neljapäev, november 14, 2013

Kiri kõrvaarstile.

Tere!

Mul on selline kõrvamure, et umbes Juulis kui sa kõvasti ookeanis ujumas käidud ja murdlainetes müratud, siis sattus vesi keskkõrva. Kõndimise ajal loksub ja krõbiseb, just nagu siis kui väljas pool kilet väljast poolt sattunud vesi.
Aga see vesi on sinna sattunud ilmselt nina kaudu, sest nendes lainetes on hull rõhk ja see sind rullib nagu kaltsu, siis satub vesi igale poole kuhu vähegi võimalik.
Miks ma arvan, et ta sees pool on - sest väljast tuleb ju raputades välja.
Tasakaal on ka kohati häiritud. Vahest rohkem, vahest vähem.

Youtubest vaatasin üht videot, mis näitas, et kui seal vesi on ja loomuliku drenaaži kaudu välja ei tule, siis tuleks see kiiresti eemaldada, kuna muutub mõne kuuga paksuks nagu liim. Ja see võib jäädavalt kuulmisele mõju avaldada.
Ma ei saa aru, kas seda liimi siis ei saa enam pärast ära loputada meditsiiniliselt?

Ja teine asi, mis silma jäi tollest videost, on see, et kui kuulmeluud jäävad kauaks vette, siis nad võivad jäädavalt pehmeneda ja ei juhi enam heli edasi. Jälle kuulmine kannatab eksole.

Ja nüüd minu küsimus - miks ta mul huvitav loomulikult välja ei tule ja kas ma peaks arsti juurde minema või on mingeid muid variante? Arsti juurde minek on jube tülikas minu jaoks. Ma ei viitsi poeski käia.

Ahaa, veel üks asi, mis ei ole harilik - sellest suvest alates - peale esimest korda, on vesi hakkanud ka surfamas käies keskkõrva sattuma. Seda ma saan aru nii, et peale surfamas käimist on krõbin suurem, kohe aru saada, et vett on juurde tulnud. Ometi surfamise ajal on tegu hariliku "korraks pea vee alla" momentidega olnud. Et kas nüüd siis hakkabki nii olema, et vesi satub millegipärast jube kergelt keskkõrva? Või on vee keskkõrva sattumine täiesti loomulik, aga minu puhul on mingi jama sellega, miks ta ise välja ei vaju.

Tervitustega,
Ragnar

----------------------------------------------

Arsti juures selgus, et vaatamata minu hulgalistele vatitiku kuure, oli üks kõrv endiselt paksult liiva täis ja teises oli väike kivi, umbes 4-5mm diameetriga. See siis koliseski trepist käies vastu kilet. No ja ime siis, et hästi ei kuulnud. Peale mõlema kõrva meditsiinilist loputamist tegin ka kuulmise kontrolli. Selgus, et kuulmine on täitsa korras. Lõpp hea, kõik hea!




teisipäev, november 05, 2013

Selle aasta surfi feil.

Teisipäeval 05.nov puhus vali tuul, aga magasin pool päeva maha, alles kell 15 taipasin, et puhub. Lendasin järve äärde. Vesi valge kõik ja puha. Hakkan üles panema, Leucatest NS poest ostetud XT ots ei pea. Kurat eelmine oli mul sae starteripaela kerast lõigatud ja ka pidas. Kaheksa eurine Leucate profipoest ostetud ots lihtsalt ei pea. Ja pingutada ei saa, mine või sirge mastiga sõitma. See oli selline tavaline valge kapron ots, suht libe, mitte nagu originaal -pehme ja kare. Jaman ja jaman ja ei pingutandki ära. Aeg samas lendab eksole, 18:30 on pime. Kümme matsi kammivad järve edasi tagasi, mina jebin kaldal otsaga. Ja ei saandki. Siis kerisin otsa ümber ühe võtme ja sikutasin alt käsitsi pingule nii palju kui suutsin.
Järgmine feil - ei saa kalipsot selga - no olin märjaks saanud ja uus kalipso ei lähe märjalt selga. Kõik jorsid on merel ka, et keegi aitaks. Lõpuks tõmbasin, et kas pooleks või selga. Tuli õnneks selga. Nii tihedalt ümber ja sättida ei anna enne kui vees.  Ja läksin vee peale. Aga no trimm oli nii vale, kuna  masti oli suht sirge. Puri oli nii väärakas, et üldse sõita ei saanud, tuul oli ka nats liiga vali viie-poolese purje jaoks. Panin mingi käna ka maha, suurevarba luu vist läks.  Ja sõita ikka üldse ei saa, seda ma sain 15 mindiga aru, kisub kuidagi külg ees ja üldse liikuma ei saa...
Lendasin kaldale tagasi, panin 4.5-se purje ja 76L Sünkro Pro. Masti muidugi jälle paindesse ei saanud. Läksin peale, tuul kukkus ära ja selgus, et 5.5 oleks siiski paras olnud. Uppusin siis sellega nats oma 90 kiloga. Lõpuks sain tund aega kalda ääres madalas 200-300m lõikudena puhanguti sõita, kuna kaugemale ei taht minna, vesi läks üle pea ja pärast tulnuks räme šeim-vook. Koju sõites jäi Atsu kliimaseade ka vait. Täiega kordaläinud päev ikka!

