Lugu algas sellest, et eelmisel kevadel peale tormi siin metsas tööl käies tekkis käsivartele, kaelale ja säärekontidele tohutu sügelus. Sügelus mis ületas kõik piirid, öösel ei lasknud magada ajas hulluks. Mõtlesime mis põhjus võiks olla, aga tookord välja ei mõelnudki. Arvasin, et vast on tegu säilutusainetest üleküllastunud toitude liigsel osakaalul. Proovisin küll paar nädalat ühest kahtlasi E-sid sisaldavast toiduainest loobumist, siis teisest, kõik tulutult. Tann ja Tauno lõikasid üht lanki Sarkozy õhutõrjepolügoni kõrval Captieux'i külje all - tookord nad arvasid, et nad on kiiritada saanud kui seal baasis väikseid tuumakatsetusi tehakse. Siis käis neil veel mõte läbi, et äkki on see liigsast energiajoogi lürpimisest :) Samas ei tundunud probleem nii tõsine, et arsti juurde minna - suur mees ja läheb arsti juurde kaebusega "mul käed sügelevad" :) Kõlaks ju nagu "mul pea valutab" ehk siis mõtlesime, et küll läheb üle. Ja nii üle poole aasta :) Samas tundsin, et midagi kahtlast siin peab olema.
Möödusid nädalad ja kuud, sügelus kord vaibus, kord tuli jälle tagasi. Vahest möödus kuu aega nii et kordagi ei läinud väga hulluks. Väiksed sügelused olid kellelgi kusagil pidevalt. Lõpuks võib öelda, et harjusime nende sügeluste ja punnidega koos elama.
Ükskord mullu sügisel küsisin Sebastienilt, miks osad männinoorendikud üleni pruuniks on tõmmanud. Sebastien ütles kohe "chenilles", peatas auto ja näitas mulle männiröövikuid lähedalt. Mina ütlesin, et me oleme neid ussikesi näinud küll, kes rivis ringi liiguvad. Rivid on vahest 5m pikkused, kusjuures ussike ise on 3-4cm. Sebastien lisas, et neid ussikesi väga näppida ei maksa, sest see ajab sügelema. Siis ma sain muidugi aru, miks me terve aasta sügelenud oleme. Ma ju lausa aitasin paljud ussid puudelt ilusti maha kui nägin, et võin nad muidu puruks saagida. Õhtul sai siis guugeldatud ja tuli välja, et probleem on tõsine - need ussikesed paiskavad ohtu adudes õhku miljoneid mikroskoopilisi karvakesi, mis on otsast mürgised. Need karvakesed lendlevad tuulega ja lähevad riietesse ja edasi naha sisse. Selgus et ühekordsest kokkupuutest nende karvakestega võib sügelus kesta koguni kuni 2 nädalat.
See seletas kõik meie piinad.
Täna, aasta tagasi (24.01.2009) oli Aquitaine maakonnas torm, mis meid siia tööle meelitas ja täna täpselt aasta hiljem nägime, et kevad on nii kaugele jõudnud, et taas on meie lemmikloomad talvekorteritest välja tulnud ja teevad metsa all rivitrilli.
Kureparved lendavad põhja suunas juba mitu päeva. Aga eestis on selline talv, et murduvad külmarekordid, pakane paugub ja vanad diislid ei käivitu. See seletab, miks Eestis selliseid ussikesi ei ole ega tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar