- Pärnuvanaema sattus 80.-ndatel Lõuna-Koreasse turismireisile. Tagasi tulnud, rääkis kuidas neil oli võimalik süüa nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks banaani. Ja peale esimest nädalast banaanidieeti, astudes söögilaua juurde oli emotsioon "jälle need banaanid". See tundus mulle, kes ma võisin olla tol ajal 10 aastane, täiesti uskumatu ja tundus nagu lihtsalt kelkimisena. No mismoodi saab üldse mõelda "jälle need banaanid", kui mina olin saanud elus üldse võibolla 5 korda banaani süüa ja mulle banaan väga maitses. Maitseb muide siiani. Ma olin veendunud, et kui mul oleks valikut, sööksin ma ainult banaani, kasvõi elu lõpuni. Ja see oleks võimatu, et banaan võib ära tüüdata.
- Kristine tädimees Umberaivar oli Tallinnas valuutapoest banaani ostnud. Tädipoeg Mihkel ei jõudnud ära oodata, kuni nad Kristinega kokku saavad ja sõi banaani kohe ära. Aga selleks, et Kristinele näidata, et ta oli tol päeval banaani söönud, hoidis mihkel banaanikoori õhtuni alles ja käis ringi koored näpus. Kui õhtul koos Tallinnast tagasi hakati sõitma, siis Mihkel ei tahtnud kohe hõisata, et ta tol päeval banaani sai, vaid üritas koortega Kristinele silma jääda, et kadedust tekitada. Kristine aga sihilikult ei võtnud seda teemat üles ja tegi nagu ta neid koori ei märkakski, et Mihkel sellega uhkustada ei saaks. Ju nad olid siis ikka nii vanad juba, et lihtsalt uhkustama minna teemal "aga mina sain täna banaani" tundus juba lapsik.
- Kütimadise laps Madiken oli kahe aastane ja haigeks jäänud. Arst soovitas kõhuhäda vastu lapsele banaani anda. Ja nii see kohusetundlik noore lapse isa Madis käiski žiguliga 2 korda nädalas Tallinnas valuuta poest soome sõpradelt saadud FIM'ide eest Madikenile banaani ostmas.
Olid ajad!
Isegi Nokia 8110 klapiga mobiil sai omale kaarja disaini tõttu hüüdnimeks banaan
neljapäev, august 09, 2012
Paar nostalgilist banaalilugu
Pakkusin täna Sääle banaani otsast ampsu, Sää raputas pead nagu ma oleks talle pakkunud marineeritud kõrvitsat. Ja selle peale hakkasid meenuma nostalgilised banaanilood üheksakümnendatest.
reede, juuli 20, 2012
Kuidas ma oma kolmandal Tour de France'l käisin
Tere lugeja. Täna on mulle sulle jutustada lugu sellest, kuidas ma Tour de France'i 18. etappi vaatamas käisin. Lase tooli seljatugi natuke alla ja mine too külmikust uus õlle, see jutt tuleb pikem kui üks lehekülg.
Natuke eellugu, mis võiks mõtlema panna inimese, kelle jaoks rattasõit on lihtsalt üks spordiala ja Tour de France (edaspidi TdF) on lihtsalt üks jalgrattavõistlus. TdF on spordiüritus, millel on publikut igal etapil raja ääres kaasa elamas rohkem kui oli inimesi Balti ketis ja televiisorite ees jälgib mängu julgelt üle 10 miljoni huvilise, võibolla koguni 15 miljonit. Aga miks siis? Igav ju - suur kari sõidab pundis läbi Prantsusmaa. Ei ole päris nii, sest tuurist on kujunenud oma ala iga aastane tippsündmus ja seda peeti tänavu juba 99.-ndat korda. Meil ei ole siin tegu maailma mastaabis ebapopulaarse spordialaga nagu näiteks murdmaasuusatamine, milles eestlastel geograafilise asendi tõttu jopanud on ning midagi on õnnestunud korda saata. Murdmaasuusatamine on ala, mis iga eesti spordisõpra švipsis peaga välismaalaste seltskonnas rusikaga vastu rinda koputama paneb - our Kiku and our Andrus. Need auväärt nimed ja teod on suure tõenäosusega level või paar allpool ükskõik millise kasvõi ühekordse TdF etapivõidu saavutanud ratta-Ramboga. Aga mees, kes veereb kollase särgiga Champs-Élysées'le, on natukene teisest puust. Mõelgem sellele, et murdmaasuuski on üldse jalga pannud võibolla iga kahekümne viies eurooplane ja ehk 1% maailma elanikest (minu tagasihoidlik hinnang), seevastu jalgrattaga on sõitnud suure tõenäosusega peaaegu iga 20 aastane eurooplane. Annaksin veel hinnanguid - optimistlikult pakkudes võib üle Euroopa keldrites talve ootamas olla mõnisada tuhat murdmaasuusapaari. Seevastu julgeksin pea pakule panna, et ainuüksi Prantsusmaal on täna töökorras jalgrattaid 10-20 miljonit. Tõsi, naisekandmine, sääsetapmine ja mobiiltelefoni viskamine on Euroopa lõikes veel ebapopulaarsemad spordialad kui murdmaasuusatamine, aga mitte oluliselt, sest kõiki viimases lauses mainitud spordialasid harrastab maailmas umbes 0% elanikkonnast, kui ümardada täisarvuni.
Siit see siis kõik algab - jalgratas on huvitav ja äraütlemata kasulik leiutis. Jalgrattaga läheb inimene poodi, kui pood jääb kaugemale kui kilomeeter, jalgrattaga käiakse tööl, jalgrattaga käiakse koolis. Mina käisin lapsepõlves suvevaheaegadel Ereliukasega isegi karjas. Kui palju inimesi läheb tööle, kooli, karja, trenni, poodi, sõbrale külla suusatades? Naerma ajab, eks ole! Üks väike vastuolu siin on - nimelt kui palju kasutatakse jalgratast Aasias igapäevaelus, aga kas te leiate TdF osavõtjate hulgast mõne asiaadi või miks Pekingi olümpiamängudel 18 erineva jalgratta distipliini medalikomplekti hulgast jagus Aasiasse vaid 2 pronksi? Miks see nii on, sellest võiks filosofeerida mõni teine kord.
Kui nüüd lõpetada jalgratta- ja murdmasuusatamise globaalne kandepindade võrdlemine, siis võiks veel algandmetesse kirjutada asjaolud, et elan Prantsusmaal ning tuuril osaleb ka "meie" Rein Taaramäe, siis lahendus on ühene - tuli ka see aasta kohale minna ja osa saada!