Aga vähemalt varvas nüüd selline jäme, valus ja sini-hele-roheline.

reede, november 01, 2013

Scam SMS's and scam e-mails

People make money different ways. I have received the following scam SMS already twice this year:

Avis d'HUISSIER de JUSTICE: veuillez nous contacter en urgence au 0553710149 pour un dossier 140314314.

Sender: 38138
Message centre: +33689004000

-------------------------------------SCAM SMS version 2 --------------

priere de contacter le 0553710149 pour dossier vous concernant avant porsuites ref: 140314314

Sender: 38138
Message centre: +33689004000

-------------------------------------SCAM---------------------------------

From: Carlos Ribeiro, F-R, UK www.fr-uk.com

Please note that if you would like to work with us, you may only send your emails to
carl.ribeiro1@aol.co.uk or carl.ribeiro1@yahoo.co.uk emails sent anywhere else may not be seen.

I am contacting you on behalf of my employer who is interested in working with you after finding your
contact information on the Internet directory of your Chamber of Commerce.

My employer is the Owner of F-R, UK, and we are based in Scotland. We provide consultation and advise
to clients wishing to invest in the UK. Usually, for clients investing elsewhere, we have
associates/affiliates that are referred, but our client has chosen your country as a good destination to use
her assets as investments and we presently do not have any affiliates of associates in your country.

We have therefore decided to get other professionals, like you, based in your country to collaborate with
us in establishing a company or several companies under which we shall execute our client’s brief. Her
priority will be Property Development and Tourism, where my employer is an expert, whereas we will also
provide Loan/Venture Capital Services in other sectors.

Under Venture Capital, we shall focus on companies in Healthcare and Agriculture but our focus will
mostly be on Renewable Energy companies. It is important to note that the amount to be invested is USD
60, 000, 000 (Sixty Million US Dollars).

I have sent you this missive as a proposition to be our partner/associate. If you have any interest in this,
and have projects that need funding, we can finance them via these new companies. If not, since we still
want to work in your country, you could refer us to other companies/individuals that may be interested and
get a commission for your effort. As I advised above, our client has chosen your country and this is
because we believe that the economy of your country will grow significantly over the next 5-10 years.

At the moment, I am not sure you will have any interest in this process so I will give just the basic details.

If you would like to work with us, do respond to the email addresses already given above, indicating your
interest, otherwise I apologize for any inconvenience caused.

Yours Sincerely.

Carlos Ribeiro
Tel: (0044) 70 876 27 623

reede, august 09, 2013

Täielik keemia!

Täiendasin natuke ennast keemia vallas ja silma jäi selline tabel - Mendelejevi tabel elementide avastanud riikide lõikes:

Mendelejevi tabel elementide avastanud riikide lõikes.

Küsimus Marek Strandbergile: "Kus on sinimustvalged lipud?". Eeldan natuke sügavama sisuga vastust.

kolmapäev, juuli 03, 2013

No on ikka suvi!

Ma kirjutan täna algatuseks väheke sellest suvest. Suvi 2013 baskimaal. Etterutates olgu öeldud, et Kristine läks lastega Eestisse suvitama. No siin on 20 kraadi sooja hariliku 35 asemel ning pooled päevad on vihmased. See pole normaalne. Eestis on pidevalt 30 kraadised ilmad - ka see ei ole normaalne.
Mais, lisaks metsale, annab leiva lauale meie piirkonnas paljudele inimestele. Praegu on aga maisipõllud suurte pruunide laikudega. Isegi parimates kohtades on mais vaid põlvekõrgune kuigi eelmistel aastatel saime juba värsket maisi närida samal ajal.
Ma ei ole süvenenud sellesse, kui suurel osal Prantsusmaast lööb Mr. Ilmataat käesoleval aastal vihma- ja külmarekordeid, aga meie departemangus pole 100 aastat nii sitta ilma olnud. Seega kui tulevikus mõnd pruuti veinipudeli saatel ära plaanite rääkida, siis vältige Bordeaux'i veine, mille sildilt leiate aastanumbri 2013. Tegemist on suure tõenäosusega veeveiniga - nii kutsun ma odavama otsa veine - veine, millel pole tegu ega nägu - veinid, mille maitse põhikomponendiks on vesi. Sa küll saad selle odavalt kätte, aga ära lasku OÜ Eesti Vabariigi tasemele ja ära osta alati kõige odavamat nagu OÜ EV riigihangete läbiviimisega teeb. Vaata natuke ka veini sisse.
Kirjutan ajalooraamatusse - sellise põhjsuega sai see blogi isiklikuks otstarbeks loodud - ka hiljutised head veiniaastad meie piirkonnas. Need on 2005, 2009 ja 2010. No mida see vein siis pipardab, et igal aastal juua ei kõlba? Kõlbab küll - sina, keskmine eestlane, kes sa nii või naa veini mõrudaks mõttetuks joogiks oled pidanud, ei saa sellest niikuinii aru. Aga kes on veinijoomist harjutanud, selle jaoks eeldab hea vein head aastat - aastat, mis peab olema erakorraliselt kuiv ja päikseline. Hea veini eelduseks on viinamari, mis oleks peaaegu ära kuivanud. Siin, kiviga visates,  üle piiri Hispaanias, tohib veini sildile kirjutada sõnaühendit "Gran Reserva" vaid väga heade aastakäikude puhul. Heal aastal teeb ka kehva tootja joodava veini valmis. Kehval aastal kõlbavad juua vaid parimate tootjate veinid, mis on siiski kehvemad heade aastate kehvade tootjate omadest.

