Algas see kõik sellest, et Pilku teatas ükspäev, et nad lähevad Väändega (see on Pilku romu BMW hellitusnimi) Pamplonasse härjajooksu vaatama kolmeks päevaks. "Nad" tähendas siis Riddži'rii, Pil'küü ja Änn'ii. (Sellised on siis meie mugandatud prantsuse-inglise-eestistatud hääldused nimedele RiigiRiks, Pilku ja Annes). Meil oli suur lank Arengosses just valmis saanud ja see andis võimaluse kogu töödesse nädalane paus teha. Mõtlesin, et lähme ka Hispaaniasse. Kuna meie autos oli paar vaba kohta, kutsusin kaasa ka Saara suured sõbrad Ipsi ja Kristeli (prantsuskeelsed hellitusnimed puuduvad) ning pakkusin Pamplona härjajooksu kõrvale välja jalgpalli MM finaali vaatamise Madriidis mõnelt suurelt ekraanilt kohalike fännide keskel. Lisaks tundsin, et pean kaasa minema, kuna ma ei kujutanud ette, kuidas Änn'ii kahe alkolembi ja vana bemmirondiga sellelt reisilt edukalt tagasi jõuaks. Kõik kolm suudaks teepeal olles vahetada vaid ratta, aga mitte geneka rihma või rattalaagri. Seega panin igaks juhuks ka hunniku elementaarsemaid tööriistu ja oma tunked auto peale.
Pesime ennast männitolmust puhtaks ja lahkusime Antagnacist kahe ekipaažiga laupäeva (10.07.2010) pärastlõunal. Esialgne marsruut nägi välja selline:
Dax's peatusime korra, et osta Decathlonist üks telk juurde. Osteti veel üht teist. Rižirii ja Pilküü külastasid ka E.Leclerc'i alkoholiletti.
Biarritz's oli plaanis teha ookeanipeatus. See linn on ülikõva. Konkurentsitult parim atlandiäärne Lõuna-Prantsusmaa suvituslinn, kuhu minu jalg on sattunud. Konkurentidena pean silmas teisi siinseid linnasid, mis on risti-rästi läbi suvitatud: Arcachon , Biscarosse, Mimizan, Contis. Biarritzi teeb eriliseks pikalt väljaehitatud ookeanirannik mitmete ilusate randadega ning mägiste vaadetega lõuna suunas. Linn ei jäta odavat üksluist, äravahetamiseni sarnast turistidele orienteeritud muljet nagu teised eelpoolmainitud kuurortid või Kanaari saared. Erinevalt teistest linnadest, kus tänavatelt puudub ookeanivaade, liugleb asvaldtee kümme kilomeetrit mööda rannikut ja pakub silmailu. Kui ma peaks Atlandi ääres elama, valiksin Prantsuse linnade hulgast seninähtu põhjal Biarritzi. Kui jõuan sel suvel Vahemere äärsed Prantsuse Riviera linnad läbi käia Marseilles'st Nice'ni, siis leian kindlasti veel mõne linna kus elada tahaksin, olen selles peaaegu veendunud.
Jäin oma jutulõngaga pooleli selle kohapeal, kus jõudsime Biarritzi. Kunagi eelmise aasta veebruaris olin salvestanud navisse ühe Biarritzi ranna koordinaadid ja sinna me end otsejoones kaheksal rattal veeretada lasksimegi. Peatus kujunes meeldivaks, käisime 25 kraadises tulisoolases vees lainetega müramas, hammustasime midagi kõhtu ja sõitsime edasi, järgmise vahepunkti poole.
Järgmisest vahejuhtumist alates kiskus põnevaks. Meil oli kahe auto vahel olemas ka algeline raadioside, mis töötab maksimaalselt 1 km raadiusel. Sellega sai üksjagu tühja möla aetud, aga üks hetk läks kriitiliseks. Pilküü teatas nimelt ära sättinud häälel, et Väändel hakkab bensiin otsa saama. Lisas veel täispeaga huumorit ka: "Kui bensiin otsa saab, siis muud ei juhtu midagi kui vääne kaob lihtsalt tagant ära". Jõudsin veel uurida, et kui kauaks veel väänet on, aga juba vist kostuski midagi sellist: "m***l *** **nsii* ot*a". No otsas siis otsas, lasteaialastel ikka juhtub, et ei osata näidikuid lugeda ja vii-mind-koju kanistrit ka kaasas ei ole. Muide, Don Aivario'l on vii-mind-koju kanister koguaeg kaasas ja see on nii mõnigi kord teda päästnud. Aga Don Aivario on erinevalt meie Väände ekipaažist juba omal nahal tunda saanud, mis tähendab kui kiirteel kütus otsa saab. (Seda juhtus tal mõned korrad viieste bemmidega Itaaliast Eestisse tulles, kuna 50% second hand viieste bemmide bensunäidikud ei tööta korrektselt.) Väände bensiininäidikul polnud häda midagi, seekord oli viga tihendis, mis asub rooli ja juhiistme vahel. Ning oma osa mängis ka see, et Väände ekipaaži kaardilugejate tiim arvas, et kainena on juba nädal aega aega surnuks löödud, aitab reaalsuses viibimisest ning valati ruttu mõned alumise riiuli keeratavate korkidega veinid kurku ilma hambaid puudutamata.
