Sellele küsimusele on mul endalgi raske vastata, aga proovin lahti seletada, miks mu koormus hetkel nullilähedaseks on vajunud.
Kuna siiani on minu välismaaprojektide kestvus erinevatel põhjustel jäänud praegusega võrreldes oluliselt lühemaks, siis ei ole kunagi selle aja jooksul kasvanud tiimist välja inimest, kes suudaks kogu tiimi elu-olu ja tööd ilma minuta juhtida. Näen ja kuulen igal nädalal kuidas eesti traktoristid-masinistid (harvesteri ja forwarderi operaatorid, kopa- ja rekkamehed) siin ilma bossita hakkama ei saa. Kui boss läheb ära, siis töö sujub vaid esimese takistusteni. Aga esimene takistus võib kerkida juba mõne nädala möödudes. Seejärel lendab boss taas Eestist kohale, lahendab probleemi, naudib paari nädala vältel lõunamaaelu ja head veini ja lendab koju tagasi. Minule selline igakuine sinna-tänna lendamine väga ei istu ja olen eelistanud pigem olla ise siin probleemide keeristes, sest niimoodi on kindlam. Ja ega siit Eestis käimine mingi odav lõbu ei ole - autoga maksaks kodus käimine mul kõike arvesse võttes julgelt üle 20 tuhande krooni, lennukiga umbes 8000 krooni. Muidugi saavad seda lubada omale firmajuhid, kelle käive on mitu miljonit kuus. Kui Eesti Õhul oleks olemas Tallinn-Bordeaux otselend, siis poleks see reisimine ka nii kurnav, praegu tuleb sõita läbi Amsterdami, Praha või Londoni ja isegi lennukiga reisides kulub algpunktist sihtpunkti jõudmiseks tubli tööpäeva jagu aega.
Muide, Euroopas on hullemaidki lennu sihtkohti, meil on isegi vedanud. Sellel teemal on palju juttu olnud, viimati oli Euroopaga lennuühendusest juttu Kuku Raadio saates Äripäev Eetris 2010-09-14.
Võib küll tunduda, et ka meil on siin korralik käive taga ja lennukipiletite maksumuse pärast ometi muretsema ei pea, aga ma olen vaesest ühiskonnast pärit ja harjunud raha lugema. Annan aru, kas ja kui palju teatud asja eest on arukas kukrut kergendada.
Jube on vaadata inimesi, kes mu juurde tööle sattudes saavad paar eesti keskmist ja hakkavad kohe arvama, et nüüd võib endale kõike lubada - ei peeta paljuks osta omale näiteks mobiiltelefon, mille hind on ligemale 1 Eesti keskmine kuupalk või käiakse baaris raisates ühe õhtu jooksul Red Bull'i peale 1000 EEK. Või siis olles ise kogu ilmale sadu tuhandeid võlgu, soovitakse ilmtingimata liisida oma võimalusi arvestades hirmkallis 5-ne BMW. Muuhulgas on see üks põhjus, miks ma hetkel Prantsusmaal resideerun - näiteks kui käiksin Eestis kord kuus, kuluks selle lõbu peale aastas ikkagi tervelt 7k EUR. See võib küll olla heal nädalal kõigest mu ettevõtte nädalakäive, aga absoluutvääringus on see ikkagi kuradi suur summa, et seda Eesti Õhule maksta.
Seekordne projekt aga on osutunud loodetust pikemaks, olen suutnud meestele selle aja jooksul üksjagu skilli ja töössesuhtumist edasi anda, nii et kubjast neile enam tarvis ei lähe. Siin on käinud proovijaid, õnne otsijaid, tühja kohapealt rikastuda soovijaid, kloune jms, aga mõni on pinnale ka jäänud. Üks neist on nüüdseks töötanud siin juba üle aasta ja näinud kuidas üht saemeeste firmat pinnal hoitakse. Siia tulles polnud tal aimugi, mis peitub auto kapoti või mootorsae kenade värviliste korpuste all. Praeguseks on asi kardinaalselt muutunud, vahest arva kui ta ise aru ei saa mis sael viga ja tuleb seda minu käest küsima. Aga sellest mu tänane lugu algaski - mind ei ole siia enam väga vaja! Minu päevi täidab põhimõtteliselt mitte midagi tegemine või siis teen, mis parajasti pähe tuleb. Langetamas käin ju ka vaid paar korda nädalas moepärast, et veinikaloreid põletada. Aitan küll õhtuti poistel rullist uusi kette kokku neetida või lasen puruhamba käia alt läbi, aga see on rohkem hobikorras, kuna nad saaks sellega ise ka hakkama. Ainuke asi, millega ma kardan, et Iks hakkama ei saa, on joomingute ärahoidmine. Eks elu näitab, kas noorel mehel on edasipürgimisvõimet või soovib ta saemehena jätkata. Saagida ta natuke juba oskab!
Kuna siia tööle tulnud metsamehed on pahatihti kodust eide seljatagant vabadusse pääsenud alkohoolikud, siis oht padujoomingu puhkemiseks on oluliselt suurem kui tuleoht siinsetes männikutes. Alkohoolikute seast leiab teinekord päris häid töömehi ja ma olen mõnd üritanud päris põhja vajumisest päästa... vahest edukalt, vahest vähemedukalt. Jah, sisuliselt olen hetkel lihtsalt lõunamaapuhkust nautiv sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks on vaadata, et joomaks ei läheks. Päris õudne näiteks on vaadata kuidas napsitanud operaatorid miljonitesse kroonidesse ulatuva hinnaga harvesterile metsas hoolt teevad kui omanik Eestis on. Mõni isegi lõikab pidevas õlleuimas. Mida kõike ilma bossita ära ei tehta. Näiteks tooksin ühe seiga Amicor OÜ traktoristist. Mainitud firma boss ütles, et oli oma mõttetud saemehed Eestisse ära saatnud ja küsis minult, kas saaksin ise neile teenust hakkama osutama. Ma võtsin töö vastu, aga olid väga kiired ajad, kuna meie vanad kliendid vajasid ka just samal ajal saemehi. Ja nii me ei saanud esimesel nädalal hästi järje peale, millega seoses pidi see harvester vahest vastu hommikut kinnise juurega tormimurdu lõikama. Ja siis üks traktorist kargas ühel hommikul harvesterist välja ja "tere" asemel esitas monoloogi:
"Kelle ma nüüd ära pean tapma? Kas teil boss ka üldse metsas käib või passib Eestis? Teate, meie ülemus on nii närvihaige, et kui me veel kinnist juurt peame lõikama, siis ta ei maksa teile üldse. Ta võibolla tuleb üldse siia ja annab peksa kõigile. Saate teie ja saab teie ülemus ka!"Vot sellised kunnid on eesti harvesterimehed! Vaatamata sellele vahejuhtumile tunneme end oma reviiris kindlalt, kuna prantslased ise ei viitsi väga saega metsas käia ja Eestist siia õnne otsima tulnud saemeestest ei ole meile konkurentsi, kuna eesti päritolu puhtalt saemeeste firmasid ma ei ole siin peale meie kohanud, aga üksiküritajad on hääbunud kõik peale lühikest perioodi. Ilusasti on näha, et sellist pühendumust nagu meil, teistel ei ole. Siit aga tulevadki meie kvaliteet ja tootlikkus, millele tänu meil siin end vabalt tunda on võimalik.
Harvesteridega võrreldes on meil see eelis, et meie saame ilma harvesterida tormimurrus töötada, aga harvester ilma saemeheta tormimurdu väga edukalt ei lõika. Viie mehe tootlikkus ühe 7 tunnise tööpäevaga võrdub aga umbes harvesteri 10 töötunnise vahetusega - mõlemad lõikavad mainitud ajaga ca 250 tihumeetrit palki. Jõuan taas selleni, et olen Prantsusmaal kindlalt kanda kinnitanud ning seoses sellega, et mul on inimesed, kes ilma minuta toime tulevad, võiksin ise hoopis mujal elada ja muude asjadega tegelda. Ma vähemalt hetkel loodan nii. Loomulikult oleksin ületamatute probleemide ilmnemisel ise kohe taas platsis.
Päris päevapealt ma nüüd sõitma ei hakka nagu teile minu jutust mulje võis jääda. Siin on veel üht-teist vaja enne korda ajada - näiteks autod-saed oleks vaja enne ära tulekut kõik korda teha, vastavad varuosad eelnevalt tellida. Kindlasti ootan ära viinamarjade valmimise, kuid võibolla juba novembris hakkan oma firma Prantsusmaa tegemisi vaid Eestis olles kõrvalt vaatama. Paberitööd ma muidugi enda kaelast ära ei sokuta :)
Ega hetkel ei kisu ka veel Eestisse arvestades mis ilmad teil seal on. Meil on viimased 2 nädalat üle 30 kraadi sooja olnud soojade ilmade lõpp ei paista. Erinevatel andmetel tuleb isegi veel üks kuumalaine, 35-40 kraadi mõneks ajaks tagasi.
Lisaks perele ootab mind ju Pühapäevaklubi - Vare Oll näiteks mailib iga nädal, et kuna ma juba trenni tulen uuesti. Et tase olla alla käinud. Ja teine asi, millest ma hirmsasti puudust tunnen, on surf - 2008 jäi luubi õppimine pooleli ja see tuleb lõpule viia. Vaadates alltoodud YouTube'i videot, tundub forward loop nii lihtne, et astu vaid lauale ja tee ära. Aga tegelikult on see nagu ümarviiliga saeketi teritamine, mille õppimine täieliku selgeks saamiseni võib võtta terve aasta ning mõni ei õpi elu lõpuni keti teritamist väga heal tasemel ära.