Nii riietutakse juuni lõpus 2013 Baskimaal
Aga natuke selle kohta, et elan nüüd üksi 200 ruutmeetri peal. Voodi, telekas ja kontor on kolmandal korrusel, vannituba ja peldik teisel ja köök esimesel. No on ikka triblamist, et arvuti tagant külmkapi juures käia! Kuidagi ju peab vormi säilitama, sest sporti ma käesoleval aastal veel teinud ei ole. Mullu sõitsin igal tuuri päeval 12km ringi tempot. Lootsin saada tuuri lõpuks keskmiseks kiiruseks 35km/h, aga kilomeetrine lõputõus nurjas selle plaani. Sileda peal suudab selle ilmselt välja sõita ka iga Paralepa rattur. Enne lõpukilomeetrit oli 11km keskmine üle 40, aga lõpuks vajub ikka alla 35, kuna paksu jalaga mäge võttes vajub kiirus alla 20 ja keskmine tuleb kolinal alla.
Aga järele mõeldes olen see aasta siiski ühe päeva spordiga tegelenud - juuni lõpus sain ühe päeva surfata Vahemeres. See on ka kõik. Nii ma siis jooksen siin Tour de France'i vaadates üles-alla trajektooril külmik-telekas. Võimalik, et ise see aasta publiku hulka ei lähegi, kuna fotokas lõpetas just lepingu. Uut ei julge veel osta, kuna raha pole. Noh, nats on, aga ei julge kulutada tühja-tähja peale. Jaanuaris prognoosisin oma uue algatuse - Prantsusmaa istutuse bisnessi - käibeks suveks tagasihoidlikult 100 tuhat euri. Ilmade tõttu tuli aga paraku alla 50. Mis ma siin ikka ostan, hea kui üürid makstud saan.
Teema jätkuks - jube naljakas on üksi elada - kõnnid 45 korda päevas esimesel ja kolmanda korruse vahel, aga tee või tina, tuba (maja) ei lähe segamini. Teed oma tee või jood klaasi veini, pesed klaasi pärast ära - no ei kasva hunnik kraanikaussi. Täiesti harjumatu. Isegi köögipõrand, mille Hopsaka väiksed jalad õhtuks liivaseks suudavad tassida, on nädal aega järjest puhas püsinud. See on NII harjumatu. Lausa kummalisena näib võtta asju sealt, kuhu sa nad viimati panid:) Mõelge sellele, kes te lapsi teha kavatsete. Õudsalt mugav on ikka ilma lasteta. Isegi korvpall ja tõukeratas on samas kohas, kuhu ma need viimati jätsin. Hämmastav. Kaalu tõsiselt enne seda otsust! Nad võtavad su aja, olles samal ajal erakordselt vahvad tegelased. Kantoss ei maksa tänapäeval suurt midagi. Muide, Condom on siin lähedal Gers'i departmentis üks küla - kurat-teab, mis on selle küla seos tänapäeval teada-tuntud udupeente kantossidega? Võibolla kasutas Napoleon oma kaarikuga ringi sõites selles külas esimest korda kummimütsikest? Ma oleks jube tänulik kui mõni ajaloolase kalduvusega lugeja selle mulle ära seletaks. Ma ise ei suuda nii palju arvutis olla, et kõike oma asju järgi guugledada. Hetkel on vaja guugledada tunde ja tunde turuuuringu raames, mille põhjal peaksin hiljem otsustama, kas tasub haagissuvila detailide (aknad, uksed, luugid, ahjud, radikad, kütteseadmed, külmikud, mööbel, vee- ja gaasisüsteemid ja palju-palju muud) tootmine ja nende müümiseks weebipoe loomine ära või mitte. See mõte tuli mulle peale seda kui pealtnäha 3 eurose omahinnaga aknaklaasi hoidja eest tuli weebis 20 euri välja käia.
Ahsoo see asi ka veel, et Vollile tuli täna laps Jonn külla. Nad vist kolivad mu nõusolekul meie majja ja seoses sellega heiskas Volli pambusvardasse ka eesti trikoloori. Paraku on mul siin eestlaste kordasaatmiste üle suhteliselt piinlik oma päritolu reklaamida. Eesti kloun-biznesmänid (Raulid-Leod-Kööbid-Hansura saemehed jpt) jäid siia erinevate teenuste (üürid, elektrid, kütused, telefonid, treileriteenused jpm) eest võlgu kindlasti sadu tuhandeid. No vahet pole, las lehvib!

Okei, mis ma siin ikka lobisen kui midagi asjalikku öelda ei ole...

laupäev, juuni 01, 2013

Koliks soojale maale?