Olin siseriiklikule komandeeringule kodunt paari-kolmesaja kilomeetri kaugusele mägedesse üht metsakultuuride hooldamise tööd üle vaatama minemas kui ühtäkki tundsin, et mootoril kadus vääne tagant ära. No ei taha enam mäkke sõita. Mägi iseenesest ei ole ju nii järsk ja auto ei tohiks lahjaks jääda. Kümne sekundiga sain aru, et asi on mäda. Kuna prantslasega kokkusaamine oli hommikul kell 10 mägedes ja mul oli sinna 5 tundi sõitu, siis otsustasin südaööl väikse varuga välja sõita. Probleemi ilmnedes keerasin kiirtee parklasse, et olukorraga tutvumiseks kapotti alla vaadata. Autost väljudes oli selge, et tegu on mingi ülekuumenemise juhtumiga - sellest andsid märku kuumast naksuv väljalaskekollektor ja sumbutaja. Mootori temperatuuri näidik armatuuris oli aga 90 peal nagu kõik oleks korras. Tegelikult oligi mootori temperatuur normaalne, kuna jahutussüsteem huugas viimase piiri peal käia. Auto õhkas kuuma nii kaugele, et see oleks talvises Eestis kolmanda korruse räästad ka tilkuma pannud. Mõtlesin, et teha pole midagi, rullisin autokastis oma reisivoodi ilusti lahti ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Aga no mis ta ikka oli - silmaga ju ei näe, miks mootor ülekuumeneb, nii et suur ventilaator ja poole ruutmeetrine tuline radikas vaevu vaevu jahutusvedeliku temperatuuri kontrolli all jõuavad hoida kuigi väljas oli vaid 13 kraadi sooja. Mis mul muud teha oli kui proovida edasi sõita. Kohe oli selge, et auto ei sõida, pöörasin kõrvale ja teatasin prantslasele, et mina täna kohale ei jõua, force majeure! Tema muidugi pakkus lahenduseks, et tuleb sikutab mu sihtkohta, vaatame objektid üle ja siis mõtleme mis edasi saab. Talle ei sobinud seda edasi lükata, kuna ka tema sõitis kohtumispaika terve tööpäeva. Tuligi mulle järgi ja vedas mu 100km paela otsas mägedesse. Kuna mul mootor tühikäigul käis probleemideta, siis sain köie otsas nautida siiski võimendatud pidureid ja rooli. Ja pealegi, seisva mootoriga poleks automaati vedada nagunii saanud. Mina hoidsin piduritega köie pingul ja 350 CDI mootoriga Benz vedaski meid probleemideta kohale. Prantslane hakkas küll kohapeal väikestest garaažidest mu autole abi otsima, aga mulle oli ammu selge, et siin aitab ainult Nissani hooldustöökoda ja õliste näppudega pässid, kes suudavad külavahel Peugeot 206-le uued piduriklotsid panna, ei oska kohe kindlasti öelda, mis mu autol antud juhul viga on. Tegelikult pean hakkama mõtlema itimehe palkamise peale, sest peale selle, et rattalaager undab või rehv on tühi, ei ole ilma Boschi diagnostikata midagi tarka selle auto juures peale hakata. Osta või Villis!
Metsatööstur näitas mulle langid ära ja jättis mu mägedesse koos mu perses Navaraga. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, auto ju liikus ikka kuigipalju - mäest üles 30 ja alla 60-70 km/h. Nii ma seal neid lanke siis üle vaatama hakkasin. Aga õhtu oli juba. Sellisest päevast oli ka siiber. Avasin oma ekspeditsioonivoodi ja magasin värskes õhus ja tirtsude viiuldamise saatel kella 22-st kümneni.
Teisel päeval kõmpisin oma udupeene Garmin GpsMap 78s-ga läbi kõik 24 hektarit kuuse-, lehise-, nulunoorendikud ja et tööde maksumust adekvaatselt hinnata, oli mul võsalõikaja kaasas, et proovitükke teha. Tegin neli tundi tööd kahel erineval proovitükil ja sain selge pildi ette. Mis muud kui jõkke pesema ja suund kodu poole. Tegelikult oli mul siiski kavalam plaan - TdF järgmise päeva etapi start oli Toulouse's Blagnac'i äärelinnas ja kuna see jäi mu marsruudile, otsustasin seda starti vaatama minna. Vaim oli valmis pandud, et liigun öösel 30km/h ja hommikul sätin ennast suure tuuri starti jälgima ja kuna kaamera oli ka kaasas, siis rattureid pildistama. Jõudsin veel kurvastada, et ei olnud võtnud fotokale kaasa ühtegi varuakut (teadlikult sellist üritust pildistama minnes alla 2 varuaku ei ole mõtet rääkidagi). Aga siis mõtlesin, et 100 pilti ikka saan pooliku akuga teha... nii Evansist mõned, Taaramäe kindlasti, Greipel ja Cavendish... Sagan muidugi, Vökler, Päär Rooland, Wiggo ja Froome ja kui akut peaks jääma, siis kõike muud ka. Selliste lootustega hakkasin Toulouse'i suunas liikuma, ikka mäest üles 30 ja alla 70km/h. Taha kogunenud autod lasin ilusti mööda. Ega mul enam väga palju sõita ei jäänudki kui järsku hakkas jama pihta. Auto ei lähe enam 30-ki välja. Mäest alla läheb, aga üles ei taha üldse enam minna. Võibolla siis maksimaalselt 10km/h. juba arvutasin, kui kaua niimoodi koju jõudmine aega võtta võiks :) Umbes kilomeetri läbinud sai mulle selgeks, et see auto omal jalal enam siit edasi ei liigu ja pöörasin äsja niidetud viljapõllule, et avada taas oma ekspeditsioonivoodi. Uni tuleb mul vähemalt silmapilkselt kui vaja...
Järgmisel päeval käis meil kõva side staabiga, andsin korralduse Kletsi bussile treila taha otsida ja omale järgi tulla. Pluhv saigi lõpuks Dax'i linnast Kiloutou tööriistarendist korraliku treila, ööpäeva eest tuli välja käia 150 rahaühikut. Krediitkaarti tal ei olnud, aga sai kuidagi kokkuleppele, et maksab ühe päeva eest kohe ära ja asi ants.
Lõpuks õhtu hakul jõudis mu päästja kohale, laadisime Nissani treila peale. No see treiler oli ikka viimasepeal. Kui praegu vaatan, et Respo prastoid autotreilerid maksavad ka 4000 euro kandis, siis sellise prantsuse treila hind võiks olla vähemalt 6000€. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, muidu see kirjatükk ei saakski valmis, aga Respo kodukal kõige vingem autotreiler on nagu juust meie valdusse antud prantslase kõrval. Hüppasin rooli. E-katti mul muidugi ei ole, aga Prantsusmaal on hea kui politseile kasvõi Id-kaarti näitad. Mingitest aegumise kuupäevadest, kindlustuspoliisidest, juhilubade kategooriatest, ülevaatuse olemasolust siin välismaalaste puhul küll ükski politsei ei ole hoolinud. Näitad aga ID-kaarti ja auto passi ja sõidad edasi. Kohe sai selgeks, et see sõit väga lõbus olema ei saa, sest Kletsi bussil pole piisavalt väänet ega massi. Treila koos lastiga võis kaaluda umbes 3 tonni, aga kindalaekast leitud tehnilisest passist lugesime välja, et Transitile tohib taha panna ainult poolteist tonni - olime 2 korda lõhki. No veel hullem kui me oleks 1.8L bensiinimootoriga bemmi või 1.9 TDI Ventoga seda koormat vedada üritanud.
Kletsi buss oli halbadest valikutest parim. Lõpp hea, kõik hea, ütlen etteruttavalt. Politseil oli tol päeval tohutu haarang, Pluff oli Mont-de-Marsanis 2 korda puhunud ja nüüd lähenedes ühele ringteele, paistis juba kaugelt, et 3 mootorrattur-žandarmit teevad ringi peal kõva kontrolli. Aga no meie puhul on ju kaugelt näha, et kõik on korras ja meid nad ei tülitanud õnneks. Ha-ha-haa, tegelikult ma polnud kindel, kas mul üldse mõni dokument kaasas on, teiseks pole mul BE katti olemaski, kolmandaks on haagise mass lõhki, neljandaks ei usu ma et Kletsi Van'il ülevaatus olemas on... Peaaegu oleksimegi vahele jäänud ringilt maha sõites, kuna meie taha kogunes pika sirge tõusu tõttu autode rivi. Tõusu pole ollagi, isegi Lõuna-Eestist leiab selliseid, aga paigalt võttes üle 2. käigu ei lähe, tee või tina. Õnneks politseinikud meie taha tekkinud ummikut tähele ei pannud, tõus lõppes ja laskumistel lükkas massiivne haagis meid vahest isegi 4. käiguga pidurdades kiiruseni 100km/h. Ega see nüüd väga mõnus tunne ei olnud, aga hoogu oli tarvis selleks, et järgmisele tõusule vastu minna. Ja niimoodi tuli läbida üle 200 km. Korra oli üks paarisaja meetrine tõus vaja ka esimese käiguga võtta, kuna vahetult enne ristmikku oli stopmärgiga ristmik. Vot see oli kogemus!
Järgmisel päeval kui treilerit tagasi läksin viima, tundus Kletsi Ford palja treileriga väga särtsakas pill. Ja kui veel treila sain ära antud, siis mõtlesin, et miks ma küll varem selle bussiga Eesti sõitmist nii tõsiseks katsumuseks olin pidanud. See buss on ju hull püss, jookseb lõdvalt 100 välja, varu ainult minutike kannatust. Pole see 3300km midagi lasta ilma koormata. Jõudsingi tõdemuseni, et kõik on suhteline.
Aga lõppenud velotuurist veel mõne sõnaga. Vaatasin ülekandeid iga päev, vahele jäid vaid 3 etappi. Selle aasta TdF-l osalenud sportlaste taseme üle sain hea ülevaate. Tegelikult otsustati selle aasta hinnalisemad särgid ära umbes esimese nädala lõpuks. See oli siis kui Cancellara andis kollase särgi üle Wigginsile ja Taaramäe valge särgi Van Garderenile.No ja kui siis Voeckler ka täpilise omale sai, oli tuur sisuliselt läbi juba nädal aega tagasi.
Tuuri ülim eesmärk leidis oma lahenduse 7. etapil kuui Wiggo sai kollase särgi omale. Sellest hetkest veerevad grupi peas põhipalgaga Sky Cycling Team'i tööhobused, et hoida silma peal sellel, et atrõõvi ei satuks Nibali, Van den Broeck või Van Garderen. Etapi lõppudel lasti Lotto ja LiquidGaz'i meestel näidata, kumb suudab finisijooneks oma sprinterile parema koha kätte mängida - kas Lotto Greipelile või Liquidgaz Saganile. Vot ei tea, miks Cavendish & Co tuuri keskel paljusid lamedaid etappe mitte isegi ei proovinud võita. Need võidud jagatigi enamus Greipeli ja Sagani vahel.
Mägistel etappidel lasti nagu ikka mitmel ebaolulisel mehel etapivõitu maitsta, aga olgem ausad, Voeckler on minu silmis peale Wiggo teine mees sadulas. Ei saa öelda, et nõrk mees võitis etapi õnne korral. Sama lugu Pierre Rolandi etapivõidu kohta. Mõni teine etapivõitja sai aga etapivõitjaks küll vaid tänu sellele, et ta oli parim kui ülejäänud jooksikud ja peloton veeres üle finisijoone anektoote rääkides. Aga Voecklerist - peale seda kui ta suhteliselt tuuri algul kukkumise pärast kollasele särgile enam ei pretendeerinud, võttis mees järgmise eesmärgi ja võttis tuuri viimasel veerandil mägironija punaste täppidega valge särgi oma kontrolli alla ja sõitis sellega Pariisini. Olümpiavõitja särgis tuuri läbinud Mark Cavendish saavutas oma eesmärgi - ta on nüüd võitnud neljal järjestikkusel TdF-l viimase etapi. Wiggins on aga mees teiselt planeedilt- kujutage ette kuidas on võimalik võita kolmedelt olümpiamängudelt hulgaliselt medaleid trekisprindis ning seejärel ala vahetada ning täna olla ülekaalukalt maailma parim temposõitja ning TdF võitja. Hämmastav, kuigi Tour de France eel peetava Criterium du Dauphine võitis Wiggins veenvalt ja eks teda peetigi suurfavoriidiks. Ma loodan Taaramäe läbilööki absoluutsesse tippu, aga täna on see tipp ikka maru kaugel. See konkurents on tihe, sest nagu ma mainisin sissejuhatuses, on jalgrattaspordil erinevalt murdmaasuusatamisest erakordselt lai kandepind. Või lohutame ennast nii nagu kombeks on saanud - kui keegi on liiga hea või parem kui meie mees, siis hakkame teda keelatud ainete kasutamises juba ette süüdistama. Peale eelmise aasta tuuri lõppemist Cadel Evansi võiduga, mõtlesin, et see aasta võidab Andy Schleck'i, aga tal oli Taaramäega sama jama - mõni kuu enne TdF kukkumisel saadud vigastused kummutasid lootused tuurilt hea tulemus võtta. Muide, Andy vend Fränk Schleck oli vist Contadoriga grillimas käinud, seega sai 17 juulil võistluskeelu ja võeti tuurilt maha.
Lõppsõnaks nii palju, et lamedal sõidetavad grupisõidud on ikka ääretult igavad. Õnneks saadakse sellest aru ka telepildi tootjate hulgas ja need helikopteritelt tehtud vahevõtted Prantsusmaa vaatamisväärsustest HD pildi vahendusel on maru ilusad ja neil on alati tuuri ülekannetes oma koht. Selliste igavate lamedate etappide võitja ennustamine ei olnud väga raske ülesanne, sest valida oli 3 mehe hulgast. On need Saganid ja Cavendishid, Greipel ja Kirsipuu kõik omamoodi kõvad mehed, aga minu jaoks on võitja ikka see, kes on parim eraldistartides või tuuri kokkuvõttes kollasega finišeerib. Legendideks saavad rattaspordi ajaloos vaid väga kõvad sprinterid (ratturite keeles pakspersed), kuid Miguel Induraini ja Lance Armstrongi sugusteks mitte iial, c'est la vie!
 | |
| Haapsalu Neoroloogiahaigla personal Balti ketil, Rapla küljeall. Mina ka täiesti äratuntav, suure tõenäosusega "häda-abi pakist" saadud riietega. |
Siit see siis kõik algab - jalgratas on huvitav ja äraütlemata kasulik leiutis. Jalgrattaga läheb inimene poodi, kui pood jääb kaugemale kui kilomeeter, jalgrattaga käiakse tööl, jalgrattaga käiakse koolis. Mina käisin lapsepõlves suvevaheaegadel Ereliukasega isegi karjas. Kui palju inimesi läheb tööle, kooli, karja, trenni, poodi, sõbrale külla suusatades? Naerma ajab, eks ole! Üks väike vastuolu siin on - nimelt kui palju kasutatakse jalgratast Aasias igapäevaelus, aga kas te leiate TdF osavõtjate hulgast mõne asiaadi või miks Pekingi olümpiamängudel 18 erineva jalgratta distipliini medalikomplekti hulgast jagus Aasiasse vaid 2 pronksi? Miks see nii on, sellest võiks filosofeerida mõni teine kord.
Kui nüüd lõpetada jalgratta- ja murdmasuusatamise globaalne kandepindade võrdlemine, siis võiks veel algandmetesse kirjutada asjaolud, et elan Prantsusmaal ning tuuril osaleb ka "meie" Rein Taaramäe, siis lahendus on ühene - tuli ka see aasta kohale minna ja osa saada!
Olin siseriiklikule komandeeringule kodunt paari-kolmesaja kilomeetri kaugusele mägedesse üht metsakultuuride hooldamise tööd üle vaatama minemas kui ühtäkki tundsin, et mootoril kadus vääne tagant ära. No ei taha enam mäkke sõita. Mägi iseenesest ei ole ju nii järsk ja auto ei tohiks lahjaks jääda. Kümne sekundiga sain aru, et asi on mäda. Kuna prantslasega kokkusaamine oli hommikul kell 10 mägedes ja mul oli sinna 5 tundi sõitu, siis otsustasin südaööl väikse varuga välja sõita. Probleemi ilmnedes keerasin kiirtee parklasse, et olukorraga tutvumiseks kapotti alla vaadata. Autost väljudes oli selge, et tegu on mingi ülekuumenemise juhtumiga - sellest andsid märku kuumast naksuv väljalaskekollektor ja sumbutaja. Mootori temperatuuri näidik armatuuris oli aga 90 peal nagu kõik oleks korras. Tegelikult oligi mootori temperatuur normaalne, kuna jahutussüsteem huugas viimase piiri peal käia. Auto õhkas kuuma nii kaugele, et see oleks talvises Eestis kolmanda korruse räästad ka tilkuma pannud. Mõtlesin, et teha pole midagi, rullisin autokastis oma reisivoodi ilusti lahti ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Aga no mis ta ikka oli - silmaga ju ei näe, miks mootor ülekuumeneb, nii et suur ventilaator ja poole ruutmeetrine tuline radikas vaevu vaevu jahutusvedeliku temperatuuri kontrolli all jõuavad hoida kuigi väljas oli vaid 13 kraadi sooja. Mis mul muud teha oli kui proovida edasi sõita. Kohe oli selge, et auto ei sõida, pöörasin kõrvale ja teatasin prantslasele, et mina täna kohale ei jõua, force majeure! Tema muidugi pakkus lahenduseks, et tuleb sikutab mu sihtkohta, vaatame objektid üle ja siis mõtleme mis edasi saab. Talle ei sobinud seda edasi lükata, kuna ka tema sõitis kohtumispaika terve tööpäeva. Tuligi mulle järgi ja vedas mu 100km paela otsas mägedesse. Kuna mul mootor tühikäigul käis probleemideta, siis sain köie otsas nautida siiski võimendatud pidureid ja rooli. Ja pealegi, seisva mootoriga poleks automaati vedada nagunii saanud. Mina hoidsin piduritega köie pingul ja 350 CDI mootoriga Benz vedaski meid probleemideta kohale. Prantslane hakkas küll kohapeal väikestest garaažidest mu autole abi otsima, aga mulle oli ammu selge, et siin aitab ainult Nissani hooldustöökoda ja õliste näppudega pässid, kes suudavad külavahel Peugeot 206-le uued piduriklotsid panna, ei oska kohe kindlasti öelda, mis mu autol antud juhul viga on. Tegelikult pean hakkama mõtlema itimehe palkamise peale, sest peale selle, et rattalaager undab või rehv on tühi, ei ole ilma Boschi diagnostikata midagi tarka selle auto juures peale hakata. Osta või Villis!
Metsatööstur näitas mulle langid ära ja jättis mu mägedesse koos mu perses Navaraga. Mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, auto ju liikus ikka kuigipalju - mäest üles 30 ja alla 60-70 km/h. Nii ma seal neid lanke siis üle vaatama hakkasin. Aga õhtu oli juba. Sellisest päevast oli ka siiber. Avasin oma ekspeditsioonivoodi ja magasin värskes õhus ja tirtsude viiuldamise saatel kella 22-st kümneni.
Teisel päeval kõmpisin oma udupeene Garmin GpsMap 78s-ga läbi kõik 24 hektarit kuuse-, lehise-, nulunoorendikud ja et tööde maksumust adekvaatselt hinnata, oli mul võsalõikaja kaasas, et proovitükke teha. Tegin neli tundi tööd kahel erineval proovitükil ja sain selge pildi ette. Mis muud kui jõkke pesema ja suund kodu poole. Tegelikult oli mul siiski kavalam plaan - TdF järgmise päeva etapi start oli Toulouse's Blagnac'i äärelinnas ja kuna see jäi mu marsruudile, otsustasin seda starti vaatama minna. Vaim oli valmis pandud, et liigun öösel 30km/h ja hommikul sätin ennast suure tuuri starti jälgima ja kuna kaamera oli ka kaasas, siis rattureid pildistama. Jõudsin veel kurvastada, et ei olnud võtnud fotokale kaasa ühtegi varuakut (teadlikult sellist üritust pildistama minnes alla 2 varuaku ei ole mõtet rääkidagi). Aga siis mõtlesin, et 100 pilti ikka saan pooliku akuga teha... nii Evansist mõned, Taaramäe kindlasti, Greipel ja Cavendish... Sagan muidugi, Vökler, Päär Rooland, Wiggo ja Froome ja kui akut peaks jääma, siis kõike muud ka. Selliste lootustega hakkasin Toulouse'i suunas liikuma, ikka mäest üles 30 ja alla 70km/h. Taha kogunenud autod lasin ilusti mööda. Ega mul enam väga palju sõita ei jäänudki kui järsku hakkas jama pihta. Auto ei lähe enam 30-ki välja. Mäest alla läheb, aga üles ei taha üldse enam minna. Võibolla siis maksimaalselt 10km/h. juba arvutasin, kui kaua niimoodi koju jõudmine aega võtta võiks :) Umbes kilomeetri läbinud sai mulle selgeks, et see auto omal jalal enam siit edasi ei liigu ja pöörasin äsja niidetud viljapõllule, et avada taas oma ekspeditsioonivoodi. Uni tuleb mul vähemalt silmapilkselt kui vaja...
Järgmisel päeval käis meil kõva side staabiga, andsin korralduse Kletsi bussile treila taha otsida ja omale järgi tulla. Pluhv saigi lõpuks Dax'i linnast Kiloutou tööriistarendist korraliku treila, ööpäeva eest tuli välja käia 150 rahaühikut. Krediitkaarti tal ei olnud, aga sai kuidagi kokkuleppele, et maksab ühe päeva eest kohe ära ja asi ants.
Lõpuks õhtu hakul jõudis mu päästja kohale, laadisime Nissani treila peale. No see treiler oli ikka viimasepeal. Kui praegu vaatan, et Respo prastoid autotreilerid maksavad ka 4000 euro kandis, siis sellise prantsuse treila hind võiks olla vähemalt 6000€. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, muidu see kirjatükk ei saakski valmis, aga Respo kodukal kõige vingem autotreiler on nagu juust meie valdusse antud prantslase kõrval. Hüppasin rooli. E-katti mul muidugi ei ole, aga Prantsusmaal on hea kui politseile kasvõi Id-kaarti näitad. Mingitest aegumise kuupäevadest, kindlustuspoliisidest, juhilubade kategooriatest, ülevaatuse olemasolust siin välismaalaste puhul küll ükski politsei ei ole hoolinud. Näitad aga ID-kaarti ja auto passi ja sõidad edasi. Kohe sai selgeks, et see sõit väga lõbus olema ei saa, sest Kletsi bussil pole piisavalt väänet ega massi. Treila koos lastiga võis kaaluda umbes 3 tonni, aga kindalaekast leitud tehnilisest passist lugesime välja, et Transitile tohib taha panna ainult poolteist tonni - olime 2 korda lõhki. No veel hullem kui me oleks 1.8L bensiinimootoriga bemmi või 1.9 TDI Ventoga seda koormat vedada üritanud.
 |
| Algab kannatuste rada, bussis tonn rauda, haagis koos lastiga 3t, kapoti all kõigest 60kW |
Järgmisel päeval kui treilerit tagasi läksin viima, tundus Kletsi Ford palja treileriga väga särtsakas pill. Ja kui veel treila sain ära antud, siis mõtlesin, et miks ma küll varem selle bussiga Eesti sõitmist nii tõsiseks katsumuseks olin pidanud. See buss on ju hull püss, jookseb lõdvalt 100 välja, varu ainult minutike kannatust. Pole see 3300km midagi lasta ilma koormata. Jõudsingi tõdemuseni, et kõik on suhteline.
Aga lõppenud velotuurist veel mõne sõnaga. Vaatasin ülekandeid iga päev, vahele jäid vaid 3 etappi. Selle aasta TdF-l osalenud sportlaste taseme üle sain hea ülevaate. Tegelikult otsustati selle aasta hinnalisemad särgid ära umbes esimese nädala lõpuks. See oli siis kui Cancellara andis kollase särgi üle Wigginsile ja Taaramäe valge särgi Van Garderenile.No ja kui siis Voeckler ka täpilise omale sai, oli tuur sisuliselt läbi juba nädal aega tagasi.