Edasine asjade käik oli selline, et meie suundusime mööda kiirteed edasi avatud tanklat otsima. Paarkümmend kilomeetrit ei olnud ühtegi tanklat avatud, kuni jõudsime Vitoriasse. Arvasime, et oleme pääsenud, aga päris nii lihtsalt see asi ka ei käi siin riikides. Sõitsime navi toel läbi 5-6 Repsoli, Cepsa kettide tanklat, kuid kõik nad on öösiti suletud. Ka meil hakkas paak tühjaks saama. Lõpuks leidsime tankla, mille ühel tankuril oli kaardimakse võimalus. Suured sildid olid juures 24h - nagu tõeline seitsmes maailmaime - tankla, kust saab kütust ööpäevaringselt. Mina lasin oma autol paagi täis seni kuni Ips sukeldus ühte lähedal asuvasse prügikonteinerisse nii, et ainult jalad paistsid, hoides varvastega konteineri äärest kinni, et päris ära ei upuks ning ronis lõpuks välja, käes 5 liitrine joogiveepudel. Loputasime selle poole liitri biodiisliga ning täitsime selle Väände jaoks 5 liitrit bensiiniga, aga sama kaardiga millega omal paagi täis lasin, enam maksta ei õnnestunud. Leidsime mingi teise, mis töötas ja kimasime koordinaatide järgi Väänet otsima. Mõnda aega kripeldas mul veel see, kas see biodiisel on ikka nii kvaliteetne kui peab. Kas oleks pidanud ikka vana head klassikalist naftat paaki laskma? Ma ei ole selle teemaga väga kursis, kuna Prantsusmaa tanklates pole biodiislit näinud ja Eestis ei ole poolteist aastat elanud. Kas Eestis müüb mõni tanklakett biodiislit? Lõpuks kui mootor oli juba tõrgeteta tund aega töötanud, ma enam sellele ei mõelnud. Tundub, et talupojamõistus toimis - tanklas ei tohiks ja müüa diislit, mida ei tohi mõnele autole panna. Hind oli vist 1 sent odavam kui tavadiisel. Samas välisturist võib ju siis Eestis kogemata vabalt punast mõnes tanklas paaki lasta. Sellega võib mootoril kiire lõpp tulla. Alati ei pea. Vahest küsitakse mult, kuidas Hispaanias hinnad on Prantsusmaaga võrreldes. Sellele vastuseks Prantsuse diislihind on 1.12, Hispaanias 1,07 umbes. Andorras 0.90 kandis.
Jõudes Väände juurde, oli pilt ühteaegu halenaljakas kui hirmuäratav - auto seisab kiirteeääres, väljas on kottpime ja isegi ohutuled ei põlenud rääkimata ohuvestidest või ohukolmnurgast. Rižirii'l ja Pilküül oli kanal paigast ära läinud - nad olid praktiliselt pilditud ja magasid autos. Ips sai lõpuks Pilküü'le jalad alla ja küsis kus Änn'ii on. Pilku taarus autost välja, näitas põllu suunas ja ütles "Ma ei tea, jooksis minema ja tõmbas suunava kaare käega üle põllu ise vaevalt jalul püsides". Esimene asi, mis Ipsil pähe torkas, oli see, et Änn'ii'l sai joodikutest siiber ja põgenes uppuvalt laevalt. Ips soovis, et Pilküü aitaks meie toodud 5 liitrit bensiini paaki valada ja klappi mingi orgiga lahti hoida, aga see oli viga. Pilküü kukkus siis ümber auto ringi taaruma, käies kõikide uste juures aimamata, et auto asub kiirtee ääres. Üks rekka möödus praktiliselt riivekaga, aga ega Pilküü ise toimunut ei mäleta õnneks. Päästeingel jäi taaskord karmi saatusega võitluses võitjaks.
Mingi hetk saabus meie taha auto ning sealt hüppas välja Änn'ii 5 liitrise bensiinikanistriga. Sai ka see sisse valatud ja õnneks seekord kellegi jäänuseid kokku kühveldama ei pidanud, mõlemad autod hakkasid edasi liikuma. Kainena oli seda päris jube kõrvalt vaadata ja nüüd kui jodtad autos, kukkus justkui kivi südamelt. Lõpp hea, kõik hea! Järjekordne elukooli õppetund läbitud hindele 3+.
Vitorias 24h tanklas lasime Väändel paagi täis, aga Pilküü kukkus siis ju oma jauramisi jaurama ja temaga edasi reisimine ei tulnud enam kõne alla. Pakkusin Änn'iile õlekõrre et viime "napsitajad" kusagile ohutusse kohta ja reisime edasi ühe autoga.
