Husqvarna 555 FXT võsalõikaja pehmed reduktorid

Husqvarna 545 Fx purunenud reduktori detail.

Kui täna kuulsin, et järjekordsel kliendil Husqvarna 555 Fxt reduktori võlli hammasratas peale kolme töökuud purunes, mõtlesin, et oleks aeg võsalõikajaid hoiatada. Olen müünud selle mudeli väljatulekust saadik kümmekond Husqvarna viis-viis-viit ning tunnen lisaks neile veel umbes kümmet metsafirmat, kes neid lõikajaid kasutavad ja peaaegu kõikidel on esimestel kuudel reduktor purunenud. Kas on tegu Husqvarna kavala 21. sajandi müüginipiga?
Toon siin ühe hea paralleeli. Jalatsitootja Crocs näiteks astus raskelt ämbrisse sellega, et plätud kestavad liiga kaua ja inimesed ei pea neid väga tihti vahetama. Seeläbi kannatavad aga müüginumbrid. Kahju et mul ei ole sammuloendurit, aga see, et ma käin juba kolmandat aastat 2 paari Crocs'i plätudega, räägib enda eest. Olgu siinkohal hinnanguliselt välja toodud veel minu jalatsikasutuse protsendid:

1. Crocs'i plätu 96%
2. töösaabas, kui ma vahest metsa satun 2,2%
3. korvpallitoss 1,5% (ainult korvpallitrennides)
4. jalgrattaking 0,1% (suhteliselt ebamugav on nendega niisama kõndida või poodi minna)
5. king (matused, pulmad, tippkohtumised jms) 0,1%
6. mäesuusasaabas (veel kordades kehvem poes käia kui jalgrattakingaga) 0,1%

Muide, pahatihti käin ka lanke vaatamas ja hulgun metsas Crocsidega ja teravad okkad lähevad  vahest läbi talla jalga, aga see ei ole Crocside eluiga päevagi kahandanud.
Ehk siis põhimõtteliselt on viimase 3 aastaga kulunud jalanõude peale ainult 15+15 euri. Need 2 paari Crocs'i plätusid käivad vähemalt 3 aastat veel. Võrdluseks oli mul üks kutt, kes soovis saemehena kätt proovida ja ostis prantsusmaal odavad Crocsi koopiad. Need kestsid umbes kuu aega ja tallad olid läbi nii et varvas käis vastu asfalti. Tõsi, maksid küll poole vähem kui originaalid. Sama kiiresti nagu lõppesid libacrocsid, lõppes ka selle mehehakatise töötahe.

Paar nostalgilist banaalilugu

Pakkusin täna Sääle banaani otsast ampsu, Sää raputas pead nagu ma oleks talle pakkunud marineeritud kõrvitsat. Ja selle peale hakkasid meenuma nostalgilised banaanilood üheksakümnendatest.

1. Pärnuvanaema sattus 80.-ndatel Lõuna-Koreasse turismireisile.  Tagasi tulnud, rääkis kuidas neil oli võimalik süüa nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks banaani. Ja peale esimest nädalast banaanidieeti, astudes söögilaua juurde oli emotsioon "jälle need banaanid". See tundus mulle, kes ma võisin olla tol ajal 10 aastane, täiesti uskumatu ja tundus nagu lihtsalt kelkimisena. No mismoodi saab üldse mõelda "jälle need banaanid", kui mina olin saanud elus üldse võibolla 5 korda banaani süüa ja mulle banaan väga maitses. Maitseb muide siiani. Ma olin veendunud, et kui mul oleks valikut, sööksin ma ainult banaani, kasvõi elu lõpuni. Ja see oleks võimatu, et banaan võib ära tüüdata.
2. Kristine tädimees Umberaivar oli Tallinnas valuutapoest banaani ostnud. Tädipoeg Mihkel ei jõudnud ära oodata, kuni nad Kristinega kokku saavad ja sõi banaani kohe ära. Aga selleks, et Kristinele näidata, et ta oli tol päeval banaani söönud, hoidis mihkel banaanikoori õhtuni alles ja käis ringi koored näpus. Kui õhtul koos Tallinnast tagasi hakati sõitma, siis Mihkel ei tahtnud kohe hõisata, et ta tol päeval banaani sai, vaid üritas koortega Kristinele silma jääda, et kadedust tekitada. Kristine aga sihilikult ei võtnud seda teemat üles ja tegi nagu ta neid koori ei märkakski, et Mihkel sellega uhkustada ei saaks. Ju nad olid siis ikka nii vanad juba, et lihtsalt uhkustama minna teemal "aga mina sain täna banaani" tundus juba lapsik.
3. Kütimadise laps Madiken oli kahe aastane ja haigeks jäänud. Arst soovitas kõhuhäda vastu lapsele banaani anda. Ja nii see kohusetundlik noore lapse isa Madis käiski žiguliga 2 korda nädalas Tallinnas valuuta poest soome sõpradelt saadud FIM'ide eest Madikenile banaani ostmas.
   