Tuuri ülim eesmärk leidis oma lahenduse 7. etapil kuui Wiggo sai kollase särgi omale. Sellest hetkest veerevad grupi peas põhipalgaga Sky Cycling Team'i tööhobused, et hoida silma peal sellel, et atrõõvi ei satuks Nibali, Van den Broeck või Van Garderen. Etapi lõppudel lasti Lotto ja LiquidGaz'i meestel näidata, kumb suudab finisijooneks oma sprinterile parema koha kätte mängida - kas Lotto Greipelile või Liquidgaz Saganile. Vot ei tea, miks Cavendish & Co tuuri keskel paljusid lamedaid etappe mitte isegi ei proovinud võita. Need võidud jagatigi enamus Greipeli ja Sagani vahel.
Mägistel etappidel lasti nagu ikka mitmel ebaolulisel mehel etapivõitu maitsta, aga olgem ausad, Voeckler on minu silmis peale Wiggo teine mees sadulas. Ei saa öelda, et nõrk mees võitis etapi õnne korral. Sama lugu Pierre Rolandi etapivõidu kohta. Mõni teine etapivõitja sai aga etapivõitjaks küll vaid tänu sellele, et ta oli parim kui ülejäänud jooksikud ja peloton veeres üle finisijoone anektoote rääkides. Aga Voecklerist - peale seda kui ta suhteliselt tuuri algul kukkumise pärast kollasele särgile enam ei pretendeerinud, võttis mees järgmise eesmärgi ja võttis tuuri viimasel veerandil mägironija punaste täppidega valge särgi oma kontrolli alla ja sõitis sellega Pariisini. Olümpiavõitja särgis tuuri läbinud Mark Cavendish saavutas oma eesmärgi - ta on nüüd võitnud neljal järjestikkusel TdF-l viimase etapi. Wiggins on aga mees teiselt planeedilt- kujutage ette kuidas on võimalik võita kolmedelt olümpiamängudelt hulgaliselt medaleid trekisprindis ning seejärel ala vahetada ning täna olla ülekaalukalt maailma parim temposõitja ning TdF võitja. Hämmastav, kuigi Tour de France eel peetava Criterium du Dauphine võitis Wiggins veenvalt ja eks teda peetigi suurfavoriidiks. Ma loodan Taaramäe läbilööki absoluutsesse tippu, aga täna on see tipp ikka maru kaugel. See konkurents on tihe, sest nagu ma mainisin sissejuhatuses, on jalgrattaspordil erinevalt murdmaasuusatamisest erakordselt lai kandepind. Või lohutame ennast nii nagu kombeks on saanud - kui keegi on liiga hea või parem kui meie mees, siis hakkame teda keelatud ainete kasutamises juba ette süüdistama. Peale eelmise aasta tuuri lõppemist Cadel Evansi võiduga, mõtlesin, et see aasta võidab Andy Schleck'i, aga tal oli Taaramäega sama jama - mõni kuu enne TdF kukkumisel saadud vigastused kummutasid lootused tuurilt hea tulemus võtta. Muide, Andy vend Fränk Schleck oli vist Contadoriga grillimas käinud, seega sai 17 juulil võistluskeelu ja võeti tuurilt maha.
Lõppsõnaks nii palju, et lamedal sõidetavad grupisõidud on ikka ääretult igavad. Õnneks saadakse sellest aru ka telepildi tootjate hulgas ja need helikopteritelt tehtud vahevõtted Prantsusmaa vaatamisväärsustest HD pildi vahendusel on maru ilusad ja neil on alati tuuri ülekannetes oma koht. Selliste igavate lamedate etappide võitja ennustamine ei olnud väga raske ülesanne, sest valida oli 3 mehe hulgast. On need Saganid ja Cavendishid, Greipel ja Kirsipuu kõik omamoodi kõvad mehed, aga minu jaoks on võitja ikka see, kes on parim eraldistartides või tuuri kokkuvõttes kollasega finišeerib. Legendideks saavad rattaspordi ajaloos vaid väga kõvad sprinterid (ratturite keeles pakspersed), kuid Miguel Induraini ja Lance Armstrongi sugusteks mitte iial, c'est la vie!
 |  |  |
 |  |  |
laupäev, juuli 14, 2012
Herman Simm, Aleksei Dressen,...
Ma sattusin kuulama 07. juulil Vikerraadio saadet Rahva Teenrid ja jäin mõtlema ühele asjaolule, mis puudutab riigireetmist ja vene spioone Eestis.
Kas agent hakkab agendiks oma initsiatiivil või talle tehakse vastupandamatu pakkumine mingi riigi välisluure poolt, see on küsimus? Kas varjus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Tundub, et need inimesed peavad ikka ise olema riigireetmise meelt ja nii Simm kui Dressen läksid tulu teenimise eesmärgil ise venelaste õuele. Miks?
Ma ei ole kohtulahendeid lugenud, võibolla on sellest teemast seal juttu. Aga kui venelased ise käiksid siin spioone värbamas, siis saaks avalikkus aeg-ajalt lugeda artikleid, teemadel "Lugu sellest, kuidas venelased soovisid mind spiooniks palgata.". Siis kui venelased ise pakkumisi teeks, siis mõni aus kodanik, kes ei soovi pakkumist vastu võtta, räägiks ju sellest avalikult. Aga selliseid lugusid pole mina küll meie ajakirjanduses tähele pannud.
Hea oleks kui keegi selle artikli lugejatest, kes on lugenud ja süvenenud vastavatesse kohtuotsustesse (põhiseaduse järgi on kohtuotsus avalik), selgitaks neid juhtumeid sellest vaatenurgast. Millisel hetkel ja mis ajenditel tekib riigireetmise mõte?
Kas agent hakkab agendiks oma initsiatiivil või talle tehakse vastupandamatu pakkumine mingi riigi välisluure poolt, see on küsimus? Kas varjus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Tundub, et need inimesed peavad ikka ise olema riigireetmise meelt ja nii Simm kui Dressen läksid tulu teenimise eesmärgil ise venelaste õuele. Miks?
Ma ei ole kohtulahendeid lugenud, võibolla on sellest teemast seal juttu. Aga kui venelased ise käiksid siin spioone värbamas, siis saaks avalikkus aeg-ajalt lugeda artikleid, teemadel "Lugu sellest, kuidas venelased soovisid mind spiooniks palgata.". Siis kui venelased ise pakkumisi teeks, siis mõni aus kodanik, kes ei soovi pakkumist vastu võtta, räägiks ju sellest avalikult. Aga selliseid lugusid pole mina küll meie ajakirjanduses tähele pannud.
Hea oleks kui keegi selle artikli lugejatest, kes on lugenud ja süvenenud vastavatesse kohtuotsustesse (põhiseaduse järgi on kohtuotsus avalik), selgitaks neid juhtumeid sellest vaatenurgast. Millisel hetkel ja mis ajenditel tekib riigireetmise mõte?
esmaspäev, juuni 04, 2012
Airbus 380 transport
Sõites öösiti marsruudil Mont de Marsan - Toulouse tuleb arvestada võimalusega, et teekond võtab tavapärasest rohkem aega. Siit videost paistab miks.
esmaspäev, märts 19, 2012
Tasuta ühistranspordist
 |
| 1968 Ikarus-620 Viru peatuses. (Foto TAK kodulehelt) |
Mul pole aimugi ühistranspordi piletihindadest Tallinnas, küll aga tuleb vahetevahel Tallinna teedel oma autot lõhkumas käia. Savisaarel tänava korrashoiust suhteliselt ükskõik, tema valija oli sunnitud oma Žiguli müüma juba üheksakümnendate keskel ja oma tööautot peab üleval maksumaksja. (Prantsusmaal näiteks on metsade vahel asvaldkattega teed, mis on küll kitsad, kuid oluliselt paremas korras kui Tallinna tänavad.) Selle populistliku projekti aastaseks eelarveks on prognoositud ca 20 000 000 eurot, samas kui kõikide laste jaoks ei jagu isegi lasteaiakohti. Taas loogiline - Keskerakonna valija on oma lapsed juba seitsmekümnendatel suureks kasvatanud ja tänane lasteaedade olukord ei ole tema probleem.
