Olin Eestis 29.09-20.10 ja peaks kirja panema, mis vahepeal juhtunud on. Muide, blogima sai hakatud sellepärast, et asjad ei ununeks. Juba käesoleval aastal on ette tulnud 5-6 olukorda, kus oli vaja välja mõelda mingi sündmuse toimumise aega või üksikasju ja väga mõnus on olnud blogist järele vaadata. Kasutage võimalusel sama nippi!
Eestisse sõitsin Sauna Cup penskarite korvpalliturniiri alguseks, kuna ka meie
Pühapäevaklubi on alati turniirist osa võtnud. Seega oli esimene nädalavahetus kodupinnal üsna sportlik - neljapäeval trenn, edasi reedel ja laupäeval 5-6 mängu ja pühapäeva õhtul jälle trenn. Sport on mõnus!
Esmaspäeval, 4.oktoobril jätkus sportlik koduvisiit surfiga - esmakordselt minu surfiajaloos oli võimalik Rohukülas lõunatuulega surfata 5 päeva järjest. Seni on Haapsalus järjestikkuseid surfiilmasid olnud maksimaalselt 2, aga enamasti ainult üks. Seega 5 päeva järjest oli täielik paradiis. Vesi oli ka veel soe, ulatudes 10-11 kraadini. Isegi Lehis tegi ükspäev selle aasta esimese ja viimase surfipäeva.
Forward loop'i ma muidugi ei harjutanud, kuna peale 2 aastast pausi oli niisamagi hea juukseid tuulutada - kimasin ühel päeval näiteks 3 korda Rukkirahu majakani ja tagasi.
8. oktoobril langetasin meie maja eest ühe kase, mille majarahvas oli koosolekul otsustanud maha võtta, see võttis oma pool tundi üks inimene sai omale paariks nädalaks küttepuid ja viis ka oksad minema.
Hambaarsti juurde tegin 2 visiiti ja asi ei olnudki nii hull kui ma olin mõelnud. Hambavalu oli kohati selline, et ma kartsin, et umbes 4 hammast tõmmatakse välja. Tegelikult oli asi ühes hambas, mis pani kogu lõualuu valutama. Nüüd on jälle kõik OK, lisaks käisin esmakordselt elus hambakivi eemaldamas ühes Posti tänava hambahoolduses Haapsalus. Kes dentistiäri tahab püsti panna, sellel tasub kivieemaldus mitu korda rohkem ära kui harilik plommimine. Kaks pikka 2 tunnist visiiti hambaarstikabinetti läksid mul maksma 600-700 krooni, seevastu üks 15 minutine kivieemaldus ja survepesu 360 krooni. Arusaadavatel põhjustel neis asutustes tsekki ei pakuta ja arusaadavatel põhjustel ma seda ka ei küsi. Ühesõnaga see lisab ärile veel lisaväärtust - enamik rahast vahetab ilma liigsete kadudeta lihtsalt taskut.
Alates mullu oktoobrist kui meil rahakotid Hispaanias rumeenlaste poolt ära varastati, olin elanud ilma ID-kaardita. Välismaal olles on see ülemõistuse keeruline olukord - alates sellest, et ei saa mitte ühtegi dokumeti allkirjastada, lõpetades sellega, et omavalitsuste valimisel jäi mul esmakordselt oma hääl sekka ütlemata. Nüüd siis sain ka uue ID kaardi kätte ja need mured on selleks korraks murtud. Samuti oli tookord Hispaanias varastatud rahakotis ka minu Respo 751 haagise pass ja mööda minnes sain ka selle nüüd ARK'st uue.