Monaco GP, 25.03.2011
Ma olen mereloom. Juba paar aastat olen unistanud elamisest Vahemere ääres. Ookean on küll vahva ja võimas, aga siin neljakümne neljandal laiuskraadil on ta tõeliselt soe vaid mõned kuud aastas. Käesoleval aastal võib-olla ei lähegi soojaks kui nii jätkub.  Naljatamisi oleme siin juba plaaninud Eesti suvitama tulla. Lisaks tuul  - Vahemeri pakub surfamiseks (ma ei mõtle neid kõhuli olesklejaid) paremaid tingimusi - seal on 200 tuulist päeva aastas! Tuulise ilma tõenäosus on vähemalt 5 korda suurem kui siin Atlandi ääres.
Järgmine nüanss - nii siin kui seal on võimalik talvel mägedesse suusatama sõita mõistliku ajaga - jälle ei jääks millestki ilma kui siit ära koliks.  Vahemere ääres elu keeb, aga meie elame Baskimaal, mis on nagu Prantsuse Setomaa.
Muretseda on jäänud vaid sissetulekuallika leidmise peale Vahemere ääres. Ilmselt Prantsusmaal mitte Hispaanias. See protsess võtab mul ühes tuumas koguaeg umbes 2-3% ressurssi. Mets on küll mõnus, aga võiks ju midagi hoopis muud teha - näiteks veesõidukite vallas või kasvõi auto-moto alal. Offroadihobiga saab muidugi metsas töö käigus tegelda :)  Paljud peavad autodega mudas müttamise eest peale maksma. 

Siin, kus kõik asjad on ilusate hindadega ning potensiaalseid kliente on palju, võiks teha kasvõi autolammutuse või -töökoja. Kunagi kui ma veel Eestis elasin, oli mul sarnane algatus plaanis. Isegi partner ja kinnisvara sai juba tookord välja otsitud, aga ühel hetkel avaldas partner soovi üksi edasi minna. Ma astusin teepealt eest ja tema on tänaseni tubli poiss olnud - www.autoart.ee

Kes seekordses start-up'is tahaks kaasa lüüa? Üksi on jõle igav ja paljud otsivad variante, kuidas Eestist tulema saada.

pühapäev, aprill 07, 2013

Sauternes, foie gras ja baguette...

Baguette, foie gras and a bottle of Sauternes
... need me sõbrad kolmekesi.

pühapäev, oktoober 14, 2012

Husqvarna 555 FXT võsalõikaja pehmed reduktorid

Husqvarna 545 Fx purunenud reduktori detail.
Kui täna kuulsin, et järjekordsel kliendil Husqvarna 555 Fxt reduktori võlli hammasratas peale kolme töökuud purunes, mõtlesin, et oleks aeg võsalõikajaid hoiatada. Olen müünud selle mudeli väljatulekust saadik kümmekond Husqvarna viis-viis-viit ning tunnen lisaks neile veel umbes kümmet metsafirmat, kes neid lõikajaid kasutavad ja peaaegu kõikidel on esimestel kuudel reduktor purunenud. Kas on tegu Husqvarna kavala 21. sajandi müüginipiga?
Toon siin ühe hea paralleeli. Jalatsitootja Crocs näiteks astus raskelt ämbrisse sellega, et plätud kestavad liiga kaua ja inimesed ei pea neid väga tihti vahetama. Seeläbi kannatavad aga müüginumbrid. Kahju et mul ei ole sammuloendurit, aga see, et ma käin juba kolmandat aastat 2 paari Crocs'i plätudega, räägib enda eest. Olgu siinkohal hinnanguliselt välja toodud veel minu jalatsikasutuse protsendid:
  1. Crocs'i plätu 96%
  2. töösaabas, kui ma vahest metsa satun 2,2%
  3. korvpallitoss 1,5% (ainult korvpallitrennides)
  4. jalgrattaking 0,1% (suhteliselt ebamugav on nendega niisama kõndida või poodi minna)
  5. king (matused, pulmad, tippkohtumised jms) 0,1%
  6. mäesuusasaabas (veel kordades kehvem poes käia kui jalgrattakingaga) 0,1%
Muide, pahatihti käin ka lanke vaatamas ja hulgun metsas Crocsidega ja teravad okkad lähevad  vahest läbi talla jalga, aga see ei ole Crocside eluiga päevagi kahandanud.
Ehk siis põhimõtteliselt on viimase 3 aastaga kulunud jalanõude peale ainult 15+15 euri. Need 2 paari Crocs'i plätusid käivad vähemalt 3 aastat veel. Võrdluseks oli mul üks kutt, kes soovis saemehena kätt proovida ja ostis prantsusmaal odavad Crocsi koopiad. Need kestsid umbes kuu aega ja tallad olid läbi nii et varvas käis vastu asfalti. Tõsi, maksid küll poole vähem kui originaalid. Sama kiiresti nagu lõppesid libacrocsid, lõppes ka selle mehehakatise töötahe.


neljapäev, august 09, 2012

Paar nostalgilist banaalilugu

Pakkusin täna Sääle banaani otsast ampsu, Sää raputas pead nagu ma oleks talle pakkunud marineeritud kõrvitsat. Ja selle peale hakkasid meenuma nostalgilised banaanilood üheksakümnendatest.