Aga siiski, vaadates asja natuke globaalsemalt, siis mis kasu võiks pikas perspektiivis tuua tasuta ühistransport? Kas see võiks näiteks muuta inimeste liikumisharjumusi? Autoga sõidetakse ju uksest ukseni, jalgsi jääb vaid uksest siseneda, sest korrustegi vahelgi liigutakse tihtipeale liftiga. Ühistransport, meid kindlasti uksest ukseni ei vii ja seeläbi ehk suurendaks ühistranspordi populariseerimine inimeste liikuvust. (tänapäeva inimeste istuva tööga kaasnevaid terviseprobleeme tutvustas TEDx Tartu konverentsil arst Ragnar Viir ). Kui me vaatame, mis maksab tööl käimiseks isikliku auto ülalpidamine, siis sinna kulub keskmisel tallinlasel suurusjärgus veerand kuni pool palka. Tõepoolest, jube paljud eestlased orjavad oma autot, kui ringi vaadata.
Seiske kasvõi pool tundi tanklas tankuri lähedal ja vaadake kui suur protsent autojuhte tangib 10-20 liitri kaupa selmet paak täis lasta. Samal ajal kui ise kipun kiruma, miks autodel nii väiksed paagid on, et kuramuse tihti peab tanklas käima, teine inimene kõrval suristab omale uhkesse liisinguautosse 5 liitrit bensiini, sest palgapäev on alles nädala pärast. Kui meil aga oleks tasuta ühistransport, siis loodetavasti teeniks see keskmise tallinlase rahakotti ehk selle 20 miljonit eurot tagasigi. Kui näiteks 20 000 tallinna sõiduautot (150-200 tuhandest) ostaks ühe paagitäie kütust igal kuul vähem tänu tasuta ühistranspordile, siis oleks idee paljuski ennast ju õigustanud. Isegi CO kvooti võiks müüa:) Paraku, kes ikka leiva peale ka vorsti jõuavad osta ja tanklas paagi täis lasevad, ei tee ühistranspordi olemasolust väljagi, olgu see tasuta või maksku nad kasvõi peale, inimene on ju mugav.
Eks elu näitab, millised selle tasuta ühistranspordi loomise pretsedendika mõtte tegelikud mõjud saavad olema. Loodetavasti saab Marje Joosing mõne aasta pärast need numbrid huviliste jaoks graafikutesse joonistada.
Mina olen vaadetelt aga nii roheline, et kui ühistransport oleks hästi organiseeritud, puhas, kiire, mugav ja korrektne, siis kasutaksin seda meeleldi, olgugi, et sõitsin viimati liinibussiga oma 10 aasta eest. Väike vastuolu on siin muidugi selles, kas kvaliteetne teenus aga tasuta saab olla. Kui tahad head ja odavat, siis tuleb valida üks hea ja teine odav ja sul ongi olemas hea ja odav. Tallinna puhul tuleb ilmselt rahaliste võimaluste ja kvaliteedi vahel kompromiss teha, mis tähendab, et Tallinna tasuta ühistransporti hakkab kasutama suuresti vaid Savisaare valija (pensionär sõidab ammu juba Tallinnas linna kulul). Milline hiilgav turundus! Okei, väike collateral damage - tudeng ei ole ilmselgelt Savisaare valija, aga neile on iga sent arvel.
Olgu kuidas selle uisapäisa valimisreklaamiks välja töötatud idee realiseerimisega Tallinn nüüd ja praegu hakkama saab, aga autode arvu viiks tasuta ühistransport kindlasti alla.
neljapäev, märts 08, 2012
Head naistepäeva!
Eestis käidud, olen tagasi Prantsusmaal, kuhu Ryanair meid võileivahinna eest sõidutas (4 inimest nats üle 200 euro). Täna hommikul vaatas kalendrist vastu naistepäeva tähistav 8. märts. Sellega seoses tegin kõikide naiste rõõmuks ühe snapshoti meie õue peal kasvavatest nartsissidest (või kes tahab, siis tammelehtedest :) )Head kevade algust ka eesti kodudesse!
pühapäev, november 20, 2011
Hetkeline kaalutaolek
On võimalike suurte muudatuste aeg, break-point. Prantsusmaal on äri kokku kuivamas ja samal ajal kui on Rootsi kohal auramas ahavtlustepilv. Korralikku tormi pole ka ammu olnud, aga ega torm taeva jää! Täpsemalt öeldes on Prantsusmaal kehvad ajad, kuna sajad tuhanded hektarid metsa ootavad siiani istutamist, aga raha ei ole. Raha 2009a tormimurrualade ümberistutamiseks on täpselt nii palju, kui prantsuse sonidega ätid peale palombière hooaega istutada jõuavad.(palombière on igaaastase oktoobrikuise tuvipüügaga seotud teadusharu Aquitaine maakonnas)
Meie saatus selgub niipea, kui saame teada, kas saan oma soovitud hinna või mitte. Olgugi et ma kõigest hingest sooviks siin elada ja tööd teha, on kõigel piir. Võib kõlada liialt pragmaatiliselt, aga kui ma ei saa maksta heale saemehele 10 euri tunnis kätte, on see märk liialt madalatest hindadest. Tulime septembri lõpus siia suurt puud raiuma, ent lõikame praegu harilikku eestitüüpi peenikest lehtmetsa jämeda puu hinnaga 6 euri riidaruumi eest. Normaalne hind sellise töö eest kus tippsaemees suudab toota 30 ruumi päevas, oleks 10 euri riidaruumi eest. Prantslane ise on ammu sae sisse konserveerinud ja istub kodus abirahade peal, keegi ei käivita saagi alla 30 euri tunnis.
Siinsed kehvad hinnad on ikkagi endiselt eesti hindadest peajagu üle, aga õnneks ei ole Eesti ja Prantsusmaa ainsad kohad, kus mets kasvab. Võtsin mõned kõned Rootsi ja seal oleks meile tegemist nii istutamises kui noorendike hoolduses, võimalik et saaks ka lehtpuu lageraiet. Aga mis täpsemalt saab, see selgub juba käesoleval kuul. Kui olukord ei parane, siis tuleb 2012 rootsiaasta.
Paar fotot ka lõpuks:
Siin on see koht, kus tuleb "Likeda" -->
(muide, kas sa oled juba minu palombière fotosid näinud?) Aga jätkuks eelnenud jutule - teedel pole näha aisamatki poolanumbriga autot, mis viitaks välistööjõu kasutamisele. Ainsate võõrleeginäridena kohtab siin eestlaste kõrval 200km kauguselt tulnud baske, millele viitavad hispaania autonumbrid. Olukord on tõesti niru, Prantsusmaad on tabanud kärbetelaine, mis vajutab ka metsas kõvasti pidurit. Sadadest eesti metsamasinatest on siia jäänud vaid kümme või paarkümmend. Pooled nendest seisavad. Meie saatus selgub niipea, kui saame teada, kas saan oma soovitud hinna või mitte. Olgugi et ma kõigest hingest sooviks siin elada ja tööd teha, on kõigel piir. Võib kõlada liialt pragmaatiliselt, aga kui ma ei saa maksta heale saemehele 10 euri tunnis kätte, on see märk liialt madalatest hindadest. Tulime septembri lõpus siia suurt puud raiuma, ent lõikame praegu harilikku eestitüüpi peenikest lehtmetsa jämeda puu hinnaga 6 euri riidaruumi eest. Normaalne hind sellise töö eest kus tippsaemees suudab toota 30 ruumi päevas, oleks 10 euri riidaruumi eest. Prantslane ise on ammu sae sisse konserveerinud ja istub kodus abirahade peal, keegi ei käivita saagi alla 30 euri tunnis.
