
diapasoon) võis olla kaldast 20 meetri kaugusel umbes 3 meetrit. Ips üritas küll vette minna, aga laine tõi ta kohe 15 meetrit kalda poole nagu peerukera nii et ei tea kuspool on taevas, kus maa. Mina üritasin põlveni ulatavas laines pilti teha, aga palju ei puudunud kui alla vajuv vesi mu sisse oleks tõmmand koos kaameraga. Kui seda fotot nüüd suuremaks klikkida, siis on näha, et laine loobib enda ees igasugu sodi ning paari sentimeetriseid kivikesi merepõhjast. Oli näha pudeleid, lauajuppe, puu oksi ja igasugu muud põnevat ja vähem põnevat, mida torm kalda poole rullib. Peale korralikku tormi on olukord umbes selline nagu teisel fotol, mille tegin Atlandi ääres peale jaanuaritormi 2009 aastal.Peale tormielamusi põrutasimegi otsejoones oma Prantsuse alalisse residentsi reisist välja puhkama. Koju jäänud vagla-Tann (ühel hommikul voolas Tanni metsakotist välja sadu ja tuhandeid väikseid vaglakesi nii et maa oli valge - metsas järelejäänud toit oli mõneks päevaks kotti ununenud) ja Džäni (Jane prantsuse-inglise mugandus) olid ilusasti kodu mänginud ja maja ära koristanud.
Mina tegelt absoluutselt ei imesta, et reis nii läks. Nii mõnigi inimene nägi joomarlust nii lähedalt esimest korda ja teab nüüd mis see tähendab ja endaga kaasa võib tuua. Minu jaoks ei ületa Pilküü täis peaga korraldatud vägiteod uudisekünnist samuti nagu me ei pööra enam tähelepanu kui kuuleme, et Kanter võitis mingid võistlused kusagil tulemusega 68.60 m. See on nii tavaline. Spordiringkondades öeldakse selle peale lihtsalt "tegi oma ära". Aga seekord ma ütleks, et Pilku pani siiski Hispaanias umbes 71.35 m
Naljakas tundub see, et Ips on alkohooli keskel ise elanud ja üks ta sõber jõi vahetpidamata 6 aastat, aga 3 promillise Pilküü'ga üritas ta ikka pikemat aega järjekindlalt edu saavutamata uuesti ja uuesti läbirääkimisi pidada. Kasutades väljendeid "kui sa lubad" või "kui sa suudad". Mina, olles Pilküü joomisi 15 aastat kõrvalt näinud, näen kui mõttetu see on. Jahudes niimoodi Pilküü'ga tundide viisi ja aru saamata, et see ei vii ju mitte kusagile, tekib tõesti tunne, et mis sa jahud, joo ise ka parem mõni vein ja vii ennast samale lainele. Või arvestades seda, et Ips ronis ka Väändesse kui Väände ekipaaži uuesti oma lühikesse konvoisse liitsime, siis võibolla pakub sellise inimesega koos olemine mingil määral hetkelist meelelahutust? Ta teab peast ja tsiteerib kümneid Pilküü täis peaga tehtud "nalju". Pilküü tuli siia kaheks kuuks tööle tingimusel, et ei joo ja nüüd see oli siis kolmas "libastumine" selle aja vältel. Vanust on juba üle 30 - ehk oleks aeg mõelda elustiili vahetamise peale?
Aga ega ma reisikaaslaste suhtes pikka viha ei pea - paar aastat maksimum - kõik ei peagi alkohoolikutega kriisiolukorras adekvaatselt käituda suutma ja targemad inimesed hoiavad neist eemale. Kes vastu tahab vaielda, peab Pilküü'ga mõned veinid koos ära jooma ja omal nahal järele proovima. Ta nagu ei olegi nii täis, kui juba hakkavad käitumises tavajoobnu jaoks ebatavalised tembud - lähimaks näiteks kasvõi see kui ta eelmise joomingu käigus mitmeid klaasist limonaadipudeleid vastu maja seina puruks peksis ja ise ei mäletanud tund aega hiljem midagi. Peksis ja vandus, et kuradi mõttetud joogid, ei sisalda alkoholi. Aga ta oli enda kohta suht kaine. Või siis viimasel reisil kui ta Baruto soojendusliigutusi hakkas tõsimeeli tegema, et keha vaja ju enne võitlust üles soojendada, väänates omal õlgu ja painutades põlvi - äkki keegi tahab talle liiga teha. Vot on mees - 3 promilli pealt muutub meheks alles. Ise aru saamata, et Ips oleks ta vajadusel vasaku käega põldmarjapõõsasse lükanud...
Täpsustav lõik lisatud 18.juulil 2010:
Eestlaste alkoholismiprobleemi, mille alla kuuluvad kindlasti värskes inimvara raportis väljatoodud eestlaste tule-, uppumis- ja muud õnnetussurmad, lahkasid 2010-07-17 Kuku Raadio saates Keskpäevatund Priit Hõbemägi, Meelis A. Atonen ning Heldur Meerits. Jutt teeb murelikuks.