  1. Pärnuvanaema sattus 80.-ndatel Lõuna-Koreasse turismireisile.  Tagasi tulnud, rääkis kuidas neil oli võimalik süüa nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks banaani. Ja peale esimest nädalast banaanidieeti, astudes söögilaua juurde oli emotsioon "jälle need banaanid". See tundus mulle, kes ma võisin olla tol ajal 10 aastane, täiesti uskumatu ja tundus nagu lihtsalt kelkimisena. No mismoodi saab üldse mõelda "jälle need banaanid", kui mina olin saanud elus üldse võibolla 5 korda banaani süüa ja mulle banaan väga maitses. Maitseb muide siiani. Ma olin veendunud, et kui mul oleks valikut, sööksin ma ainult banaani, kasvõi elu lõpuni. Ja see oleks võimatu, et banaan võib ära tüüdata.
  2. Kristine tädimees Umberaivar oli Tallinnas valuutapoest banaani ostnud. Tädipoeg Mihkel ei jõudnud ära oodata, kuni nad Kristinega kokku saavad ja sõi banaani kohe ära. Aga selleks, et Kristinele näidata, et ta oli tol päeval banaani söönud, hoidis mihkel banaanikoori õhtuni alles ja käis ringi koored näpus. Kui õhtul koos Tallinnast tagasi hakati sõitma, siis Mihkel ei tahtnud kohe hõisata, et ta tol päeval banaani sai, vaid üritas koortega Kristinele silma jääda, et kadedust tekitada. Kristine aga sihilikult ei võtnud seda teemat üles ja tegi nagu ta neid koori ei märkakski, et Mihkel sellega uhkustada ei saaks. Ju nad olid siis ikka nii vanad juba, et lihtsalt uhkustama minna teemal "aga mina sain täna banaani" tundus juba lapsik.
  3. Kütimadise laps Madiken oli kahe aastane ja haigeks jäänud. Arst soovitas kõhuhäda vastu lapsele banaani anda. Ja nii see kohusetundlik noore lapse isa Madis käiski žiguliga 2 korda nädalas Tallinnas valuuta poest soome sõpradelt saadud FIM'ide eest Madikenile banaani ostmas.

    Isegi Nokia 8110 klapiga mobiil sai omale kaarja disaini tõttu hüüdnimeks banaan
    Olid ajad!

reede, juuli 20, 2012

Kuidas ma oma kolmandal Tour de France'l käisin

Tere lugeja. Täna on mulle sulle jutustada lugu sellest, kuidas ma Tour de France'i 18. etappi vaatamas käisin. Lase tooli seljatugi natuke alla ja mine too külmikust uus õlle, see jutt tuleb pikem kui üks lehekülg.

Haapsalu Neoroloogiahaigla personal Balti ketil, Rapla küljeall.
Mina ka täiesti äratuntav, suure tõenäosusega "häda-abi pakist" saadud riietega.

Natuke eellugu, mis võiks mõtlema panna inimese, kelle jaoks rattasõit on lihtsalt üks spordiala ja Tour de France (edaspidi TdF) on lihtsalt üks jalgrattavõistlus. TdF  on spordiüritus, millel on publikut igal etapil raja ääres kaasa elamas rohkem kui oli inimesi Balti ketis ja televiisorite ees jälgib mängu julgelt üle 10 miljoni huvilise, võibolla koguni 15 miljonit. Aga miks siis? Igav ju - suur kari sõidab pundis läbi Prantsusmaa. Ei ole päris nii, sest tuurist on kujunenud oma ala iga aastane tippsündmus ja seda peeti tänavu juba 99.-ndat korda.  Meil ei ole siin tegu maailma mastaabis ebapopulaarse spordialaga nagu näiteks murdmaasuusatamine, milles eestlastel geograafilise asendi tõttu jopanud on ning midagi on õnnestunud korda saata. Murdmaasuusatamine on ala, mis iga eesti spordisõpra švipsis peaga välismaalaste seltskonnas rusikaga vastu rinda koputama paneb - our Kiku and our Andrus. Need auväärt nimed ja teod on suure tõenäosusega level või paar allpool ükskõik millise kasvõi ühekordse TdF etapivõidu saavutanud ratta-Ramboga. Aga mees, kes veereb kollase särgiga Champs-Élysées'le, on natukene teisest puust. Mõelgem sellele, et murdmaasuuski on üldse jalga pannud võibolla iga kahekümne viies eurooplane ja ehk 1% maailma elanikest (minu tagasihoidlik hinnang), seevastu jalgrattaga on sõitnud suure tõenäosusega peaaegu iga 20 aastane eurooplane. Annaksin veel hinnanguid - optimistlikult pakkudes võib üle Euroopa keldrites talve ootamas olla mõnisada tuhat murdmaasuusapaari. Seevastu julgeksin pea pakule panna, et ainuüksi Prantsusmaal on täna töökorras jalgrattaid 10-20 miljonit.  Tõsi, naisekandmine,  sääsetapmine ja mobiiltelefoni viskamine on Euroopa lõikes veel ebapopulaarsemad spordialad kui murdmaasuusatamine, aga mitte oluliselt, sest kõiki viimases lauses mainitud spordialasid harrastab maailmas umbes 0% elanikkonnast, kui ümardada täisarvuni.
Siit see siis kõik algab - jalgratas on huvitav ja äraütlemata kasulik leiutis. Jalgrattaga läheb inimene poodi, kui pood jääb kaugemale kui kilomeeter, jalgrattaga käiakse tööl, jalgrattaga käiakse koolis. Mina käisin lapsepõlves suvevaheaegadel Ereliukasega isegi karjas. Kui palju inimesi läheb tööle, kooli, karja, trenni, poodi, sõbrale külla suusatades? Naerma ajab, eks ole!  Üks väike vastuolu siin on - nimelt kui palju kasutatakse jalgratast Aasias igapäevaelus, aga kas te leiate TdF osavõtjate hulgast mõne asiaadi või miks Pekingi olümpiamängudel 18 erineva jalgratta distipliini medalikomplekti hulgast jagus Aasiasse vaid 2 pronksi? Miks see nii on, sellest võiks filosofeerida mõni teine kord.
Kui nüüd lõpetada jalgratta- ja murdmasuusatamise globaalne kandepindade võrdlemine, siis võiks veel algandmetesse kirjutada asjaolud, et elan Prantsusmaal ning tuuril osaleb ka "meie" Rein Taaramäe, siis lahendus on ühene - tuli ka see aasta kohale minna ja osa saada!


Olin siseriiklikule komandeeringule kodunt paari-kolmesaja kilomeetri kaugusele mägedesse üht metsakultuuride hooldamise tööd üle vaatama minemas kui ühtäkki tundsin, et mootoril kadus vääne tagant ära. No ei taha enam mäkke sõita. Mägi iseenesest ei ole ju nii järsk ja auto ei tohiks lahjaks jääda. Kümne sekundiga sain aru, et asi on mäda. Kuna prantslasega kokkusaamine oli hommikul kell 10 mägedes ja mul oli sinna 5 tundi sõitu, siis otsustasin südaööl väikse varuga välja sõita. Probleemi ilmnedes keerasin kiirtee parklasse, et olukorraga tutvumiseks kapotti alla vaadata. Autost väljudes oli selge, et tegu on mingi ülekuumenemise juhtumiga - sellest andsid märku kuumast naksuv väljalaskekollektor ja sumbutaja. Mootori temperatuuri näidik armatuuris oli aga 90 peal nagu kõik oleks korras. Tegelikult oligi mootori temperatuur normaalne, kuna jahutussüsteem huugas viimase piiri peal käia. Auto õhkas kuuma nii kaugele, et see oleks talvises Eestis kolmanda korruse räästad ka tilkuma pannud. Mõtlesin, et teha pole midagi, rullisin autokastis oma reisivoodi ilusti lahti ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Aga no mis ta ikka oli - silmaga ju ei näe, miks mootor ülekuumeneb, nii et suur ventilaator ja poole ruutmeetrine tuline radikas vaevu vaevu jahutusvedeliku temperatuuri kontrolli all jõuavad hoida kuigi väljas oli vaid 13 kraadi sooja. Mis mul muud teha oli kui proovida edasi sõita. Kohe oli selge, et auto ei sõida, pöörasin kõrvale ja teatasin prantslasele, et mina täna kohale ei jõua, force majeure! Tema muidugi pakkus lahenduseks, et tuleb sikutab mu sihtkohta, vaatame objektid üle ja siis mõtleme mis edasi saab. Talle ei sobinud seda edasi lükata, kuna ka tema sõitis kohtumispaika terve tööpäeva. Tuligi mulle järgi ja vedas mu 100km paela otsas mägedesse. Kuna mul mootor tühikäigul käis probleemideta, siis sain köie otsas nautida siiski võimendatud pidureid ja rooli. Ja pealegi, seisva mootoriga poleks automaati vedada nagunii saanud. Mina hoidsin piduritega köie pingul ja 350 CDI mootoriga Benz vedaski meid probleemideta kohale. Prantslane hakkas küll kohapeal väikestest garaažidest mu autole abi otsima, aga mulle oli ammu selge, et siin aitab ainult Nissani hooldustöökoda ja õliste näppudega pässid, kes suudavad külavahel Peugeot 206-le uued piduriklotsid panna, ei oska kohe kindlasti öelda, mis mu autol antud juhul viga on. Tegelikult pean hakkama mõtlema itimehe palkamise peale, sest peale selle, et rattalaager undab või rehv on tühi, ei ole ilma Boschi diagnostikata midagi tarka selle auto juures peale hakata.  Osta või Villis!
Metsatööstur näitas mulle langid ära ja jättis mu mägedesse koos mu perses Navaraga. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, auto ju liikus ikka kuigipalju - mäest üles 30 ja alla 60-70 km/h. Nii ma seal neid lanke siis üle vaatama hakkasin. Aga õhtu oli juba. Sellisest päevast oli ka siiber. Avasin oma ekspeditsioonivoodi ja magasin värskes õhus ja tirtsude viiuldamise saatel kella 22-st kümneni.
Teisel päeval kõmpisin oma udupeene Garmin GpsMap 78s-ga läbi kõik 24 hektarit kuuse-, lehise-, nulunoorendikud ja et tööde maksumust adekvaatselt hinnata, oli mul võsalõikaja kaasas, et proovitükke teha. Tegin neli tundi tööd kahel erineval proovitükil ja sain selge pildi ette. Mis muud kui jõkke pesema ja suund kodu poole. Tegelikult oli mul siiski kavalam plaan - TdF järgmise päeva etapi start oli Toulouse's Blagnac'i äärelinnas ja kuna see jäi mu marsruudile, otsustasin seda starti vaatama minna. Vaim oli valmis pandud, et liigun öösel 30km/h ja hommikul sätin ennast suure tuuri starti jälgima ja kuna kaamera oli ka kaasas, siis rattureid pildistama. Jõudsin veel kurvastada, et ei olnud võtnud fotokale kaasa ühtegi varuakut (teadlikult sellist üritust pildistama minnes alla 2 varuaku ei ole mõtet rääkidagi). Aga siis mõtlesin, et 100 pilti ikka saan pooliku akuga teha... nii Evansist mõned, Taaramäe kindlasti, Greipel ja Cavendish... Sagan muidugi, Vökler, Päär Rooland, Wiggo ja Froome ja kui akut peaks jääma, siis kõike muud ka. Selliste lootustega hakkasin Toulouse'i suunas liikuma, ikka mäest üles 30 ja alla 70km/h. Taha kogunenud autod lasin ilusti mööda. Ega mul enam väga palju sõita ei jäänudki kui järsku hakkas jama pihta. Auto ei lähe enam 30-ki välja. Mäest alla läheb, aga üles ei taha üldse enam minna. Võibolla siis maksimaalselt 10km/h. juba arvutasin, kui kaua niimoodi koju jõudmine aega võtta võiks :) Umbes kilomeetri läbinud sai mulle selgeks, et see auto omal jalal enam siit edasi ei liigu ja pöörasin äsja niidetud viljapõllule, et avada taas oma ekspeditsioonivoodi. Uni tuleb mul vähemalt silmapilkselt kui vaja...
Järgmisel päeval käis meil kõva side staabiga, andsin korralduse Kletsi bussile treila taha otsida ja omale järgi tulla. Pluhv saigi lõpuks Dax'i linnast Kiloutou tööriistarendist korraliku treila, ööpäeva eest tuli välja käia 150 rahaühikut. Krediitkaarti tal ei olnud, aga sai kuidagi kokkuleppele, et maksab ühe päeva eest kohe ära ja asi ants.
Lõpuks õhtu hakul jõudis mu päästja kohale, laadisime Nissani treila peale. No see treiler oli ikka viimasepeal. Kui praegu vaatan, et Respo prastoid autotreilerid maksavad ka 4000 euro kandis, siis sellise prantsuse treila hind võiks olla vähemalt 6000€. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, muidu see kirjatükk ei saakski valmis, aga Respo kodukal kõige vingem autotreiler on nagu juust meie valdusse antud prantslase kõrval.  Hüppasin rooli. E-katti mul muidugi ei ole, aga Prantsusmaal on hea kui politseile kasvõi Id-kaarti näitad. Mingitest aegumise kuupäevadest, kindlustuspoliisidest, juhilubade kategooriatest, ülevaatuse olemasolust siin välismaalaste puhul küll ükski politsei ei ole hoolinud. Näitad aga ID-kaarti ja auto passi ja sõidad edasi. Kohe sai selgeks, et see sõit väga lõbus olema ei saa, sest Kletsi bussil pole piisavalt väänet ega massi. Treila koos lastiga võis kaaluda umbes 3 tonni, aga kindalaekast leitud tehnilisest passist lugesime välja, et Transitile tohib taha panna ainult poolteist tonni - olime 2 korda lõhki. No veel hullem kui me oleks 1.8L bensiinimootoriga bemmi või 1.9 TDI Ventoga seda koormat vedada üritanud.