Siinsed kehvad hinnad on ikkagi endiselt eesti hindadest peajagu üle, aga õnneks ei ole Eesti ja Prantsusmaa ainsad kohad, kus mets kasvab. Võtsin mõned kõned Rootsi ja seal oleks meile tegemist nii istutamises kui noorendike hoolduses, võimalik et saaks ka lehtpuu lageraiet. Aga mis täpsemalt saab, see selgub juba käesoleval kuul. Kui olukord ei parane, siis tuleb 2012 rootsiaasta.
Paar fotot ka lõpuks:
Mõista, mõista mis see on.
Selliseid riitasid on Landes puupüsti täis.
pühapäev, juuni 05, 2011
Kitesurf vs. windsurf
Talvelgi ei kuku vahemeres veetemperatuur mingi nipiga alla 10 kraadi. Sellepärast ma tahakski sinna oma teist kodu :) See kodu võiks asuda näiteks Languedoc-Roussillon department'is Leucate Port nimelises sadamalinnakeses. Põhjuseid on päris mitu ja kõik nad on seotud ilmastikuoludega, kui hea veinivalik ja odavad hinnad välja jätta. Leucate on tuuliste ilmadega täielik surfiparadiis - pole harv juhus kui viiest mööduvast autost neljal on lauad katusel (see üks ilma surfilaudadeta oli ilmselt lohetaja ja lohet ei transpordita auto katusel vaid seljakoti suuruses pambus). Surfispot'e on 10km lõigu peale rohkem kui terves Eestis kokku. Surfituul puhub vabalt valitud päeval tõenäosusega 35-50%. Kes tahab flat'i, leiab võimalusi 10km läbimõõduga lahesopi erinevaid spotte läbi kammides omale sobiva, kes tahab laineid, leiab neid kirde ja edela vaheliste tuultega avamere lõputult pikkadest liivarandadest - Ristna sarnast lainet võid nautida mitte 100m laiusel alal vaid kui tahad, siis kilomeetreid.
Last but not least - Leucates on olemas LIDL toidupood odava energiajoogiga, hahahaa :)
Ülemisel fotol on näiteks üks paljudest Leucate piirkonna flat'idest lahesoppidest, kus antud päeval puhus tuul stabiilselt üle 15m/s. Sellise tuule tekkele aitavad kindlasti omaltpoolt kõvasti kaasa eemal paistvad mäed ja igasugu temperatuuride erinevused - vesi 20, õhk varjus 25-30, päikese käes veel poole kuumem. Samas üleval mäeharjadel paistab veel isegi lund olevat. Siin ei ole küll Maui laineid, kuid kõik muu on siin olemas. Vaata Leucate tuuleolusid ka Windgurust!
Kui varem Eestis nähtu põhjal paiknes kitesurfing minu spordialade igavuse skaalal kohe peale bowlingut, trips-traps-trulli, nooleviskamist, piljardit, maratonijooksu, kiirkäimist selliste aladega ühel pulgal nagu mountain-bike, kabe-male, krossijooks, naisekandmine, jpt, siis Leucate lohespotti külastades langes kitesurfing minu igavate spordialade edetabelis tubli 30 kohta tahapoole. Lohedega tehti rahva silme all 10-15m kõrgusi ja oma 50m kaugusele küündivaid õhulende. Aga poodi lohet ostma need ikka ei aja, tee mis tahad Lohe jääb loheks. Lohetavad ainult "lohed", kes ei viitsi surfilaua peal seismist ära õppida. Tõsi, lohel on ju mõned suured eelised:
- Ilmselt on tegu kõige kergemini kaasaskantava varustusega, mille abil vee peal liuelda saab. Kui neljakesti surfireisile minnes vajad vähemalt Multivan'i, siis lohetama saab minna hea tahtmise korral ka Opel Corsaga.
- Lohe on odav lõbu võrreldes purilauaga
- Lohe jaoks pole "kõva pauku" (so. surfarite slängis kõva tuul) vaja
- Lohelaual pole uime, mida alt ära sõita
- Lohega saab taeva all hõljuda, vt ülemist fotot :)
- Lohega võib sõita tehisjalaga, vt. fotot glisseerivast tehiskoivaga kitesurfarist.
- Lohelaua uim on lühike, selle taha ei jää kapsas, kaalikas ega porgand ja seda ei saa alt ära sõita vastu kivi.
Kutsun minagi siinkohal üles kõiki, kes ei viitsi windsurfi valuliste algusaastate tõttu õppima hakata, proovima julgelt lohet! Aga kes juba purjelauale sõrme on andnud, see seda enam tagasi ei saa. Pigem tuleb sul aja möödudes loovutada ka terve käsi ning "halvimal" juhul haarab ta sind tervenisti enda lummusesse seniks kuni kirstukaas pealt kinni kruvitakse, mille illustratsiooniks tänane viimane foto :) Kahjuks ei olnud mul fotokat käes kui puu taha pükse vahetama läinud naisterahvas taganes ja taganes parimat peidupaika otsides ühe põõsa taha seljaga meie poole ning arvates end leidnud ideaalse paiga pükste vahetamiseks, ajas ta 20m kaugusel üle õla vaatamata stoilise rahuga perse meie poole paljaks ning vahetas rahulikult kalipso alukate vastu ning astus seejärel meid märkamata tuldud teed tagasi.
Veinisoovitus: Baron de Lestac, Bordeaux
Saabusin äsja jälle Prantsusmaalt uute veinikogemustega. Kui 2009 a algul Prantsusmaale minnes oli vein minu jaoks lihtsalt kibe alkohoolne jook, siis nüüd olen ma veinikuradi kümne küüne tugevas haardes juba kolmandat aastat ja maitseeelistused hakkavad välja kujunema. Nüüd mai keskel avastasin enda jaoks täiesti uue veininüansi - tammevaadis laagerdunud valged kuivad veind. Poelettidel on valged kuivad veinid äratuntavad rohelise või rohekaspruuni selgelt läbipaistva pudeli järgi. Tammevaadile viitab prantsuse veinide puhul fraas: Vinifié en Futs de Chéne või Eleve en Futs de Chéne. Teistes keeltes võib kohata tammevaadis laagerdunud veini sildil järgmisi väljendeid:
Crianza
Reserva
Gran Reserva
Roble, Barrica, Oak Aged
Riserva
Fermented in oak vats (valgete veinide puhul)
Veiniinfo nautimus.ee kodulehekülg kirjeldamas minu lemmik veini:
Tootja:
Castel Freres
• suurim Prantsusmaa veinitootja
• Baron de Lestac on tema tuntuim Bordeaux kaubamärk, tootja kodulehekülg: http://www.barondelestac.com
Viinamarja sort: Sauvignon Blanc, Semillon, Muscadelle
Aastakäik: 2007
Maht: 750 ml
Kangus: 12%
Keskmise täidlusega, küps, kuiv, väga aromaatne valge vein
Kui Baron de Lestac'i punane vein on Cabernet Sauvignon'i ja Merlot'i kompott ja roosasse on segatud lisaks veel Cabernet Franc'i, siis Baron de Lestac blanc pärineb Sauvignon'i ja Semillon'i viinamarjadest.
Viimase prantsusmaa nädala jooksul jõime seda veini igapäevaselt grilli kõrvale. Vein oli saadaval kõigi suurte poodide veiniriiulitel hinnaga ca 4€/pudel.
Kuigi olime oma Multivan'iga ja käru oli ka taga, siis tegin suure vea ja tõin kaasa vaid 9 pudelit! Käisime küll Castel Freres'e veinitehases Bordeauxi küljeall, aga selgus et see on suur tehas, millel puudub tehasepood.
Kaasa ostetud pudelid rabasime Intermarche veinilettidelt ja need pärinesid partiist, mis oli kõvasti vähem tammelaagerdumist saanud, aga vaatamata sellele hüva kesvamärjuke.
Kui mõni veinisõber suudaks nüüd selle peale öelda, et kui sulle meeldib SEE, siis sulle meeldib kindlasti ka TOO, siis ma oleksin jube tänulik. Kõike veine ise lihtsalt ei suuda järgi proovida.