   

   

   Isegi Nokia 8110 klapiga mobiil sai omale kaarja disaini tõttu hüüdnimeks banaan

   Olid ajad!

Kuidas ma oma kolmandal Tour de France'l käisin

Tere lugeja. Täna on mulle sulle jutustada lugu sellest, kuidas ma Tour de France'i 18. etappi vaatamas käisin. Lase tooli seljatugi natuke alla ja mine too külmikust uus õlle, see jutt tuleb pikem kui üks lehekülg.

Haapsalu Neoroloogiahaigla personal Balti ketil, Rapla küljeall.
Mina ka täiesti äratuntav, suure tõenäosusega "häda-abi pakist" saadud riietega.

Natuke eellugu, mis võiks mõtlema panna inimese, kelle jaoks rattasõit on lihtsalt üks spordiala ja Tour de France (edaspidi TdF) on lihtsalt üks jalgrattavõistlus. TdF  on spordiüritus, millel on publikut igal etapil raja ääres kaasa elamas rohkem kui oli inimesi Balti ketis ja televiisorite ees jälgib mängu julgelt üle 10 miljoni huvilise, võibolla koguni 15 miljonit. Aga miks siis? Igav ju - suur kari sõidab pundis läbi Prantsusmaa. Ei ole päris nii, sest tuurist on kujunenud oma ala iga aastane tippsündmus ja seda peeti tänavu juba 99.-ndat korda.  Meil ei ole siin tegu maailma mastaabis ebapopulaarse spordialaga nagu näiteks murdmaasuusatamine, milles eestlastel geograafilise asendi tõttu jopanud on ning midagi on õnnestunud korda saata. Murdmaasuusatamine on ala, mis iga eesti spordisõpra švipsis peaga välismaalaste seltskonnas rusikaga vastu rinda koputama paneb - our Kiku and our Andrus. Need auväärt nimed ja teod on suure tõenäosusega level või paar allpool ükskõik millise kasvõi ühekordse TdF etapivõidu saavutanud ratta-Ramboga. Aga mees, kes veereb kollase särgiga Champs-Élysées'le, on natukene teisest puust. Mõelgem sellele, et murdmaasuuski on üldse jalga pannud võibolla iga kahekümne viies eurooplane ja ehk 1% maailma elanikest (minu tagasihoidlik hinnang), seevastu jalgrattaga on sõitnud suure tõenäosusega peaaegu iga 20 aastane eurooplane. Annaksin veel hinnanguid - optimistlikult pakkudes võib üle Euroopa keldrites talve ootamas olla mõnisada tuhat murdmaasuusapaari. Seevastu julgeksin pea pakule panna, et ainuüksi Prantsusmaal on täna töökorras jalgrattaid 10-20 miljonit.  Tõsi, naisekandmine,  sääsetapmine ja mobiiltelefoni viskamine on Euroopa lõikes veel ebapopulaarsemad spordialad kui murdmaasuusatamine, aga mitte oluliselt, sest kõiki viimases lauses mainitud spordialasid harrastab maailmas umbes 0% elanikkonnast, kui ümardada täisarvuni.
Siit see siis kõik algab - jalgratas on huvitav ja äraütlemata kasulik leiutis. Jalgrattaga läheb inimene poodi, kui pood jääb kaugemale kui kilomeeter, jalgrattaga käiakse tööl, jalgrattaga käiakse koolis. Mina käisin lapsepõlves suvevaheaegadel Ereliukasega isegi karjas. Kui palju inimesi läheb tööle, kooli, karja, trenni, poodi, sõbrale külla suusatades? Naerma ajab, eks ole!  Üks väike vastuolu siin on - nimelt kui palju kasutatakse jalgratast Aasias igapäevaelus, aga kas te leiate TdF osavõtjate hulgast mõne asiaadi või miks Pekingi olümpiamängudel 18 erineva jalgratta distipliini medalikomplekti hulgast jagus Aasiasse vaid 2 pronksi? Miks see nii on, sellest võiks filosofeerida mõni teine kord.
Kui nüüd lõpetada jalgratta- ja murdmasuusatamise globaalne kandepindade võrdlemine, siis võiks veel algandmetesse kirjutada asjaolud, et elan Prantsusmaal ning tuuril osaleb ka "meie" Rein Taaramäe, siis lahendus on ühene - tuli ka see aasta kohale minna ja osa saada!