Algab kannatuste rada, bussis tonn rauda, haagis koos lastiga 3t, kapoti all kõigest 60kW
Kletsi buss oli halbadest valikutest parim. Lõpp hea, kõik hea, ütlen etteruttavalt. Politseil oli tol päeval tohutu haarang, Pluff oli Mont-de-Marsanis 2 korda puhunud ja nüüd lähenedes ühele ringteele, paistis juba kaugelt, et 3 mootorrattur-žandarmit teevad ringi peal kõva kontrolli.  Aga no meie puhul on ju kaugelt näha, et kõik on korras ja meid nad ei tülitanud õnneks. Ha-ha-haa, tegelikult ma polnud kindel, kas mul üldse mõni dokument kaasas on, teiseks pole mul BE katti olemaski, kolmandaks on haagise mass lõhki, neljandaks ei usu ma et Kletsi Van'il ülevaatus olemas on... Peaaegu oleksimegi vahele jäänud ringilt maha sõites, kuna meie taha kogunes pika sirge tõusu tõttu autode rivi. Tõusu pole ollagi, isegi Lõuna-Eestist leiab selliseid, aga paigalt võttes üle 2. käigu ei lähe, tee või tina. Õnneks politseinikud meie taha tekkinud ummikut tähele ei pannud, tõus lõppes ja laskumistel lükkas massiivne haagis meid vahest isegi 4. käiguga pidurdades kiiruseni 100km/h. Ega see nüüd väga mõnus tunne ei olnud, aga hoogu oli tarvis selleks, et järgmisele tõusule vastu minna. Ja niimoodi tuli läbida üle 200 km. Korra oli üks paarisaja meetrine tõus vaja ka esimese käiguga võtta, kuna vahetult enne ristmikku oli stopmärgiga ristmik. Vot see oli kogemus!