Väände võtmed jäid meile, et Pilküü ei saaks toibudes Sebastian Loeb'i sõiduvõtteid minna jäljendama nagu tal kombeks on olnud peale seda kui omale esimese auto soetas. Lisaks võtsime Väändest ära ka navi, mis olnuks kohalikule hispaania kaagile liiga kerge saak. Sõitsime ise napsuvendadest eemale vaiksemat ööbimiskohta otsima. Ronisime autoga mingi mäe otsa ja avasime oma uue udupeene 2 sekundi telgi. See annab telkimisele täiesti uue taseme - 4-kohaline telk, mille kokku-lahti pakkimine võtab hea skilli korral vaid 10 sekundit. Sõime natuke ja sättisime magama - meie pere jaoks oli mul autokastis 15cm paksune vatimadrats, telgis magasid Ips, Kristel ning Änn'ii.
Pühapäeva hommikul panime asjad kokku ja läksime paar kilomeetrit eemal põlluservas magavat Väände ekipaaži külastama. Selleks et äkki on emb-kumb nii kaineks saanud, et talle tasuks olukorra muutusest teada anda. Kui kohale jõudsime siis Pilküü kakerdas ringi ja küsimuse peale kuhu lähed, vastas: "Lähen sinna järve äärde lossi ja uurin, et äkki keegi seal lossis teab midagigi". Ta ise sisemiselt uskus, et ise küll autot sinna põllule ei ajanud. Tund-paar joobnutega jauramist saime lõpuks Madriidi suunas liikvele. Vääne jäi koos kahe kaardilugejaga Vitoria lähedale põllule - piisavalt ohutu koht, kus kaks räuskavat tüüpi võiks mõned päevad rahus juua. Jätsime isegi kogu oma alkoholivaru nendele, et nad ei peaks ei-tea-kust alkot juurde otsima hakkama.
Änn'ii'le pakutud õlekõrs tähendas muidugi seda, et meie auto tagaistmel on Saara turvatool ja 3 inimest, mis on esiteks lubamatu, teiseks on niimoodi ebamugav läbida tuhat kilomeetrit. Eriti veel kui arvestada kokkulangenud segavaid ebameeldivusi nagu Kristine punnis kõht ja Kristeli põiepõletik. Sellest hetkest oli tagaistmel reisijate mugavuse aste umbes võrreldav märtsiküüditatute viimse rongisõiduga. Ips sõitis isegi mingi osa Madriidi otsast kastis madratsi peal, kus oli küll mugav asend, aga temperatuur küündis kasvuhooneefekti tõttu 60 tselsiuse kanti.
Nüüd oli meil kiire, et jõuda õigeks ajaks Madriidi ja otsida mõni megaskriin, kus kümned tuhanded futifännid oma koondislasi toetavad. Enne Madriidi oli kiirtee umbes 100 km suhteliselt umbes. Kaotasime seal umbes poolteist tundi ummikutes istudes. Hispaania numbritega autode vahel hakkas silma ka NL numbriga autosid. Kogu mass suundus sinna kuhu meiegi. Lipud akendest lehvimas, puna-kollased särgid seljas.
Teekond venis ja venis, jõudsime Madriidi kesklinna umbes 5 minutit enne matsi ametlikku algust kell 20:20. Ise oma suurest optimismist mõtlesin, et sellise sündmuse ja sellise linna puhul on tänavatel kümme suurt ekraani ja miljon inimest sealt teleülekannet jälgimas nagu Saksas 2006 EM ajal. Tõsi, siis olid ka võistlused Saksas, praegu olid võistlused ju Lõuna-Aafrikas. Ühesõnaga suuri ekraane me ei leidnud kuigi see ei välista, et neid kusagil hästi peidetuna siiski oli. Ega me ju paarikümne minutiga kogu Madriidi läbi ei sõitnud :) Silmaringi harimiseks teile Madriidi kohta nii palju, et pelgalt Madriidi linna SKP on tsirka 35 korda suurem kui kogu Eesti riigil. Turiste käib aastas 6 miljonit. Aga tol õhtul oli tänavatel suhteliselt vaikne, kõik vaatasid kusagil jalgpalli. Möödusime kümnetest pubidest, kust mängiv LCD paistis tänavale ära, aga kõigil neil oli üks häda - puudus parkimiskoht. Sõitsime Madrid Real'i Bernabeu staadioni juurde, et ehk on seal suur ekraan üleval. Isegi parkimiskoha leidsime, aga staadionil oli vaikus. Kõmpisime tänava ääres ühte välikohvikusse, kus enne meid oli ülekannet jälgimas paarkümmend fänni, kes iga pisiasja peale röökima puhkesid nagu idikad. Tellisime pooleliitrised õlled ja saime ühe 100 grammise kausitäie kartulikrõpse ja teise seanahka kaubapeale. See seanahk oli hea, tükid polnud nii kõvad kui Balsnack'i omadel. Kui Balsnacki omadega murrad või hambad ära, siis need justkui sulasid suus. Õllesõpradele teadmiseks - õlle maksis vist 4 ja pool euri.
Kui mängu lisaajal Andrés Iniesta väravast võit sündis, siis läks tänavatel alles mürgliks. Poole tunni jooksul vajusid kõik madriidlased tänavatele, kes jalgsi, kes autoga, kes rolleriga, kes rekkaga. Meie vaatasime seda kõike pealt Bernabeu stadta kõrval oma paar tundi. See pull vaibus vist alles vastu hommikut. Tänavatel liikus Hispaania lipu värvides küll bätmane, küll mikihiiri ja muid vahvaid tegelasi - inimeste fantaasia oli piiritu ning juubeldati täie rauaga. Kuna minul oli seljas Casillase särk, siis lauldi mulle mitmel korral Casillas-Casillas ja kuna viisijoru oli mõlemal korral umbes sama, siis ilmselt on Casillase kohta mingi selline lauluke Reali fännide hulgas liikvel. 
Nüüd tuli hakata ööbimise peale mõtlema. Soovitav koht on jõe või järve ääres, kus oleks hommikul ärgates hea ujumas käia. Aga Madriidis ei ole see kaugeltki nii lihtne kui Eestis. Mõned jõed ja järved leidsime kaardilt, aga juurdepääs nendele oli küll suurte aedade, tõkete või kraavidega juba kilomeeter eemalt suletud.
Lõpuks telkisime mingis kohas, kust piirded meid enam vee poole ei lasknud ja hommikul tuli politsei meid ära ajama. Selgus, et mingid lojused elasid vist selle veekogu ümbruses suletud aias. Olgu need siis jõehobud, ninasarvikud või lõvid, meie neid ei näinud. Sinna parki olid öösel magama sõitnud veel mõned suvitajad.
Nüüd sõitsime sealt minema mõtetega, et kas tõesti ei ole Madriidis ega selle ümbruses ühegi veekogu, kus ujumas käia. Ja tuleb välja, et ei olegi. Kes tahab, maksab 7 euri ja käib basseinis - nii lihtne see ongi.
Kuna Madriidis ei ole niimoodi meie kombel ilma ettevalmistava kodutööta ühe päevaga mitte midagi peale hakata, tiirutasime mõned tunnid lihtsalt huupi mööda tänavaid ja peale lõunat suundusime oma kassiks joonud kolleege otsima. "Kassiks" armastan ma öelda sellepärast, et koer kuulab sõna ja on oluliselt targem võrreldes kõhu veini täis joonud Pilküü ja RiigiRiksiga. Justnimelt kassiga on nende intellektuaalsuse tase selles olukorras võrreldav, ilma naljata. Kaine peaga on samas mõlemad päris harjukeskmiselt arukad onklid nagu iga teine eesti asots - üks teab hästi pajatada Hitleri ja Stalini tegemistest, teine võib põlveotsas viiekilovatise kvaliteetse helivõimendi valmis tinutada.
Järgmine sündmus, mis meenub, on kasside pesitsuspaika jõudmine. Eelmisel päeval oli Pilküü saatnud SMS, et on kainenemas. Sai kokku lepitud, et nad ootavad meid Väände juures põllul. See põld asus imekauni järve kaldal, umbes 15km Vitoria-Gastez'ist põhja suunas. Täpsemalt oli tegu Ullíbarri-Gamboa veehoidlaga, mis asub Baskimaa suurimal märgalal. Aga kohale jõudes avastasime, et kasse polegi. Käisime järves ujumas ja peesitasime mõned tunnid. Kuna Pilküü telefon oli väljas, saatsin SMS, et tulge paari tunni jooksul Väände juurde kui meiega Pamplonasse tahate tulla. Ühel hetkel avastasin, et Pilküü on 3 korda helistanud. Sõitsime rannast mõne kildi kaugusele, et vaadata kas härrased on auto juurde naasnud. Avastasimegi rändurid teepealt Väände suunas jalutamast. Pil'küü'le oli vist toimunu teadvusse jõudmas ja ta oli suht inimeseks saamas.Rižirii aga ei kannatanud enam ja avas õllepurgi, kuna promill hakkas alla 2,5 vajuma. See oli olukorda arvestades ilmselgelt liig (soovisime ju nendega sellest hetkest jälle koos edasi reisida) ja ma võtsin selle õlle talt ära. Päris maha ei tahtnud ma väärt kraami valada ja Riksi pea tundus pikka aega pesemata olevat. Riks ise veel kiitis, et küll oli hea jahutus, limpsides vuntsidest viimaseid õlleniresid.
Mida kõike meie lookangelased läbi ei olnud elanud nende päevadega...