Muide, kes pole ise bloginud ja arvab, et ma istun maha ja kirjutan ühe hingetõmbega selliseid lugusid, see eksib rängalt. Selle blogi sissekande tegemine võttis aega umbes 6 tundi. Seda on rohkem kui küpsuskirjandi kirjutamiseks ettenähtud aeg. Aeg, mis hõlmab endas kõikvõimalike Wikipedia linkide otsimist, külastatud kohtade ajaloo uurimist, fotode selekteerimist, läbivaatamist ja nende uploadimist, mis võtab 256 kilobitise uploadi lingi korral olulise aja; info tõlkimist, kõikide kasutatud linkide ja kirjavigade kontrollimist, kuse mahu arvutamist excelis, kusjuures leida tuli veel olümpiabasseini mõõtmed, käia mitmmeid kordi külmkapi kallal, vestelda paralleelselt Rižirii'ga IT teemadel - nii see aeg kulub. Selline korralik sissekanne neelab minu protsessori ühe tuuma pooleks päevaks. Seega lugege ikka sõna-sõnalt mitte diagonaalis nagu ma ise teiste blogisid armastan lugeda :)
Tõsi, küpsuskirjandina selline töö komavigade tõttu positiivse hindeni küündida ei tohiks, aga andke see mulle andeks - jube tüütu on viimse kirjaveani kõike üle kontrollida. Suuremad typo'd katsun küll alati kontrolli käigus eemaldada, kuigi neid leiab ka suurte päevalehtede weebiartiklitest pidevalt. Umbes nagu spellerit ei oleks olemas.
reede, juuli 09, 2010
Hispaaniareisi plaanid
Alles ma siin kirjutasin kui mõttetu on Hispaanias käia, aga jälle leian end planeerimas 4-5 päevast Hispaaniareisi. Põhjuseid on mõni. Esimene põhjus - Hispaania sai Hollandi vastu jalgpalli MM finaali ja seda mängu läheme vaatama Madriidi mõnelt suurelt ekraanilt. Teine põhjus on see, et Pamplonas on käimas härjajooksunädal. Hüppame ka sealt läbi, kuna mullu jäi tänavajooks nägemata. Areenil käisime küll, vaata fotosid: http://bit.ly/3ppu1H
Kolmas põhjus on see, et väikse puhkuse veetmiseks autoga jäävad kolmandad riigid jube kaugele (Saksa, Holland, Belgia jne). Kvalifitseerub vaid Prantsuse sisereis või siis Vahemeri ja Andorra, aga seal on nüüd saanud pooleteise aastal korda 5 juba käia.
Madriid aga on veel nägemata.
Eelmine F1 etapp peeti Valencias, aga siis ei olnud puhkuseks aega.
Seega 10-14 juulil viibime kogu kambaga Hispaanias. Tagasi tulles ehk on mul mõni fotokenegi teile pakkuda.
Aga üldisest hetkeolukorrast nii palju, et lõpetasime Arengosse langi ära. Lõikasime seal umbes 1700 tonni palki.
Ilmad on soojad, et mitte öelda kuumad - esimest korda nägin sõidu ajal autotermomeetrit küündimas 40 kraadini.
Abiks valikul kuhu minna, mida teha Hispaanias, leidsin mõned vanad reisikirjad:
Kolmas põhjus on see, et väikse puhkuse veetmiseks autoga jäävad kolmandad riigid jube kaugele (Saksa, Holland, Belgia jne). Kvalifitseerub vaid Prantsuse sisereis või siis Vahemeri ja Andorra, aga seal on nüüd saanud pooleteise aastal korda 5 juba käia.
Madriid aga on veel nägemata.
Eelmine F1 etapp peeti Valencias, aga siis ei olnud puhkuseks aega.
Seega 10-14 juulil viibime kogu kambaga Hispaanias. Tagasi tulles ehk on mul mõni fotokenegi teile pakkuda.
Aga üldisest hetkeolukorrast nii palju, et lõpetasime Arengosse langi ära. Lõikasime seal umbes 1700 tonni palki.
Ilmad on soojad, et mitte öelda kuumad - esimest korda nägin sõidu ajal autotermomeetrit küündimas 40 kraadini.
Abiks valikul kuhu minna, mida teha Hispaanias, leidsin mõned vanad reisikirjad:
- (Travel-Spain).Zaragoza.(Saragossa.2006).pdf
- (Travel-Spain).Asturias.Guide.(2002).pdf
- (Travel-Spain).Destination.Barcelona.(2007).pdf
- (Travel-Spain).Tenerife.Canary.Islands.(2003).pdf
- (Travel-Spain).UNESCO.World.Heritage.sites.in.Catalunya.(2007).pdf
- (Travel-Spain).Euskadi.-.Basque.Country.-.A.Small.Country.With.A.Strong.Identity.(2009).pdf
- (Travel-Spain).Madrid.Guide.(2007).pdf
- (Travel-Spain).Santiago.de.Compostela.is...(2008).pdf
- (Travel-Spain).Catalonia.(Catalunya).Is.(2007).pdf
- (Travel-Spain).Tenerife.Canary.Islands.(2002).pdf
Tellimine:
Postitused (Atom)