Vahepeal muidugi oli selgunud tõsiasi, et kõik mu töömehed hakkasid Prantsusmaal jooma ja jõid nädal aega nii et maa on must. Minu telefon on katki jäänud tööde tellijate kõnedest punane. Joodi kõhud minu kollektsiooni veine täis, lõhuti ja laamendati ning peksti kordamööda teineteist nii et hambad kildudekks ja joodi jälle sõbralikult edasi. Isegi suitsuandur oli tükkideks, gaasipaloon oli vahepeal tiivad saanud ja tiirles mööda kööki, kõik ikka selle nimel, kes on lõpuks kõige tugevam
alfaisane. Sebastien sattus meie joodikukarja külastama, et üht lanki näidata ja helistas mulle kohe ja andis teada, et mehed on täis ja võimalik, et ka narkolaksu all. Noh, narkolaksu siin ilmset ei olnud - kõik ju harilikud eesti joodikud - aga lääneühiskonnas ei kujutata sellist loomaks (kassiks) tõbamist ette. Sellist käitumist võis Sebastien oodata vaid narkojoobnud inimestel.
Seoses selle joomaga võin julgelt nimetada oma viimast eestikülastust elu kallimaks reisiks, kuna leppetrahvide ja joomingu tõttu tegemata jäänud tööde kogusumma läheneb 10 tuhandele eurile. Lisaks sain veel omale nii mõnegi tellija käest ebausaldusväärse teenusepakkuja sildi kaela. Nüüd, kui Sebastien saemehi vajas, nimetas ta meie saemehi tabavalt "your alcoholics" ehk siis eesti keeles "sinu parmud". Sel kahetsusväärsel viisil sai nüüd julmalt purustatud müüt, et mõni saemeeste punt on võimeline omapead hakkama saama. Sellest, millised olid minu lootused selles suhtes, mäletad ehk
minu eelmisest sissekandest.
Muide, lennupagasi kaalulimiidi 20kg täitsin veini ja rummiga, mis on mõnel pool euroopas 2-3 korda odavamad kui eestis. Andorrast ostetud 3 liitrine Bacardi Black maksis näiteks sama palju kui Eestis 1 liitrine. Aga Eestis tekkis mõte proovida mõnd Põltsamaa veini. Ma ei taha otse öelda, et see oli viga, aga Lossivein nr 19 andis mulle, kes ma olen 2 aastat erinevate Prantsuse ja Hispaania kvaliteetsete veinide peal elanud, tõelise maitseelamuse. See oli midagi nii imelikku, et pool pudelit jäigi joomata nagu juuresolevalt pildilt ka paistab.
Tagasi Prantsusmaale sõitsime Tauno, Iks2 ja Peebuga. Esimene neist on minu juures natuke saaginud, teised näevad saagi esimest korda, kuigi võivad olla küll väikeste K-Rauta mänguasjadega ilmselt kuigipalju ringi käinud.
Sõitsime Jaanuse VW Transporteri bussiga. Pärnust võtsime veel Meeliku paki peale, et me selle tema harvesterimeestele toimetaks ning kell 20.10.2010 kell 17 väljusime Pärnust. Edasi teen info SMS-st väkse copy-paste:
20/10/10 17:50 Tere tulemast Lätti
20/10/10 20:35 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Leedus!
Kahjuks ei ole sõnumiga tervitatud minu saabumist Poola :(
21/10/10 11:10 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Saksamaal!
21/10/10 19:33 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Prantsusmaal!
Kell 06:00 jõudsime kohale. Sõiduaeg ca 36 tundi. Volkari bussil on õnneks 2.5TDI mitte 1.9TDI ning tänu sellele bussi kohta üsna hea minek. Kus tee lubas, sõitsime 130 km/h ning kogu 3300 km reisi peale kulus 290 liitrit kütust. Taga kaubaruumis oli pikali päris hea voodi ka - pikali magamine on ikka pikali magamine!
Avastasin täna Johnny Cash'i kuulates, et taadil on olemas täiesti hea lugu, mis kõlbab saemeeste hümniks. Lugu pärineb 1960. aasta kauamängivalt "Ride This Train" ning kannab pealkirja "Lumberjack" ehk maakeeli "Saemees". Otsustage ise:
