 | |
| Haapsalu Neoroloogiahaigla personal Balti ketil, Rapla küljeall. Mina ka täiesti äratuntav, suure tõenäosusega "häda-abi pakist" saadud riietega. |
Siit see siis kõik algab - jalgratas on huvitav ja äraütlemata kasulik leiutis. Jalgrattaga läheb inimene poodi, kui pood jääb kaugemale kui kilomeeter, jalgrattaga käiakse tööl, jalgrattaga käiakse koolis. Mina käisin lapsepõlves suvevaheaegadel Ereliukasega isegi karjas. Kui palju inimesi läheb tööle, kooli, karja, trenni, poodi, sõbrale külla suusatades? Naerma ajab, eks ole! Üks väike vastuolu siin on - nimelt kui palju kasutatakse jalgratast Aasias igapäevaelus, aga kas te leiate TdF osavõtjate hulgast mõne asiaadi või miks Pekingi olümpiamängudel 18 erineva jalgratta distipliini medalikomplekti hulgast jagus Aasiasse vaid 2 pronksi? Miks see nii on, sellest võiks filosofeerida mõni teine kord.
Kui nüüd lõpetada jalgratta- ja murdmasuusatamise globaalne kandepindade võrdlemine, siis võiks veel algandmetesse kirjutada asjaolud, et elan Prantsusmaal ning tuuril osaleb ka "meie" Rein Taaramäe, siis lahendus on ühene - tuli ka see aasta kohale minna ja osa saada!
Olin siseriiklikule komandeeringule kodunt paari-kolmesaja kilomeetri kaugusele mägedesse üht metsakultuuride hooldamise tööd üle vaatama minemas kui ühtäkki tundsin, et mootoril kadus vääne tagant ära. No ei taha enam mäkke sõita. Mägi iseenesest ei ole ju nii järsk ja auto ei tohiks lahjaks jääda. Kümne sekundiga sain aru, et asi on mäda. Kuna prantslasega kokkusaamine oli hommikul kell 10 mägedes ja mul oli sinna 5 tundi sõitu, siis otsustasin südaööl väikse varuga välja sõita. Probleemi ilmnedes keerasin kiirtee parklasse, et olukorraga tutvumiseks kapotti alla vaadata. Autost väljudes oli selge, et tegu on mingi ülekuumenemise juhtumiga - sellest andsid märku kuumast naksuv väljalaskekollektor ja sumbutaja. Mootori temperatuuri näidik armatuuris oli aga 90 peal nagu kõik oleks korras. Tegelikult oligi mootori temperatuur normaalne, kuna jahutussüsteem huugas viimase piiri peal käia. Auto õhkas kuuma nii kaugele, et see oleks talvises Eestis kolmanda korruse räästad ka tilkuma pannud. Mõtlesin, et teha pole midagi, rullisin autokastis oma reisivoodi ilusti lahti ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Aga no mis ta ikka oli - silmaga ju ei näe, miks mootor ülekuumeneb, nii et suur ventilaator ja poole ruutmeetrine tuline radikas vaevu vaevu jahutusvedeliku temperatuuri kontrolli all jõuavad hoida kuigi väljas oli vaid 13 kraadi sooja. Mis mul muud teha oli kui proovida edasi sõita. Kohe oli selge, et auto ei sõida, pöörasin kõrvale ja teatasin prantslasele, et mina täna kohale ei jõua, force majeure! Tema muidugi pakkus lahenduseks, et tuleb sikutab mu sihtkohta, vaatame objektid üle ja siis mõtleme mis edasi saab. Talle ei sobinud seda edasi lükata, kuna ka tema sõitis kohtumispaika terve tööpäeva. Tuligi mulle järgi ja vedas mu 100km paela otsas mägedesse. Kuna mul mootor tühikäigul käis probleemideta, siis sain köie otsas nautida siiski võimendatud pidureid ja rooli. Ja pealegi, seisva mootoriga poleks automaati vedada nagunii saanud. Mina hoidsin piduritega köie pingul ja 350 CDI mootoriga Benz vedaski meid probleemideta kohale. Prantslane hakkas küll kohapeal väikestest garaažidest mu autole abi otsima, aga mulle oli ammu selge, et siin aitab ainult Nissani hooldustöökoda ja õliste näppudega pässid, kes suudavad külavahel Peugeot 206-le uued piduriklotsid panna, ei oska kohe kindlasti öelda, mis mu autol antud juhul viga on. Tegelikult pean hakkama mõtlema itimehe palkamise peale, sest peale selle, et rattalaager undab või rehv on tühi, ei ole ilma Boschi diagnostikata midagi tarka selle auto juures peale hakata. Osta või Villis!
Metsatööstur näitas mulle langid ära ja jättis mu mägedesse koos mu perses Navaraga. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, auto ju liikus ikka kuigipalju - mäest üles 30 ja alla 60-70 km/h. Nii ma seal neid lanke siis üle vaatama hakkasin. Aga õhtu oli juba. Sellisest päevast oli ka siiber. Avasin oma ekspeditsioonivoodi ja magasin värskes õhus ja tirtsude viiuldamise saatel kella 22-st kümneni.
Teisel päeval kõmpisin oma udupeene Garmin GpsMap 78s-ga läbi kõik 24 hektarit kuuse-, lehise-, nulunoorendikud ja et tööde maksumust adekvaatselt hinnata, oli mul võsalõikaja kaasas, et proovitükke teha. Tegin neli tundi tööd kahel erineval proovitükil ja sain selge pildi ette. Mis muud kui jõkke pesema ja suund kodu poole. Tegelikult oli mul siiski kavalam plaan - TdF järgmise päeva etapi start oli Toulouse's Blagnac'i äärelinnas ja kuna see jäi mu marsruudile, otsustasin seda starti vaatama minna. Vaim oli valmis pandud, et liigun öösel 30km/h ja hommikul sätin ennast suure tuuri starti jälgima ja kuna kaamera oli ka kaasas, siis rattureid pildistama. Jõudsin veel kurvastada, et ei olnud võtnud fotokale kaasa ühtegi varuakut (teadlikult sellist üritust pildistama minnes alla 2 varuaku ei ole mõtet rääkidagi). Aga siis mõtlesin, et 100 pilti ikka saan pooliku akuga teha... nii Evansist mõned, Taaramäe kindlasti, Greipel ja Cavendish... Sagan muidugi, Vökler, Päär Rooland, Wiggo ja Froome ja kui akut peaks jääma, siis kõike muud ka. Selliste lootustega hakkasin Toulouse'i suunas liikuma, ikka mäest üles 30 ja alla 70km/h. Taha kogunenud autod lasin ilusti mööda. Ega mul enam väga palju sõita ei jäänudki kui järsku hakkas jama pihta. Auto ei lähe enam 30-ki välja. Mäest alla läheb, aga üles ei taha üldse enam minna. Võibolla siis maksimaalselt 10km/h. juba arvutasin, kui kaua niimoodi koju jõudmine aega võtta võiks :) Umbes kilomeetri läbinud sai mulle selgeks, et see auto omal jalal enam siit edasi ei liigu ja pöörasin äsja niidetud viljapõllule, et avada taas oma ekspeditsioonivoodi. Uni tuleb mul vähemalt silmapilkselt kui vaja...
Järgmisel päeval käis meil kõva side staabiga, andsin korralduse Kletsi bussile treila taha otsida ja omale järgi tulla. Pluhv saigi lõpuks Dax'i linnast Kiloutou tööriistarendist korraliku treila, ööpäeva eest tuli välja käia 150 rahaühikut. Krediitkaarti tal ei olnud, aga sai kuidagi kokkuleppele, et maksab ühe päeva eest kohe ära ja asi ants.
Lõpuks õhtu hakul jõudis mu päästja kohale, laadisime Nissani treila peale. No see treiler oli ikka viimasepeal. Kui praegu vaatan, et Respo prastoid autotreilerid maksavad ka 4000 euro kandis, siis sellise prantsuse treila hind võiks olla vähemalt 6000€. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, muidu see kirjatükk ei saakski valmis, aga Respo kodukal kõige vingem autotreiler on nagu juust meie valdusse antud prantslase kõrval. Hüppasin rooli. E-katti mul muidugi ei ole, aga Prantsusmaal on hea kui politseile kasvõi Id-kaarti näitad. Mingitest aegumise kuupäevadest, kindlustuspoliisidest, juhilubade kategooriatest, ülevaatuse olemasolust siin välismaalaste puhul küll ükski politsei ei ole hoolinud. Näitad aga ID-kaarti ja auto passi ja sõidad edasi. Kohe sai selgeks, et see sõit väga lõbus olema ei saa, sest Kletsi bussil pole piisavalt väänet ega massi. Treila koos lastiga võis kaaluda umbes 3 tonni, aga kindalaekast leitud tehnilisest passist lugesime välja, et Transitile tohib taha panna ainult poolteist tonni - olime 2 korda lõhki. No veel hullem kui me oleks 1.8L bensiinimootoriga bemmi või 1.9 TDI Ventoga seda koormat vedada üritanud.
 |
| Algab kannatuste rada, bussis tonn rauda, haagis koos lastiga 3t, kapoti all kõigest 60kW |
Järgmisel päeval kui treilerit tagasi läksin viima, tundus Kletsi Ford palja treileriga väga särtsakas pill. Ja kui veel treila sain ära antud, siis mõtlesin, et miks ma küll varem selle bussiga Eesti sõitmist nii tõsiseks katsumuseks olin pidanud. See buss on ju hull püss, jookseb lõdvalt 100 välja, varu ainult minutike kannatust. Pole see 3300km midagi lasta ilma koormata. Jõudsingi tõdemuseni, et kõik on suhteline.