Olin siseriiklikule komandeeringule kodunt paari-kolmesaja kilomeetri kaugusele mägedesse üht metsakultuuride hooldamise tööd üle vaatama minemas kui ühtäkki tundsin, et mootoril kadus vääne tagant ära. No ei taha enam mäkke sõita. Mägi iseenesest ei ole ju nii järsk ja auto ei tohiks lahjaks jääda. Kümne sekundiga sain aru, et asi on mäda. Kuna prantslasega kokkusaamine oli hommikul kell 10 mägedes ja mul oli sinna 5 tundi sõitu, siis otsustasin südaööl väikse varuga välja sõita. Probleemi ilmnedes keerasin kiirtee parklasse, et olukorraga tutvumiseks kapotti alla vaadata. Autost väljudes oli selge, et tegu on mingi ülekuumenemise juhtumiga - sellest andsid märku kuumast naksuv väljalaskekollektor ja sumbutaja. Mootori temperatuuri näidik armatuuris oli aga 90 peal nagu kõik oleks korras. Tegelikult oligi mootori temperatuur normaalne, kuna jahutussüsteem huugas viimase piiri peal käia. Auto õhkas kuuma nii kaugele, et see oleks talvises Eestis kolmanda korruse räästad ka tilkuma pannud. Mõtlesin, et teha pole midagi, rullisin autokastis oma reisivoodi ilusti lahti ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Aga no mis ta ikka oli - silmaga ju ei näe, miks mootor ülekuumeneb, nii et suur ventilaator ja poole ruutmeetrine tuline radikas vaevu vaevu jahutusvedeliku temperatuuri kontrolli all jõuavad hoida kuigi väljas oli vaid 13 kraadi sooja. Mis mul muud teha oli kui proovida edasi sõita. Kohe oli selge, et auto ei sõida, pöörasin kõrvale ja teatasin prantslasele, et mina täna kohale ei jõua, force majeure! Tema muidugi pakkus lahenduseks, et tuleb sikutab mu sihtkohta, vaatame objektid üle ja siis mõtleme mis edasi saab. Talle ei sobinud seda edasi lükata, kuna ka tema sõitis kohtumispaika terve tööpäeva. Tuligi mulle järgi ja vedas mu 100km paela otsas mägedesse. Kuna mul mootor tühikäigul käis probleemideta, siis sain köie otsas nautida siiski võimendatud pidureid ja rooli. Ja pealegi, seisva mootoriga poleks automaati vedada nagunii saanud. Mina hoidsin piduritega köie pingul ja 350 CDI mootoriga Benz vedaski meid probleemideta kohale. Prantslane hakkas küll kohapeal väikestest garaažidest mu autole abi otsima, aga mulle oli ammu selge, et siin aitab ainult Nissani hooldustöökoda ja õliste näppudega pässid, kes suudavad külavahel Peugeot 206-le uued piduriklotsid panna, ei oska kohe kindlasti öelda, mis mu autol antud juhul viga on. Tegelikult pean hakkama mõtlema itimehe palkamise peale, sest peale selle, et rattalaager undab või rehv on tühi, ei ole ilma Boschi diagnostikata midagi tarka selle auto juures peale hakata.  Osta või Villis!
Metsatööstur näitas mulle langid ära ja jättis mu mägedesse koos mu perses Navaraga. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, auto ju liikus ikka kuigipalju - mäest üles 30 ja alla 60-70 km/h. Nii ma seal neid lanke siis üle vaatama hakkasin. Aga õhtu oli juba. Sellisest päevast oli ka siiber. Avasin oma ekspeditsioonivoodi ja magasin värskes õhus ja tirtsude viiuldamise saatel kella 22-st kümneni.
Teisel päeval kõmpisin oma udupeene Garmin GpsMap 78s-ga läbi kõik 24 hektarit kuuse-, lehise-, nulunoorendikud ja et tööde maksumust adekvaatselt hinnata, oli mul võsalõikaja kaasas, et proovitükke teha. Tegin neli tundi tööd kahel erineval proovitükil ja sain selge pildi ette. Mis muud kui jõkke pesema ja suund kodu poole. Tegelikult oli mul siiski kavalam plaan - TdF järgmise päeva etapi start oli Toulouse's Blagnac'i äärelinnas ja kuna see jäi mu marsruudile, otsustasin seda starti vaatama minna. Vaim oli valmis pandud, et liigun öösel 30km/h ja hommikul sätin ennast suure tuuri starti jälgima ja kuna kaamera oli ka kaasas, siis rattureid pildistama. Jõudsin veel kurvastada, et ei olnud võtnud fotokale kaasa ühtegi varuakut (teadlikult sellist üritust pildistama minnes alla 2 varuaku ei ole mõtet rääkidagi). Aga siis mõtlesin, et 100 pilti ikka saan pooliku akuga teha... nii Evansist mõned, Taaramäe kindlasti, Greipel ja Cavendish... Sagan muidugi, Vökler, Päär Rooland, Wiggo ja Froome ja kui akut peaks jääma, siis kõike muud ka. Selliste lootustega hakkasin Toulouse'i suunas liikuma, ikka mäest üles 30 ja alla 70km/h. Taha kogunenud autod lasin ilusti mööda. Ega mul enam väga palju sõita ei jäänudki kui järsku hakkas jama pihta. Auto ei lähe enam 30-ki välja. Mäest alla läheb, aga üles ei taha üldse enam minna. Võibolla siis maksimaalselt 10km/h. juba arvutasin, kui kaua niimoodi koju jõudmine aega võtta võiks :) Umbes kilomeetri läbinud sai mulle selgeks, et see auto omal jalal enam siit edasi ei liigu ja pöörasin äsja niidetud viljapõllule, et avada taas oma ekspeditsioonivoodi. Uni tuleb mul vähemalt silmapilkselt kui vaja...
Järgmisel päeval käis meil kõva side staabiga, andsin korralduse Kletsi bussile treila taha otsida ja omale järgi tulla. Pluhv saigi lõpuks Dax'i linnast Kiloutou tööriistarendist korraliku treila, ööpäeva eest tuli välja käia 150 rahaühikut. Krediitkaarti tal ei olnud, aga sai kuidagi kokkuleppele, et maksab ühe päeva eest kohe ära ja asi ants.
Lõpuks õhtu hakul jõudis mu päästja kohale, laadisime Nissani treila peale. No see treiler oli ikka viimasepeal. Kui praegu vaatan, et Respo prastoid autotreilerid maksavad ka 4000 euro kandis, siis sellise prantsuse treila hind võiks olla vähemalt 6000€. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, muidu see kirjatükk ei saakski valmis, aga Respo kodukal kõige vingem autotreiler on nagu juust meie valdusse antud prantslase kõrval.  Hüppasin rooli. E-katti mul muidugi ei ole, aga Prantsusmaal on hea kui politseile kasvõi Id-kaarti näitad. Mingitest aegumise kuupäevadest, kindlustuspoliisidest, juhilubade kategooriatest, ülevaatuse olemasolust siin välismaalaste puhul küll ükski politsei ei ole hoolinud. Näitad aga ID-kaarti ja auto passi ja sõidad edasi. Kohe sai selgeks, et see sõit väga lõbus olema ei saa, sest Kletsi bussil pole piisavalt väänet ega massi. Treila koos lastiga võis kaaluda umbes 3 tonni, aga kindalaekast leitud tehnilisest passist lugesime välja, et Transitile tohib taha panna ainult poolteist tonni - olime 2 korda lõhki. No veel hullem kui me oleks 1.8L bensiinimootoriga bemmi või 1.9 TDI Ventoga seda koormat vedada üritanud.