Järgmisel päeval kui treilerit tagasi läksin viima, tundus Kletsi Ford palja treileriga väga särtsakas pill. Ja kui veel treila sain ära antud, siis mõtlesin, et miks ma küll varem selle bussiga Eesti sõitmist nii tõsiseks katsumuseks olin pidanud.  See buss on ju hull püss, jookseb lõdvalt 100 välja, varu ainult minutike kannatust. Pole see 3300km midagi lasta ilma koormata. Jõudsingi tõdemuseni, et kõik on suhteline.

Aga lõppenud velotuurist veel mõne sõnaga. Vaatasin ülekandeid iga päev, vahele jäid vaid 3 etappi. Selle aasta TdF-l osalenud sportlaste taseme üle sain hea ülevaate. Tegelikult otsustati selle aasta hinnalisemad särgid ära umbes esimese nädala lõpuks. See oli siis kui Cancellara andis kollase särgi üle Wigginsile ja Taaramäe valge särgi Van Garderenile.No ja kui siis Voeckler ka täpilise omale sai, oli tuur sisuliselt läbi juba nädal aega tagasi.
Tuuri ülim eesmärk leidis oma lahenduse 7. etapil kuui Wiggo sai kollase särgi omale. Sellest hetkest veerevad grupi peas põhipalgaga Sky Cycling Team'i tööhobused, et hoida silma peal sellel, et atrõõvi ei satuks Nibali, Van den Broeck või Van Garderen. Etapi lõppudel lasti Lotto ja LiquidGaz'i meestel näidata, kumb suudab finisijooneks oma sprinterile parema koha kätte mängida - kas Lotto Greipelile või Liquidgaz Saganile. Vot ei tea, miks Cavendish & Co tuuri keskel paljusid lamedaid etappe mitte isegi ei proovinud võita. Need võidud jagatigi enamus Greipeli ja Sagani vahel.
Mägistel etappidel lasti nagu ikka mitmel ebaolulisel mehel etapivõitu maitsta, aga olgem ausad, Voeckler on minu silmis peale Wiggo teine mees sadulas. Ei saa öelda, et nõrk mees võitis etapi õnne korral. Sama lugu  Pierre Rolandi etapivõidu kohta. Mõni teine etapivõitja sai aga etapivõitjaks küll vaid tänu sellele, et ta oli parim kui ülejäänud jooksikud ja peloton veeres üle finisijoone anektoote rääkides. Aga Voecklerist - peale seda kui ta suhteliselt tuuri algul kukkumise pärast kollasele särgile enam ei pretendeerinud, võttis mees järgmise eesmärgi ja võttis tuuri viimasel veerandil  mägironija punaste täppidega valge särgi oma kontrolli alla ja sõitis sellega Pariisini. Olümpiavõitja särgis tuuri läbinud Mark Cavendish saavutas oma eesmärgi - ta on nüüd võitnud neljal järjestikkusel TdF-l viimase etapi. Wiggins on aga mees teiselt planeedilt- kujutage ette kuidas on võimalik võita kolmedelt olümpiamängudelt hulgaliselt medaleid trekisprindis ning seejärel ala vahetada ning täna olla ülekaalukalt maailma parim temposõitja ning TdF võitja. Hämmastav, kuigi Tour de France eel peetava Criterium du Dauphine võitis Wiggins veenvalt ja eks teda peetigi suurfavoriidiks. Ma loodan Taaramäe läbilööki absoluutsesse tippu, aga täna on see tipp ikka maru kaugel. See konkurents on tihe, sest nagu ma mainisin sissejuhatuses, on jalgrattaspordil erinevalt murdmaasuusatamisest erakordselt lai kandepind. Või lohutame ennast nii nagu kombeks on saanud - kui keegi on liiga hea või parem kui meie mees, siis hakkame teda keelatud ainete kasutamises juba ette süüdistama. Peale eelmise aasta tuuri lõppemist Cadel Evansi võiduga, mõtlesin, et see aasta võidab Andy Schleck'i, aga tal oli Taaramäega sama jama - mõni kuu enne TdF kukkumisel saadud vigastused kummutasid lootused tuurilt hea tulemus võtta. Muide, Andy vend Fränk Schleck oli vist Contadoriga grillimas käinud, seega sai 17 juulil võistluskeelu ja võeti tuurilt maha. 

Lõppsõnaks nii palju, et lamedal sõidetavad grupisõidud on ikka ääretult igavad. Õnneks saadakse sellest aru ka telepildi tootjate hulgas ja need helikopteritelt tehtud vahevõtted Prantsusmaa vaatamisväärsustest HD pildi vahendusel on maru ilusad ja neil on alati tuuri ülekannetes oma koht. Selliste igavate lamedate  etappide võitja ennustamine ei olnud väga raske ülesanne, sest valida oli 3 mehe hulgast. On need Saganid ja Cavendishid, Greipel ja Kirsipuu kõik omamoodi kõvad mehed, aga minu jaoks on võitja ikka see, kes  on parim eraldistartides või tuuri kokkuvõttes kollasega finišeerib. Legendideks saavad rattaspordi ajaloos vaid väga kõvad sprinterid (ratturite keeles pakspersed), kuid Miguel Induraini ja Lance Armstrongi sugusteks mitte iial, c'est la vie!









Jaga sõpradega!

murutraktor.com - reklaam