Ma ei oska öelda, kas minu kehvapoolsete hammaste taga on oskamatus ja laiskus neid piisavalt harjata või see, et piima asemel tuli omal ajal lutipudelist piima asemel suhkruvett kaanida või midagi kolmandat, aga alati kui hambaarstil käin, siis ka puuri tunda saan. Seda juhtub regulaarselt kord aastas. Aga mitte oma hambaarsti visiidist ei tahtnud ma täna kirjutada. Seoses sellega, et mu hambaarst tegutseb Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse ruumides, torkas seal majas liikudes pähe, et võiks ju oma vigaseid kannakõõluseid turgutada. Esimesel hommikutunnil peale ärkamist saan liikuda ainult kandadel, õudne piin. Trennis käin ka läbi valude ja jooksen nagu 55-aastane. Kõik see sai alguse vale jalatsi kandmisest - jalatsil oli üks loll kapronpael täpselt kannakõõluse taga ja see käis kõvasti kõõluse peale. Avastasin selle muidugi natukene liiga hilja ja olin jõudnud läbi valude kuu aega nende ketsidega trenni teha. Kannakõõlused on hetkel üsna nirus seisus. Sai arst Vaikega väike plaan paika pandud, et tuleks läbi teha magnetravi kuur. Ta saatis mind paberilipakaga ruumi 202, kus väljastati mulle arve ja ravigraafik. Esimesele raviseansile vabariigi aastapäeval kell 12:45 ma ei läinud, kuna olin sel päeval palavikus ja jube kehv enesetunne oli. Aga täna oli juba tunne parem ja otsustasin minna oma esimese magneti võtta. Pagan, mul oli kellaaeg valesti meeles - kui õige kabineti uksest sisse astusin ja korpulentsele seitsmekümnendaid eluaastaid rühkivale prouale laua taga oma saatekirja ulatasin, vaatas see mind nagu kuutõbine ja nähvas "Kas sa kella ei tunne? siin on ju selgelt kirjas 14:15, aga kell on juba 14:30". Ja sajatab ja sajatab.... Kummaline oli asja juures see, et oma 6 ravivoodikohaga palat haigutas tühjusest. Sellist ülbamist võiks lubada äärmisel juhul tiheda töögraafikuga, päev läbi rasket tööd teinud proua, kellel on päevad, kuid selle proua päevad lõppesid juba Gorba ajal ja tihedast töögraafikust polnud juttugi - pole kindel kas ta tol päeval üldse mõne patsiendi vastu oli võtnud või istuski niiviisi terve päeva. Ühesõnaga see, mismoodi ta klienti vastu võttis, oli täielik šokk. Ilmselt ma ütlesin talle "mine ise ka persse", võtsin oma paberid ja tulin tulema. Ja nii lugesin taastusravikuuri lõppenuks enne kui see jõudis alatagi.
Sellised mutid vist ei saa siiani aru, kust nende palk tuleb ja nad tõenäoliselt valivad Savisaart.