Algab kannatuste rada, bussis tonn rauda, haagis koos lastiga 3t, kapoti all kõigest 60kW

Kletsi buss oli halbadest valikutest parim. Lõpp hea, kõik hea, ütlen etteruttavalt. Politseil oli tol päeval tohutu haarang, Pluff oli Mont-de-Marsanis 2 korda puhunud ja nüüd lähenedes ühele ringteele, paistis juba kaugelt, et 3 mootorrattur-žandarmit teevad ringi peal kõva kontrolli.  Aga no meie puhul on ju kaugelt näha, et kõik on korras ja meid nad ei tülitanud õnneks. Ha-ha-haa, tegelikult ma polnud kindel, kas mul üldse mõni dokument kaasas on, teiseks pole mul BE katti olemaski, kolmandaks on haagise mass lõhki, neljandaks ei usu ma et Kletsi Van'il ülevaatus olemas on... Peaaegu oleksimegi vahele jäänud ringilt maha sõites, kuna meie taha kogunes pika sirge tõusu tõttu autode rivi. Tõusu pole ollagi, isegi Lõuna-Eestist leiab selliseid, aga paigalt võttes üle 2. käigu ei lähe, tee või tina. Õnneks politseinikud meie taha tekkinud ummikut tähele ei pannud, tõus lõppes ja laskumistel lükkas massiivne haagis meid vahest isegi 4. käiguga pidurdades kiiruseni 100km/h. Ega see nüüd väga mõnus tunne ei olnud, aga hoogu oli tarvis selleks, et järgmisele tõusule vastu minna. Ja niimoodi tuli läbida üle 200 km. Korra oli üks paarisaja meetrine tõus vaja ka esimese käiguga võtta, kuna vahetult enne ristmikku oli stopmärgiga ristmik. Vot see oli kogemus!

Järgmisel päeval kui treilerit tagasi läksin viima, tundus Kletsi Ford palja treileriga väga särtsakas pill. Ja kui veel treila sain ära antud, siis mõtlesin, et miks ma küll varem selle bussiga Eesti sõitmist nii tõsiseks katsumuseks olin pidanud.  See buss on ju hull püss, jookseb lõdvalt 100 välja, varu ainult minutike kannatust. Pole see 3300km midagi lasta ilma koormata. Jõudsingi tõdemuseni, et kõik on suhteline.

Aga lõppenud velotuurist veel mõne sõnaga. Vaatasin ülekandeid iga päev, vahele jäid vaid 3 etappi. Selle aasta TdF-l osalenud sportlaste taseme üle sain hea ülevaate. Tegelikult otsustati selle aasta hinnalisemad särgid ära umbes esimese nädala lõpuks. See oli siis kui Cancellara andis kollase särgi üle Wigginsile ja Taaramäe valge särgi Van Garderenile.No ja kui siis Voeckler ka täpilise omale sai, oli tuur sisuliselt läbi juba nädal aega tagasi.
Tuuri ülim eesmärk leidis oma lahenduse 7. etapil kuui Wiggo sai kollase särgi omale. Sellest hetkest veerevad grupi peas põhipalgaga Sky Cycling Team'i tööhobused, et hoida silma peal sellel, et atrõõvi ei satuks Nibali, Van den Broeck või Van Garderen. Etapi lõppudel lasti Lotto ja LiquidGaz'i meestel näidata, kumb suudab finisijooneks oma sprinterile parema koha kätte mängida - kas Lotto Greipelile või Liquidgaz Saganile. Vot ei tea, miks Cavendish & Co tuuri keskel paljusid lamedaid etappe mitte isegi ei proovinud võita. Need võidud jagatigi enamus Greipeli ja Sagani vahel.
Mägistel etappidel lasti nagu ikka mitmel ebaolulisel mehel etapivõitu maitsta, aga olgem ausad, Voeckler on minu silmis peale Wiggo teine mees sadulas. Ei saa öelda, et nõrk mees võitis etapi õnne korral. Sama lugu  Pierre Rolandi etapivõidu kohta. Mõni teine etapivõitja sai aga etapivõitjaks küll vaid tänu sellele, et ta oli parim kui ülejäänud jooksikud ja peloton veeres üle finisijoone anektoote rääkides. Aga Voecklerist - peale seda kui ta suhteliselt tuuri algul kukkumise pärast kollasele särgile enam ei pretendeerinud, võttis mees järgmise eesmärgi ja võttis tuuri viimasel veerandil  mägironija punaste täppidega valge särgi oma kontrolli alla ja sõitis sellega Pariisini. Olümpiavõitja särgis tuuri läbinud Mark Cavendish saavutas oma eesmärgi - ta on nüüd võitnud neljal järjestikkusel TdF-l viimase etapi. Wiggins on aga mees teiselt planeedilt- kujutage ette kuidas on võimalik võita kolmedelt olümpiamängudelt hulgaliselt medaleid trekisprindis ning seejärel ala vahetada ning täna olla ülekaalukalt maailma parim temposõitja ning TdF võitja. Hämmastav, kuigi Tour de France eel peetava Criterium du Dauphine võitis Wiggins veenvalt ja eks teda peetigi suurfavoriidiks. Ma loodan Taaramäe läbilööki absoluutsesse tippu, aga täna on see tipp ikka maru kaugel. See konkurents on tihe, sest nagu ma mainisin sissejuhatuses, on jalgrattaspordil erinevalt murdmaasuusatamisest erakordselt lai kandepind. Või lohutame ennast nii nagu kombeks on saanud - kui keegi on liiga hea või parem kui meie mees, siis hakkame teda keelatud ainete kasutamises juba ette süüdistama. Peale eelmise aasta tuuri lõppemist Cadel Evansi võiduga, mõtlesin, et see aasta võidab Andy Schleck'i, aga tal oli Taaramäega sama jama - mõni kuu enne TdF kukkumisel saadud vigastused kummutasid lootused tuurilt hea tulemus võtta. Muide, Andy vend Fränk Schleck oli vist Contadoriga grillimas käinud, seega sai 17 juulil võistluskeelu ja võeti tuurilt maha. 

Lõppsõnaks nii palju, et lamedal sõidetavad grupisõidud on ikka ääretult igavad. Õnneks saadakse sellest aru ka telepildi tootjate hulgas ja need helikopteritelt tehtud vahevõtted Prantsusmaa vaatamisväärsustest HD pildi vahendusel on maru ilusad ja neil on alati tuuri ülekannetes oma koht. Selliste igavate lamedate  etappide võitja ennustamine ei olnud väga raske ülesanne, sest valida oli 3 mehe hulgast. On need Saganid ja Cavendishid, Greipel ja Kirsipuu kõik omamoodi kõvad mehed, aga minu jaoks on võitja ikka see, kes  on parim eraldistartides või tuuri kokkuvõttes kollasega finišeerib. Legendideks saavad rattaspordi ajaloos vaid väga kõvad sprinterid (ratturite keeles pakspersed), kuid Miguel Induraini ja Lance Armstrongi sugusteks mitte iial, c'est la vie!

Herman Simm, Aleksei Dressen,...

Ma sattusin kuulama 07. juulil Vikerraadio saadet Rahva Teenrid ja jäin mõtlema ühele asjaolule, mis puudutab riigireetmist ja vene spioone Eestis.
Kas agent hakkab agendiks oma initsiatiivil või talle tehakse vastupandamatu pakkumine mingi riigi välisluure poolt, see on küsimus? Kas varjus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Tundub, et need inimesed peavad ikka ise olema riigireetmise meelt ja nii Simm kui Dressen läksid tulu teenimise eesmärgil ise venelaste õuele. Miks?
Ma ei ole kohtulahendeid lugenud, võibolla on sellest teemast seal juttu. Aga kui venelased ise käiksid siin spioone värbamas, siis saaks avalikkus aeg-ajalt lugeda artikleid, teemadel "Lugu sellest, kuidas venelased soovisid mind spiooniks palgata.". Siis kui venelased  ise pakkumisi teeks, siis mõni aus kodanik, kes ei soovi pakkumist vastu võtta, räägiks ju sellest avalikult. Aga selliseid lugusid pole mina küll meie ajakirjanduses tähele pannud. 
Hea oleks kui keegi selle artikli lugejatest, kes on lugenud ja süvenenud vastavatesse kohtuotsustesse (põhiseaduse järgi on kohtuotsus avalik), selgitaks neid juhtumeid sellest vaatenurgast. Millisel hetkel ja mis ajenditel tekib riigireetmise mõte?

Airbus 380 transport

Sõites öösiti marsruudil Mont de Marsan - Toulouse tuleb arvestada võimalusega, et teekond võtab tavapärasest rohkem aega. Siit videost paistab miks.

Tasuta ühistranspordist

1968 Ikarus-620 Viru peatuses. (Foto TAK kodulehelt)

Tasuta lõunaid ei ole, samuti ei sõida ka Tallinnas ükski buss, troll ega tramm õhu ja armastuse toel. Küsimus on vaid selles, kes maksab. Mõistan loomulikult hukka selle, et linna eelarvest rahvaküsitluse nime all "osavalt"  259 000 euro  ulatuses Keskerakonna reklaami finantseeritakse, aga üht keskmist Keskerakonna valijat see ei huvita (selle raha eest saavat uuringufirmast tellida ühe küsitluse kuus 8 aasta vältel). Aga kui vaid suudaks kuidagi oma peas välja lülitada selle, et idee tasuta ühistranspordist on loodud kindlustamaks Savisaarele linnapea koha järgmistel valimistel ja vaagida seda teemat natukene neutraalselt pinnalt, siis küsiksin, kas see tõepoolest on nii halb idee?

Mul pole aimugi ühistranspordi piletihindadest Tallinnas, küll aga tuleb vahetevahel Tallinna teedel oma autot lõhkumas käia. Savisaarel tänava korrashoiust suhteliselt ükskõik, tema valija oli sunnitud oma Žiguli müüma juba üheksakümnendate keskel  ja oma tööautot peab üleval maksumaksja. (Prantsusmaal näiteks on metsade vahel asvaldkattega teed, mis on küll kitsad, kuid oluliselt paremas korras kui Tallinna tänavad.)  Selle populistliku projekti aastaseks eelarveks on prognoositud ca 20 000 000 eurot,  samas kui kõikide laste jaoks ei jagu isegi lasteaiakohti. Taas loogiline - Keskerakonna valija on oma lapsed juba seitsmekümnendatel suureks kasvatanud ja tänane lasteaedade olukord ei ole tema probleem.

