Jamadest

Kirjutan täna pikemalt jamadest. Jamadest, mis mulle kaela on sadanud sellepärast, et ma palkan ebaprofessionaale ning jamadest, mida pean alkohoolikutega kembeldes üle elama. Jamadest ja elu pahupoolest loete ju teiegi meelsamini - kes loodab siit avastada paralleele oma elust, kellele meeldib lihtsalt teada saada, et tema töö pole ainukesena jamadest tulvil. Keda see ikka huvitaks, kui ma kirjutaks tänase jutu asemel siia lillekestega illustreeritud jutu eimillestki ja pealkirajs oleks "Meil on täna ilus ilm ja termomeeter näitab päikese käes +25 °C" - mina selliseid blogisid ise ei loe. Neist pole ju midagi kõrvataha panna.

Aga miks ma siis palkan ebaprofessionaale ning alkohoolikuid? Ebaprofessionaale olen palganud mitmel põhjusel:

1. mõni olemasolev saemees tahab siia sebida oma tuttavat
2.  mõne tuttava tuttav on ilma tööta ja tuttav küsib minult "rax, kas sul ei oleks mu täditütre vennapoja kasuema eelmisele mehele mingit tööd anda".  Ma harilikult olen ikka võimaluse andnud kuigi pahatihti saavad mõlemad osapooled lühikese aja möödudes aru, et see oli viga. Aga on ka erandeid, mõni on siia tulnud carte blanche'na ja mõne kuu pärast juba täitsa lõikab. Karl on meil üks selline näide kohe varnast võtta - õppis teritamise selgeks paari kuuga ja teritab ilusti "hops, hops, hops - kolm korda iga hammast", nagu ta ise ütleb. Lisaks on juurte lahtilõikamise skilli ka käppa saanud, vanad olijad jäävad ka alla. Noor mees ei suitseta ka ja jookseb metsaall kõik korstnad üle.

Ühesõnaga, kes on püüdlik ja asjalik, sellest saab 3 kuuga tegija. Samal ajal Riigiriksi kohta kehtib täpipealt ütlus "vana karu enam tantsima ei õpeta". Lõikab nagu keskmine eesti asots-saemees ja arengut ei ole.

Alkohoolikute palkamise tagamaad ulatuvad sügavamale. Pilkuga on lihtne - kuidas ma ikka oma vennale tööd ei anna kui ta MSN-s paar nädalat iga päev pommitab, et kas tööd on, kas tööd on. Ikka ju võtan. Võtsin oleks tegelikult õigem sõna. Enam ilma ampullita ei võta.
Iks1 võtsin tööle kuna tal oli süst sees ja  oktoobri kuuni ta isegi uskus sellesse. Aga siis kui ma Eestis käisin, sai see müüt kummuli keeratud koos kümnete pudelite lahjema ja kangema alkoholiga.
Riigiriksi töölevõtmisega olen ka juba 2 korda ämbrisse astunud. Mõlemad korrad on ta siia tulnud tingimusel, et ei võta tilkagi ja mõlemal korral on tal nendest kokkulepetest täitsa pohhui olnud. Joodik on joodik ja selleks ta jääb. Mina olen aint see loll, kes kõik andeks annab.
Päpej sai tööle võetud samuti tingimusel, et ei mingit joomist. Algul ei oldki kuu aega midagi. Siis hakkas "rax, ma teeks täna 2 veini". Kahest sai aga 4, ühepäevasest joomisest sai 4 päevane tsükkel. Ei lugenud isegi see, et pruut siin oli. Nüüd on Papaga lihtne - talle läheb ka süst perse 16.detsembril.

Sellest ühisjoomisest, mis siin minu eemaloleku ajal aset leidis, ei möödunud väga palju aega, kui Pilkul tuli jälle janu peale. Seekord oli asjade kulg väga kummaline. Olime öösel kaua üleval, vist umbes kella kaheni. Eks vaatasime filme, tegime grilli ja nii see aeg läks, järgmine päev oli vaba. Öösel kell 4 äkitselt Pilku ajab mind üles: "Rax kuule, tõuse üles. Vaata, kell on alles 4 ja kamin juba kustunud". No siis oli selge - ta oli üsna ära sättinud ennast. Ajasin ta magama, mispeale Pilku taarus oma tuppa voodi juurde, ise sajatas endamisi: "Kuradi lollilt jäin vahele, kuradi lollilt ikka jäin seekord vahele". Järgmisel päeval peale ei võtnud ja pakkus järelejäänud  poolikut 4 eurist 5 liitrist veini mulle. Arusaadavatel põhjustel ma ei tahtnud ja nii see vein kööki kapipeale jäigi.

Paari päeva eest andsin pilkule Eestist saadetud alkoholismi-, depressiooni- ja langetõverohud üle. 
Tauno oli samal õhtul Pilkule hullult peale käind "anna mulle ka, need ju laksavad ära". Ja siis on hommikul mõlemad nii zombid, et Sebastien ootab kokkulepitud ajal mehi metsa, aga mehed on siin tablaka all ja kooserdavad alles mööda maja ja otsivad kamina juurest bumerange taga. Lank jäi näitamata, töö jäi tegemata ja lisaks oli politsei neid veel kinni pidanud, dokumente küsinud ja kõikide saagide pealt seerianumbrid üles kirjutanud. Ühel sael ei olnud seerianumbrit ja ma pean minema ükspäev politseisse tõestama, et see on minu saag. Poistel polnud ka dokumente kaasas, aga politsei lasi nad sellegipoolest minema, et tulge mõnipäev läbi ja võtke vajalikud dokumendid kaasa.



Mina neid käekõrval langile ei viinud, kuna pidin ise kell 8 olema teises osakonnas, siit oma 150km põhja poole, Charente-Maritime departemangus nr 17, et ühe suure kliendi - Cofogari - objektidel ilmnenud probleemide keeris lahti harutada. Noh, seal oli hulgaliselt erinevaid jamasid alustades liiga kõrgetest kändudest ja kehvasti koondatud materjalist, lõpetades liiga väikese jõudluse ja valede palgimõõtudega.
Kui haavapalgi lubatud minimaalne diameeter on 30 cm koore alt, siis meie toodangu riidas oli hulgaliselt  28 cm diameetriga palke. Cofogaril on nüüd probleem õhus, mis selle alamõõdulise palgiga teha.
Õhtuks rääkisime asjad selgeks, poisid - Iks1, Peep ja Karl lubasid, et enam praaki ei tee. Siis ootas mind 2 tunnine sõit vanasse majja tagasi.
Kui kohale jõudsin, siis oli Pilku üsna pehmekene. Selgus, et nädal aega tagasi poolelijäänud veinipunsu on juba mõnda aega kõhus loksumas. Läksin magama, aga lolli peaga jätsin Pilku autovõtmed ette. Taunoga vedasin kihla tonni peale, et Pilku homme metsa ei jõua. Tauno oli kindel, et ta ei lase enam peale juua ja saab Pilku hommikul kella kaheksaks tööle. Öösel, kui mina magasin, oli aset leidnud järgmine asjade kulg. Käis korralik action. Pilku oli avanud oma 20 liitrise veini, mis ta septembris käima pani ja nüüd maitses vilju, viskas mingil põhjusel Tauno läpaka koos Päpej 19 tollise LCD-ga põrandale puruks ja saadud plastmassitükkidega üritas kaminas tuld alustada. Maja oli sinist suitsu täis. Seejärel oli pakkinud oma koti Väändesse, võtnud nurgatagant 5x20 liitrit saebensiini, et tema hakkab Eestisse minema. Esimese hooga tagurdas vastu mu auto lahtist tagaportet ja pani minema. Ei Tauno ega Riks ei suutnud nii paljutki, et autovõtmed ära võtta. Mina magasin oma toas ja sain sellest kõigest teada alles hommikul. Keegi isegi ei tulnud mind äratama, et Pilku sodise peaga autoga sõitma plaanib minna. Aga Pilku jõud rauges peale esimese protsendi läbimist kogu teekonnast - justnimelt peale 30 km läbimist pööras ta otsa ringi ja sõitis siia tagasi. Tunnistas võetud ülesande enda jaoks liiga raskeks. Üllatav, et ta üldse sellisena 60km sõidetud sai.
Niipalju siis kella kaheksasest tööleminekust.

Täna hommikul oli Pilku juba peaaegu kaine ja peale hakkas jooma alles kell 14. Ikka oma 20 liitrisest klaasnõust. Siree käskis Rivotrili tabletid Pilku käest ära võtta, sain siis suure surmaga kätte. Ei tahtnud anda, aga ikka lõpuks andis. Üleeile sai 2 topsi, nüüd oli 20 tabletti ühest topsist ära söönud. Siret muidugi kohe paanikas, et nüüd on kiirabi vaja, muidu tuleb vikatimees. Noh, näha on, et vikatimeest siin ei tule, kuna tabletid on nahka pistetud juba eile ja üleeile koos Taunoga.

Nüüd ta siin käib ja mõtleb, teemad on "kuidas saaks alkoholismist jagu" või "mis sa arvad, miks ma täis peaga selliseks muutun", ise iga veerandtunniga silmnähtavalt rohkem täis jäädes.  Ja nii lähevad vanu kogemusi arvestades järgmised 3-4 päeva. Siis saab üks tsükkel läbi. Muide, väga hea pagas alkohooliku mõtetest ja tegemistest on Mihkel Raua poolt kaante vahele pandud ning kannab nime "Musta pori näkku", see raamat on väga "teistmoodi".
Tõin Mihklit täna hommikul Pilkule eeskujuks - ütlesin, et Mihkel Raud oli 80.-ndatel palju hullem parm kui sina ja jõi ka kindlasti veel rohkem kuid alates 2.augustist 1990 ei ole ta tilkagi alkoholi joonud. Pilku ütles seepeale: "Ega Mihkel Raud nii hull parm ikka ei olnud, kui mina. Kui sa Eestis käisid, siis ma näiteks jõin teise päeva hommikul 0.7 liitrise 40°džinni 15 minutiga peaparanduseks." Ma ei tea mis ta kogused niimoodi üles valetab, sest ta jääb jumala täis ühest-kahest pudelist veinist.

Praegu käis ta siin minu toa uksepeal ja kurtis mulle järgmise loo. Ta tunneb süüd, et jälle tsüklisse läks ning  tahab mind aidata.  Lühike vestlus oli umbes selline:
Pilku: Mis sa arvad, miks kedagi saega langil olles ei koti resultaat, vaid aetakse taga oma töötunde. Läbilõigatud paake kirjutatakse otsa nii et silm ka ei pilgu. Isegi X1, kes on aegajalt isegi siin vastutav olnud, paneb südamerahuga poolikuid paake kirja. Ainult mina muretsen, et tulemust ka oleks.
Mina: Loomulikult olen ma sellega kursis ja põhjus on selles, et te ei vastuta tulemuse eest rahaliselt. Et te ei saa palka mitte tulemuse pealt vaid töötundide eest.
Pilku: Ei ole. Asi on selles, et see kuradi kari siin ei tea, kust raha tuleb. Neil ei ole haritust. Nad arvavad, et ükskõik mida metsas teevad, raha peab ikka saama. Ja mitte vähe! Mina olen üksinda siin toodangumees, ülejäänud on paagimehed. Mina tean, et firma saab raha toodangu eest.

Aga see ju ongi see, millest ma räägin - kui on tulemuspalk, siis saemees näeb, kust raha tuleb ja töövõttedki arenevad selles suunas, et resultaati teha, mitte aga sama tööga võimalikult palju aega kulutada. Huvide vektorid on sihitud 180° vastupidises suunas - mina sooviks, et neil läheks teatud töö jaoks võimalikult vähe aega, aga nemad soovivad, et sama töö juures kuluks võimalikult palju aega. Aga asja idu peitub sellest, et igal pool ei ole võimalik õiglast tulemuspalka välja genereerida. Kasvava metsa langetamisel on ju selge - lõikad m tihumeetrit, saad m x n krooni.  Meie tööd siin tihtipeale aga ei ole nii üheselt mõõdetavad ja lisaks hakkavad mehed raha küsima kohe peale tööd, aga tulemused selguvad teinekord 3 kuud hiljem. Ma ei saa öelda, et raha saate 3 kuu pärast. Muidugi võiks poole ära maksta ja poole jätta tulemuste selgumise ajaks, aga see teeb arvepidamise ääretult keeruliseks.

Rääkides teiste siinviibivate eesti firmaomanikega, siis ei ole keegi karsket saemeest kohanud. Paraku, paraku.

Hetkel tekitab muret kõne Cofogarist ja väide oli hämmastav - meie mehed ponud täna objektile ilmunud. Olen üritanud helistada, aga vastu ei võeta. Võimalik ja ilmne, et need hakkasid ka seal jälle jooma. Kui kella 20-ks kontakti ei saa, siis peab vaatama sõitma...
Selgus, et teises osakonnas täna tööle ei mindud ja otsustati X1 eestvedamisel väike napsupäev teha. Ja selleks valiti päev, mil objekti lõpetamiseni oleks 2 päeva vaja tööd teha ning tellija - Cofogar - maksab riigile 1800 EUR iga päeva eest viivist.