Aga lõppenud velotuurist veel mõne sõnaga. Vaatasin ülekandeid iga päev, vahele jäid vaid 3 etappi. Selle aasta TdF-l osalenud sportlaste taseme üle sain hea ülevaate. Tegelikult otsustati selle aasta hinnalisemad särgid ära umbes esimese nädala lõpuks. See oli siis kui Cancellara andis kollase särgi üle Wigginsile ja Taaramäe valge särgi Van Garderenile.No ja kui siis Voeckler ka täpilise omale sai, oli tuur sisuliselt läbi juba nädal aega tagasi.
Tuuri ülim eesmärk leidis oma lahenduse 7. etapil kuui Wiggo sai kollase särgi omale. Sellest hetkest veerevad grupi peas põhipalgaga Sky Cycling Team'i tööhobused, et hoida silma peal sellel, et atrõõvi ei satuks Nibali, Van den Broeck või Van Garderen. Etapi lõppudel lasti Lotto ja LiquidGaz'i meestel näidata, kumb suudab finisijooneks oma sprinterile parema koha kätte mängida - kas Lotto Greipelile või Liquidgaz Saganile. Vot ei tea, miks Cavendish & Co tuuri keskel paljusid lamedaid etappe mitte isegi ei proovinud võita. Need võidud jagatigi enamus Greipeli ja Sagani vahel.
Mägistel etappidel lasti nagu ikka mitmel ebaolulisel mehel etapivõitu maitsta, aga olgem ausad, Voeckler on minu silmis peale Wiggo teine mees sadulas. Ei saa öelda, et nõrk mees võitis etapi õnne korral. Sama lugu Pierre Rolandi etapivõidu kohta. Mõni teine etapivõitja sai aga etapivõitjaks küll vaid tänu sellele, et ta oli parim kui ülejäänud jooksikud ja peloton veeres üle finisijoone anektoote rääkides. Aga Voecklerist - peale seda kui ta suhteliselt tuuri algul kukkumise pärast kollasele särgile enam ei pretendeerinud, võttis mees järgmise eesmärgi ja võttis tuuri viimasel veerandil mägironija punaste täppidega valge särgi oma kontrolli alla ja sõitis sellega Pariisini. Olümpiavõitja särgis tuuri läbinud Mark Cavendish saavutas oma eesmärgi - ta on nüüd võitnud neljal järjestikkusel TdF-l viimase etapi. Wiggins on aga mees teiselt planeedilt- kujutage ette kuidas on võimalik võita kolmedelt olümpiamängudelt hulgaliselt medaleid trekisprindis ning seejärel ala vahetada ning täna olla ülekaalukalt maailma parim temposõitja ning TdF võitja. Hämmastav, kuigi Tour de France eel peetava Criterium du Dauphine võitis Wiggins veenvalt ja eks teda peetigi suurfavoriidiks. Ma loodan Taaramäe läbilööki absoluutsesse tippu, aga täna on see tipp ikka maru kaugel. See konkurents on tihe, sest nagu ma mainisin sissejuhatuses, on jalgrattaspordil erinevalt murdmaasuusatamisest erakordselt lai kandepind. Või lohutame ennast nii nagu kombeks on saanud - kui keegi on liiga hea või parem kui meie mees, siis hakkame teda keelatud ainete kasutamises juba ette süüdistama. Peale eelmise aasta tuuri lõppemist Cadel Evansi võiduga, mõtlesin, et see aasta võidab Andy Schleck'i, aga tal oli Taaramäega sama jama - mõni kuu enne TdF kukkumisel saadud vigastused kummutasid lootused tuurilt hea tulemus võtta. Muide, Andy vend Fränk Schleck oli vist Contadoriga grillimas käinud, seega sai 17 juulil võistluskeelu ja võeti tuurilt maha.
Lõppsõnaks nii palju, et lamedal sõidetavad grupisõidud on ikka ääretult igavad. Õnneks saadakse sellest aru ka telepildi tootjate hulgas ja need helikopteritelt tehtud vahevõtted Prantsusmaa vaatamisväärsustest HD pildi vahendusel on maru ilusad ja neil on alati tuuri ülekannetes oma koht. Selliste igavate lamedate etappide võitja ennustamine ei olnud väga raske ülesanne, sest valida oli 3 mehe hulgast. On need Saganid ja Cavendishid, Greipel ja Kirsipuu kõik omamoodi kõvad mehed, aga minu jaoks on võitja ikka see, kes on parim eraldistartides või tuuri kokkuvõttes kollasega finišeerib. Legendideks saavad rattaspordi ajaloos vaid väga kõvad sprinterid (ratturite keeles pakspersed), kuid Miguel Induraini ja Lance Armstrongi sugusteks mitte iial, c'est la vie!
 |  |  |
 |  |  |
