Kuidas need pangad tunduvad aga võrreldes Eesti pankadega, sellest tahaksi Credit Agricole' näitel rääkida:
- SEPA makset peab käima tegemas pangakontoris ja see ebaõnnestub isegi seal aeg-ajalt. Siis tuleb paari päeva pärast uuesti minna ja uuesti proovida ja loota, et seekord õnnestuks. Eelmisest ülekandest pole alles jälgegi. Kui oma paari päeva tagust maksekorralduse koopiat näitad, laiutatakse käsi. Kontoriti on maksekorralduste kviitungid erinevatel blankettidel.
- Internetipanka sisenemiseks kasutatakse üht ja sama parooli, mida ei saa kodunt lahkumata vahetada.
- Internetipangas ei saa teha ka riigisiseseid makseid enne, kui sa pole pangakontoris käinud ja määranud ära "salvestatud saajaid".
- Telleritel puudub ühtne univorm. Mõned oleks lausa nagu koduriides hommikul selga unustanud. Seda, et keegi peale emakeele midagi ei räägi, pole mõtet mainidagi.
- Kui otsekorralduse ajaks ei ole kontol raha, võetakse süüdimatult 10, 25 ja 35 euro suurusi " Frais Commission D'intervention" tasusid.
- Kui suundud mõne pisiasja tegemiseks mitte samasse kontorisse, kus sa konto algselt avasid, siis hakkab sealse teenindaja ja sinu kodukontori personaalteenindaja vahel toimuma tihe telefoni- ja faksiliiklus. Vahest saadetakse välja ootama paariks tunniks, kuni bürokraatiahammasrattad infor jahvatavad.
Küsimus kõigile prantsuse eestlastele - millisesse panka soovitate konto teha? Kas kellelgi on näiteks Caisse d'Epargne, Boursorama, LCL, BNP Paribas'i või Credit Mutuel'ga kogemusi? Konto avamine on ju keeruline protseduur, ei tahaks lihtsalt proovimiseks aega raisata.