- Teisel hommikul oli Pilküü ärganud selle peale, et Rižirii vaatas läpakast porri
- Pilku kes ei tea arvutitest suurt midagi, õppis Rižirii käest ära, et amarok on Linuxi videopleier. Läpakas käis Väände aku pealt kuni aku tühjaks sai. Mängis porri ja muusikat vaheldumisi...
- Olid käinud 2 korda jalgsi plätudega Vitorias (16 km üks ots) ja nende samm oli kange nagu nad oleksid põõsastes müramas käinud. Tegelikult olid jalad villis.
- Pilküü lõhkus spetsiaalselt Decathlonist ostetud Hispaania jalgpalli fännisärgi kassise peaga üle okastraadi ronides nii ära, et see leidis lõpuks koju jõudes tee kaminasse
- Teisel päeval oli Pilku pool seljas vedanud Rižhirii Vitoriasse, nii kui ise kõndis siis oli kohe keset teed, buss tegi kummi vilinal jõnksu, Rii peast jäi 5 cm puudu
- Linna jõudes hakkasid uurima, et kes maailmameistriks sai. Kui said teada, et Hispaania võitis, siis Rii liikus edasi aint karjudes: la viva espanja, im fottpall fänn from estonia, Pilku oli passinud piinlikkuses pidevalt.
- Ühes baaris kästi Rii'l särk selga panna kui too palja ülakehaga ringi kakerdas
- Pilküüd tsitaat teise hommiku kohta: "Ärkasime, mina värske, just pahmell ära läind, Rii seevastu just ära kustund, tra kui asots olukord".
- Pilküü peale sündmust: Olime ise täitsa lollid ju, eriti Rii oma Espanja jutuga kõigile - see on umbes nagu lähed Ida-Virumaale ja lõugad Eesti-Eesti :)
- RiigiRiks Pilkule jooma käigus: "Mina ei saa sellest Tannist aru - joob ennast täis selle asemel, et tüdruku tutile tuld anda!"
Kui ma küsisin, mis sodi ta autoaknast välja loopisite, siis vastati, et need olid kõigest süütud kusepudelid.
(Nädal aega peale reisi, ütles Pilküü veel oma teo õigustuseks ei Puyol kuses FC Barca bussi aknast välja ja kui ajakirjandus üritaski alguses skandaali teha, siis lõpuks jõuti üksmeelele, et kuhu Puyol siis kusema pidi kui peatust ei olnud võimalik teha). Aga selle kusepudeli oleks saanud ja kinni korkida ja hiljem prügikasti visata, mis? Loodust ei reosta tegelikult mitte kusi, vaid pudel. Selles mõttes oli Puyoli temp minuarust sümpaatsem.
Loodusereostamine oli üks asi, aga see kui käsi on õlani märjaks lastud ja siis sama märg käsi ühise toidu hulgast vorstiviilu järele sirutab, siis kained poisid enam samast pakist vorsti ei tahtnud millegipärast :)
Ausaltöeldes ma ei tea, mis mind seekord sundis Änn'iile ja Ipsile veel oma autos küüti pakkuma, minupärast oleks võinud ju kõik koos siis juba jooma hakata. Neli kassi poleks paha! Igal juhul parkisime pika joodikute jora saatel nende auto metsavahele ja läksime ise natuke eemale heinamaale ööbima. Vahepeal ronis Pilküü huumori mõttes veel oma kolme ja poole promilliga töötava mootoriga Väände roolitaha ning Ips ja Änn'ii vaatasid lihtsalt süütute lapsenägudega pealt umbes nii et "mis me ikka teha saame, ta võib ju meid lüüa". Sellest hetkest tundus, et 5 mehe peale on meil firmas vaid ühed ajud. (olukorraga mugandatud tsitaat Markiilt, M-Klubist) Tormasin auto juurde ja võtsin võtme, mille Pilku seekord imekombel leebelt mulle loovutas. Häbi võinuks olla, aga Ännii hakkas veel plärtsuma, et ega tema ka Pilküüle isa siin mängima ei pea. Minul oli tegelt sellel hetkel juba kõikide kaasas olnud meesreisijate pärast piinlik. Piinlik naissoo ees, kes seda jura autos vaatama ja kannatama pidid. Südaöösel, puruväsinuna. Saara õnneks magas "omatoolis" oma segamatut und. Kuna magama saime vist kell 1 öösel, siis see tähendas, et kella kuueks hommikul me Pamplona tänavatele härjajooksu vaatama ei jõua. Muide, see oli ju algselt Pilküü poolt kavandatud hispaaniareisi motiiviks. Ärkasime ja sõime. Kaljude vahel lendlesid mõned kotkad erinevas suunas väljavenitatud kaheksaid joonistades. Sel hetkel unistasin taaskord Sigma AF 200-500mm APO F2.8 EX DG objektiivist. Lohutasin ennast, et ma ei ole ainus, kellel seda veel ei ole. Ma rõhutan VEEL! Oma olemasoleva 200 x 2 F5.6 Sigmaga ei olnud seal küll ilma ettevalmistuseta tunni aja jooksul midagi teha. Nad lendavad pesast minema kui 100 m kaugusele suudad hiilida. Või teine variant - sööda mingi koht sisse ja passi Kivisaare kombel 48 tundi peidikus, et neid lindusid kaadrisse püüda. Eks peab ka tulevikus ekspeditsioonidel käima hakkama, vaeva rohkem nägema.
Ühel hetkel harjasin hambad, viskasime asjad autokasti ja sõitsime Väände ekipaaži järele. Seekord läks seal kähku, saime 15-20 minutiga Pamplona suunas liikuma. Ma isegi enam ei üritanud võtta teemat üles, et ärge mehed enam jooge. Küsisin vaid, et kas hakkate jooma ka. Vastati surmkindlalt "ei".
Pamplonas oli nagu igal aastal 6-14. juulil linn punasesse ja valgesse riietatud rahvast täis, et külastada San Fermini härjajooksu festivali. Igal hommikul koguneb hulk adrenaliinihaigeid spets kohta ja neile lastakse linnatänavatele püsti pandud aedikute vahel järele jooksma kari härgasid. Härjad ei ole agressiivsed, aga nad on pagan 500-600 kilosed ja lihtsalt nats paanikas. Ühesõnaga võib väga haiget saada kui jalgu jääd. Ja kogu nädala vältel igal õhtul tapetakse peale pooletunnilist piinamist surnuks 5-6 härga. Idiootide vaatemäng - härg väsitatakse punase rätiku peale jooksmisega poolsurnuks, torkides samal ajal talle turja igasugu ogasid nii et vaene loom verest pea tühjaks jookseb. Lõpuks lükkab üks tola mõõga südamesse ja rahvas plaksutab.
Mullu kui seda lolli peaga vaatama läksin, juhtus ühe härjaga isegi selline asi, et ta oli juba kõikvõimalikest torkehaavadest verest nii tühjaks jooksnud, et kukkus ilma tapmata kokku. Siis aeti veis ikka nuuskpiiritusega jalule, et tappa nii nagu süžee ette näeb - ikka mõõgaga südamesse! Äärmiselt hale vaatepilt. Häbi peaks olema tegelikult. Ära ka ei saa keelata - ikkagi vana traditsioon ja kultuur - võta siis kinni, mida teha!
Aga tänavajooks on süütu ja sellest jäime me ilma, teadagi miks.
Sellel fotol on Ips ja Kristel koha sisse võtnud Pamplona keskväljakul, mille all oli 4 korrust parklat. Parkisime mõlemad autod korrusele miinus 2 ja kooserdasime sihitult linnavahel. Mida kõike seal tänavatel müügiks ei pakuta - neegripoisid käivad ringi, pakkudes päikeseprille, käsitöölised müüvad särke, salle, pükse ja igasugu muud jura.... Baarides voolab ojadena õlle, väikse topsi eest tuleb välja käia 7 EUR. Ma veel nii rikas ei ole ja pidin leppima kõrval tänavatel urkapoodides müüdavate 1 euriste jääkülmade purgiõlledega. Aga ega neil ju maitsevahet ei olegi. Pilku oli suures pohmeluses esimesse baari tõtanud ja lasknud õlle välja valada. Aga kui kuulis õlle hinda, oli pohmakas nagu käega pühitud - 10 EUR - õlle jäi seekord ostmata. Nii nagu jalgpallifännidest tulvil Madriidi, nii ka härjajooksjaid võõrustava Pamplona suviseid tänavaid võib iseloomustada lühidalt nii, et pargipingil istudes on võrreldav fiiling sellega, kui minna tund aega peale sauna väljalülitamist leiliruumi, pane uks kinni, kuse põis kerise peale kortsu ja võta istet. Kuum kuseving hõljub kõikjal. Samas, mobiilseid WC-sid nagu oleks siin-seal kui ringi vaadata, aga ega see ju purjus inimest ei huvita, kuhu ta kuseb. Või siis "ah mis see minu 2 liitrit kust õhtu jooksul ikka hullemaks teeb". Aga kui korrutad selle 2 liitrit per nägu kasvõi 1,5 miljoniga, siis seda kuldkollast soolast nestet tekib tänavatele ööpäevas 2 olümpiabasseini täit. Korrutame selle nüüd veel nädala, kuuga või vihmavaba päevade arvuga ja tulemus on üsna muljettekitav.
Tasusime mõnetunnise maaaluse parkimise eest mõistlikud 5 euri auto kohta ja suundusime otseteed kodu poole. Kuna selle kambaga polnud enam tahtmist ringi tiirutada, siis ei hakkanud me Pau'st läbi sõitma. Suundusime seega Biarritzi, kus lootsin surfituule tõttu näha korralikku lainet. Randa jõudes igatsesin oma sajaliitrist mistrali lauda ja viiest purje. Keegi peale Ipsi ujuma ei läinud. Rannavalve koristas isegi oma puki ja lipud ära - kes see ikka sellise itakaga ujuma läheb. Ja kui läheb, on ise loll. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Ma ei tea kuidas lainet mõõdetakse, aga põhjast harjani (vee loksumise
diapasoon) võis olla kaldast 20 meetri kaugusel umbes 3 meetrit. Ips üritas küll vette minna, aga laine tõi ta kohe 15 meetrit kalda poole nagu peerukera nii et ei tea kuspool on taevas, kus maa. Mina üritasin põlveni ulatavas laines pilti teha, aga palju ei puudunud kui alla vajuv vesi mu sisse oleks tõmmand koos kaameraga. Kui seda fotot nüüd suuremaks klikkida, siis on näha, et laine loobib enda ees igasugu sodi ning paari sentimeetriseid kivikesi merepõhjast. Oli näha pudeleid, lauajuppe, puu oksi ja igasugu muud põnevat ja vähem põnevat, mida torm kalda poole rullib. Peale korralikku tormi on olukord umbes selline nagu teisel fotol, mille tegin Atlandi ääres peale jaanuaritormi 2009 aastal.Peale tormielamusi põrutasimegi otsejoones oma Prantsuse alalisse residentsi reisist välja puhkama. Koju jäänud vagla-Tann (ühel hommikul voolas Tanni metsakotist välja sadu ja tuhandeid väikseid vaglakesi nii et maa oli valge - metsas järelejäänud toit oli mõneks päevaks kotti ununenud) ja Džäni (Jane prantsuse-inglise mugandus) olid ilusasti kodu mänginud ja maja ära koristanud.
Mina tegelt absoluutselt ei imesta, et reis nii läks. Nii mõnigi inimene nägi joomarlust nii lähedalt esimest korda ja teab nüüd mis see tähendab ja endaga kaasa võib tuua. Minu jaoks ei ületa Pilküü täis peaga korraldatud vägiteod uudisekünnist samuti nagu me ei pööra enam tähelepanu kui kuuleme, et Kanter võitis mingid võistlused kusagil tulemusega 68.60 m. See on nii tavaline. Spordiringkondades öeldakse selle peale lihtsalt "tegi oma ära". Aga seekord ma ütleks, et Pilku pani siiski Hispaanias umbes 71.35 m
Naljakas tundub see, et Ips on alkohooli keskel ise elanud ja üks ta sõber jõi vahetpidamata 6 aastat, aga 3 promillise Pilküü'ga üritas ta ikka pikemat aega järjekindlalt edu saavutamata uuesti ja uuesti läbirääkimisi pidada. Kasutades väljendeid "kui sa lubad" või "kui sa suudad". Mina, olles Pilküü joomisi 15 aastat kõrvalt näinud, näen kui mõttetu see on. Jahudes niimoodi Pilküü'ga tundide viisi ja aru saamata, et see ei vii ju mitte kusagile, tekib tõesti tunne, et mis sa jahud, joo ise ka parem mõni vein ja vii ennast samale lainele. Või arvestades seda, et Ips ronis ka Väändesse kui Väände ekipaaži uuesti oma lühikesse konvoisse liitsime, siis võibolla pakub sellise inimesega koos olemine mingil määral hetkelist meelelahutust? Ta teab peast ja tsiteerib kümneid Pilküü täis peaga tehtud "nalju". Pilküü tuli siia kaheks kuuks tööle tingimusel, et ei joo ja nüüd see oli siis kolmas "libastumine" selle aja vältel. Vanust on juba üle 30 - ehk oleks aeg mõelda elustiili vahetamise peale?
Aga ega ma reisikaaslaste suhtes pikka viha ei pea - paar aastat maksimum - kõik ei peagi alkohoolikutega kriisiolukorras adekvaatselt käituda suutma ja targemad inimesed hoiavad neist eemale. Kes vastu tahab vaielda, peab Pilküü'ga mõned veinid koos ära jooma ja omal nahal järele proovima. Ta nagu ei olegi nii täis, kui juba hakkavad käitumises tavajoobnu jaoks ebatavalised tembud - lähimaks näiteks kasvõi see kui ta eelmise joomingu käigus mitmeid klaasist limonaadipudeleid vastu maja seina puruks peksis ja ise ei mäletanud tund aega hiljem midagi. Peksis ja vandus, et kuradi mõttetud joogid, ei sisalda alkoholi. Aga ta oli enda kohta suht kaine. Või siis viimasel reisil kui ta Baruto soojendusliigutusi hakkas tõsimeeli tegema, et keha vaja ju enne võitlust üles soojendada, väänates omal õlgu ja painutades põlvi - äkki keegi tahab talle liiga teha. Vot on mees - 3 promilli pealt muutub meheks alles. Ise aru saamata, et Ips oleks ta vajadusel vasaku käega põldmarjapõõsasse lükanud...