Aga siiski, vaadates asja natuke globaalsemalt, siis mis kasu võiks pikas perspektiivis tuua tasuta ühistransport? Kas see võiks näiteks muuta inimeste liikumisharjumusi? Autoga sõidetakse ju uksest ukseni, jalgsi jääb vaid uksest siseneda, sest korrustegi vahelgi liigutakse tihtipeale liftiga. Ühistransport, meid kindlasti uksest ukseni ei vii ja seeläbi ehk suurendaks ühistranspordi populariseerimine inimeste liikuvust. (tänapäeva inimeste istuva tööga kaasnevaid terviseprobleeme tutvustas TEDx Tartu konverentsil arst Ragnar Viir ).  Kui me vaatame, mis maksab tööl käimiseks isikliku auto ülalpidamine, siis sinna kulub keskmisel tallinlasel suurusjärgus veerand kuni pool palka. Tõepoolest, jube paljud eestlased orjavad oma autot, kui ringi vaadata.
Seiske kasvõi pool tundi tanklas tankuri lähedal  ja vaadake kui suur protsent autojuhte tangib 10-20 liitri kaupa selmet paak täis lasta. Samal ajal kui ise kipun kiruma, miks autodel nii väiksed paagid on, et kuramuse tihti peab tanklas käima, teine inimene kõrval suristab omale uhkesse liisinguautosse 5 liitrit bensiini, sest palgapäev on alles nädala pärast. Kui meil aga oleks tasuta ühistransport, siis loodetavasti teeniks see keskmise tallinlase rahakotti ehk selle 20 miljonit eurot tagasigi. Kui näiteks 20 000 tallinna sõiduautot (150-200 tuhandest) ostaks ühe paagitäie kütust igal kuul vähem tänu tasuta ühistranspordile, siis oleks idee paljuski ennast ju õigustanud. Isegi CO kvooti võiks müüa:) Paraku, kes ikka leiva peale ka vorsti jõuavad osta ja tanklas paagi täis lasevad, ei tee ühistranspordi olemasolust väljagi, olgu see tasuta või maksku nad kasvõi peale, inimene on ju mugav.
Eks elu näitab, millised selle tasuta ühistranspordi loomise pretsedendika mõtte tegelikud mõjud saavad olema. Loodetavasti saab Marje Joosing mõne aasta pärast need numbrid huviliste jaoks graafikutesse joonistada. 

Mina olen vaadetelt aga nii roheline, et kui ühistransport oleks hästi organiseeritud, puhas, kiire, mugav ja korrektne, siis kasutaksin seda meeleldi, olgugi, et sõitsin viimati liinibussiga oma 10 aasta eest. Väike vastuolu on siin muidugi selles, kas kvaliteetne teenus aga tasuta saab olla. Kui tahad head ja odavat, siis tuleb valida üks hea ja teine odav ja sul ongi olemas hea ja odav. Tallinna puhul tuleb ilmselt rahaliste võimaluste ja kvaliteedi vahel kompromiss teha, mis tähendab, et Tallinna tasuta ühistransporti hakkab   kasutama suuresti vaid Savisaare valija (pensionär sõidab ammu juba Tallinnas linna kulul). Milline hiilgav turundus! Okei, väike collateral damage - tudeng ei ole ilmselgelt Savisaare valija, aga neile on iga sent arvel.
Olgu kuidas selle uisapäisa valimisreklaamiks välja töötatud idee realiseerimisega Tallinn nüüd ja praegu hakkama saab, aga autode arvu viiks tasuta ühistransport kindlasti alla. 

Head naistepäeva!

Eestis käidud, olen tagasi Prantsusmaal, kuhu Ryanair meid võileivahinna eest sõidutas (4 inimest nats üle 200 euro). Täna hommikul vaatas kalendrist vastu naistepäeva tähistav 8. märts. Sellega seoses tegin kõikide naiste rõõmuks ühe snapshoti meie õue peal kasvavatest nartsissidest (või kes tahab, siis tammelehtedest :) )

Head kevade algust ka eesti kodudesse!