Paar nostalgilist banaalilugu

Pakkusin täna Sääle banaani otsast ampsu, Sää raputas pead nagu ma oleks talle pakkunud marineeritud kõrvitsat. Ja selle peale hakkasid meenuma nostalgilised banaanilood üheksakümnendatest.

1. Pärnuvanaema sattus 80.-ndatel Lõuna-Koreasse turismireisile.  Tagasi tulnud, rääkis kuidas neil oli võimalik süüa nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks banaani. Ja peale esimest nädalast banaanidieeti, astudes söögilaua juurde oli emotsioon "jälle need banaanid". See tundus mulle, kes ma võisin olla tol ajal 10 aastane, täiesti uskumatu ja tundus nagu lihtsalt kelkimisena. No mismoodi saab üldse mõelda "jälle need banaanid", kui mina olin saanud elus üldse võibolla 5 korda banaani süüa ja mulle banaan väga maitses. Maitseb muide siiani. Ma olin veendunud, et kui mul oleks valikut, sööksin ma ainult banaani, kasvõi elu lõpuni. Ja see oleks võimatu, et banaan võib ära tüüdata.
2. Kristine tädimees Umberaivar oli Tallinnas valuutapoest banaani ostnud. Tädipoeg Mihkel ei jõudnud ära oodata, kuni nad Kristinega kokku saavad ja sõi banaani kohe ära. Aga selleks, et Kristinele näidata, et ta oli tol päeval banaani söönud, hoidis mihkel banaanikoori õhtuni alles ja käis ringi koored näpus. Kui õhtul koos Tallinnast tagasi hakati sõitma, siis Mihkel ei tahtnud kohe hõisata, et ta tol päeval banaani sai, vaid üritas koortega Kristinele silma jääda, et kadedust tekitada. Kristine aga sihilikult ei võtnud seda teemat üles ja tegi nagu ta neid koori ei märkakski, et Mihkel sellega uhkustada ei saaks. Ju nad olid siis ikka nii vanad juba, et lihtsalt uhkustama minna teemal "aga mina sain täna banaani" tundus juba lapsik.
3. Kütimadise laps Madiken oli kahe aastane ja haigeks jäänud. Arst soovitas kõhuhäda vastu lapsele banaani anda. Ja nii see kohusetundlik noore lapse isa Madis käiski žiguliga 2 korda nädalas Tallinnas valuuta poest soome sõpradelt saadud FIM'ide eest Madikenile banaani ostmas.
   
   

   

   Isegi Nokia 8110 klapiga mobiil sai omale kaarja disaini tõttu hüüdnimeks banaan

   Olid ajad!