Täpsustav lõik lisatud 18.juulil 2010:
Eestlaste alkoholismiprobleemi, mille alla kuuluvad kindlasti värskes inimvara raportis väljatoodud eestlaste tule-, uppumis- ja muud õnnetussurmad, lahkasid 2010-07-17 Kuku Raadio saates Keskpäevatund Priit Hõbemägi, Meelis A. Atonen ning Heldur Meerits. Jutt teeb murelikuks.
Muide, kes pole ise bloginud ja arvab, et ma istun maha ja kirjutan ühe hingetõmbega selliseid lugusid, see eksib rängalt. Selle blogi sissekande tegemine võttis aega umbes 6 tundi. Seda on rohkem kui küpsuskirjandi kirjutamiseks ettenähtud aeg. Aeg, mis hõlmab endas kõikvõimalike Wikipedia linkide otsimist, külastatud kohtade ajaloo uurimist, fotode selekteerimist, läbivaatamist ja nende uploadimist, mis võtab 256 kilobitise uploadi lingi korral olulise aja; info tõlkimist, kõikide kasutatud linkide ja kirjavigade kontrollimist, kuse mahu arvutamist excelis, kusjuures leida tuli veel olümpiabasseini mõõtmed, käia mitmmeid kordi külmkapi kallal, vestelda paralleelselt Rižirii'ga IT teemadel - nii see aeg kulub. Selline korralik sissekanne neelab minu protsessori ühe tuuma pooleks päevaks. Seega lugege ikka sõna-sõnalt mitte diagonaalis nagu ma ise teiste blogisid armastan lugeda :)
Tõsi, küpsuskirjandina selline töö komavigade tõttu positiivse hindeni küündida ei tohiks, aga andke see mulle andeks - jube tüütu on viimse kirjaveani kõike üle kontrollida. Suuremad typo'd katsun küll alati kontrolli käigus eemaldada, kuigi neid leiab ka suurte päevalehtede weebiartiklitest pidevalt. Umbes nagu spellerit ei oleks olemas.
6 kommentaari:
Aitähh nii pika ja põneva postituse eest!
Ma ootan nüüd pilte ka. Sääle ja emmesele suured kallid!
Vägev blogi :)
Metsamees Paidest
Kõigile anti 200 grammi ja pidu kestis terve päeva seal samas metsa all.Joodi veini, kellel seda juhtus olema, nii et raske on neid muljeid edasi anda
Eestis on ikka sitt elu, järjekordne aktsiis valmistamas muret, et see tüütud mulalõuad suleks.Vitorias sai liitri veini 8 eegiga
Mis puudutab joomist seal reisil ja joomise pärast selle reisi ära rikkumist, siis see on jamps.See et mingid inimesed joovad autos ja suitsetavad, see ei ole absoluutselt asi mis peaks mingi reisi ära rikkuma.Ainus probleem, mis sai tekitatud oli see et naistel oli autos kitsas, no mõtle küll milline surma patt, lol.Omal ajal sai Sääliku audiga iga nädal eestile 3 tiiru peale tehtud,kuuekesi autos, kaine mittesuitsetav Säälik roolis ja häda polnud midagi.Need ,kellel see reis ära rikuti, need rikkusid selle ise ära oma mõtlemisega, tegegelikult ei juhtunud ju mitte midagi, need väiksed vahejuhtumid ei ole väände meeskonna jaoks üldse ära märkimist väärt.Pirtspersetega me ei sobinud koos reisima ja läksime lahku, no ja siis? Kõik ok ju.Ära märkimist vääriks vaid see mis moodi riigirii maani täis olles jala vitorias 2 korda suutis käia hispaania päikse all, tee peal juhtus nii mõndagi, mis oleks paljude arust maailmalõpp, aga tegelt suht tsill.
Mis puudutab joomist seal reisil ja joomise pärast selle reisi ära rikkumist, siis see on minu arust jamps. See, et mingid inimesed joovad autos ja suitsetavad, see ei ole absoluutselt asi, mis peaks mingi reisi ära rikkuma.Ainus probleem, mis sai tekitatud oli see et naistel oli autos kitsas, no mõtle küll milline surmapatt. Omal ajal sai Sääliku audiga iga nädal eestile 3 tiiru peale tehtud,kuuekesi autos, kaine mittesuitsetav Säälik roolis ja häda polnud midagi. Need, kellel see reis ära rikuti, need rikkusid selle ise ära oma mõtlemisega, tegegelikult ei juhtunud ju mitte midagi, need väiksed vahejuhtumid ei ole Väände meeskonna jaoks üldse ära märkimist väärt. Pirtspersetega me ei sobinud koos reisima ja läksime lahku, no ja siis? Kõik jäid ju ellu. Ära märkimist vääriks vaid see, mis moodi riigirii maani täis olles jala vitorias 2 korda suutis käia hispaania päikse all, tee peal juhtus nii mõndagi, mis oleks paljude arust maailmalõpp, aga tegelt suht tsill.
Postita kommentaar