Crianza
Reserva
Gran Reserva
Roble, Barrica, Oak Aged
Riserva
Fermented in oak vats (valgete veinide puhul)
Veiniinfo nautimus.ee kodulehekülg kirjeldamas minu lemmik veini:
Baron de Lestac Blanc Eleve en Futs de Chene Bordeaux
Tootja:
Castel Freres
• suurim Prantsusmaa veinitootja
• Baron de Lestac on tema tuntuim Bordeaux kaubamärk, tootja kodulehekülg: http://www.barondelestac.com
Maitse: Kuiv
Aastakäik: 2007
Maht: 750 ml
Kangus: 12%
Keskmise täidlusega, küps, kuiv, väga aromaatne valge vein
- vein on laagerdunud mõned kuud tammevaadis
- aroom on kompleksne, rikas. Tunda on valgeid marju, puuvilju, vanilli
- maitse on keskmise täidlusega, väga heas balansis. Suurepärane harmoonia värskuse, täidluse ja tamme vahel.
- suurepärane näide korralikust tammes laagerdunud Bordeaux valgest veinist
Kui Baron de Lestac'i punane vein on Cabernet Sauvignon'i ja Merlot'i kompott ja roosasse on segatud lisaks veel Cabernet Franc'i, siis Baron de Lestac blanc pärineb Sauvignon'i ja Semillon'i viinamarjadest.
Viimase prantsusmaa nädala jooksul jõime seda veini igapäevaselt grilli kõrvale. Vein oli saadaval kõigi suurte poodide veiniriiulitel hinnaga ca 4€/pudel.
Kuigi olime oma Multivan'iga ja käru oli ka taga, siis tegin suure vea ja tõin kaasa vaid 9 pudelit! Käisime küll Castel Freres'e veinitehases Bordeauxi küljeall, aga selgus et see on suur tehas, millel puudub tehasepood.
Kaasa ostetud pudelid rabasime Intermarche veinilettidelt ja need pärinesid partiist, mis oli kõvasti vähem tammelaagerdumist saanud, aga vaatamata sellele hüva kesvamärjuke.
Kui mõni veinisõber suudaks nüüd selle peale öelda, et kui sulle meeldib SEE, siis sulle meeldib kindlasti ka TOO, siis ma oleksin jube tänulik. Kõike veine ise lihtsalt ei suuda järgi proovida.
kolmapäev, mai 18, 2011
La Tour Eiffel
Praegu aga väike piltmälestus öisest Eiffelist mitte kõige levinuma võttenurga alt pildistatuna.
laupäev, veebruar 26, 2011
Taastusravi kuur
Ma ei oska öelda, kas minu kehvapoolsete hammaste taga on oskamatus ja laiskus neid piisavalt harjata või see, et piima asemel tuli omal ajal lutipudelist piima asemel suhkruvett kaanida või midagi kolmandat, aga alati kui hambaarstil käin, siis ka puuri tunda saan. Seda juhtub regulaarselt kord aastas. Aga mitte oma hambaarsti visiidist ei tahtnud ma täna kirjutada. Seoses sellega, et mu hambaarst tegutseb Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse ruumides, torkas seal majas liikudes pähe, et võiks ju oma vigaseid kannakõõluseid turgutada. Esimesel hommikutunnil peale ärkamist saan liikuda ainult kandadel, õudne piin. Trennis käin ka läbi valude ja jooksen nagu 55-aastane. Kõik see sai alguse vale jalatsi kandmisest - jalatsil oli üks loll kapronpael täpselt kannakõõluse taga ja see käis kõvasti kõõluse peale. Avastasin selle muidugi natukene liiga hilja ja olin jõudnud läbi valude kuu aega nende ketsidega trenni teha. Kannakõõlused on hetkel üsna nirus seisus. Sai arst Vaikega väike plaan paika pandud, et tuleks läbi teha magnetravi kuur. Ta saatis mind paberilipakaga ruumi 202, kus väljastati mulle arve ja ravigraafik. Esimesele raviseansile vabariigi aastapäeval kell 12:45 ma ei läinud, kuna olin sel päeval palavikus ja jube kehv enesetunne oli. Aga täna oli juba tunne parem ja otsustasin minna oma esimese magneti võtta. Pagan, mul oli kellaaeg valesti meeles - kui õige kabineti uksest sisse astusin ja korpulentsele seitsmekümnendaid eluaastaid rühkivale prouale laua taga oma saatekirja ulatasin, vaatas see mind nagu kuutõbine ja nähvas "Kas sa kella ei tunne? siin on ju selgelt kirjas 14:15, aga kell on juba 14:30". Ja sajatab ja sajatab.... Kummaline oli asja juures see, et oma 6 ravivoodikohaga palat haigutas tühjusest. Sellist ülbamist võiks lubada äärmisel juhul tiheda töögraafikuga, päev läbi rasket tööd teinud proua, kellel on päevad, kuid selle proua päevad lõppesid juba Gorba ajal ja tihedast töögraafikust polnud juttugi - pole kindel kas ta tol päeval üldse mõne patsiendi vastu oli võtnud või istuski niiviisi terve päeva. Ühesõnaga see, mismoodi ta klienti vastu võttis, oli täielik šokk. Ilmselt ma ütlesin talle "mine ise ka persse", võtsin oma paberid ja tulin tulema. Ja nii lugesin taastusravikuuri lõppenuks enne kui see jõudis alatagi.
Sellised mutid vist ei saa siiani aru, kust nende palk tuleb ja nad tõenäoliselt valivad Savisaart.
teisipäev, veebruar 22, 2011
Konkurss ehituse abitöölise kohale
Kui kord hakkan maja ehitama, siis palkan Aimuri ja Olku ehitajaks, kuid neile on vaja abitöölisi. Seoses sellega palun abitöölise kandidaatidel hakata varakult konkursiks valmistuma. Üks ülesanne on Aimsile silikaatide kättetoimetamine. Soovitan õppust võtta siit videost:
Betoneerimistööde abitöölised võivad siit üht-teist kõrva taha panna:
Betoneerimistööde abitöölised võivad siit üht-teist kõrva taha panna:
kolmapäev, jaanuar 19, 2011
Euro sümboli € leidmine klaviatuurilt
Kunagi kui arvuteid veel eriti ei olnud ja kui õnnestus kusagil mõnd imelooma kasutada, siis neil ei olnud kindlasti eesti klaviatuuri. Tol ajal olin sunnitud oma perekonnanimes sisalduvuse tõttu õppima ära ä tähe saamiseks vajaliku klahvikombinatsiooni Alt 132Nüüdseks on mulle ka euroraha sümbol pähe kulunud, aga õppige teie ka ära. Kui soovite sellist sümbolit klaviatuurilt sisestada €, siis kasutage klahvikombinatsiooni Alt 0128
Tataritarideta, tatari taradeta, tarudeta, tatari turuta, toredate tatra teradeta ei oleks Tatarimaa kellegi Tatarimaa. Tataritataa!
Väga mõnus!
kolmapäev, november 24, 2010
Jamadest
Kirjutan täna pikemalt jamadest. Jamadest, mis mulle kaela on sadanud sellepärast, et ma palkan ebaprofessionaale ning jamadest, mida pean alkohoolikutega kembeldes üle elama. Jamadest ja elu pahupoolest loete ju teiegi meelsamini - kes loodab siit avastada paralleele oma elust, kellele meeldib lihtsalt teada saada, et tema töö pole ainukesena jamadest tulvil. Keda see ikka huvitaks, kui ma kirjutaks tänase jutu asemel siia lillekestega illustreeritud jutu eimillestki ja pealkirajs oleks "Meil on täna ilus ilm ja termomeeter näitab päikese käes +25 °C" - mina selliseid blogisid ise ei loe. Neist pole ju midagi kõrvataha panna.
Aga miks ma siis palkan ebaprofessionaale ning alkohoolikuid? Ebaprofessionaale olen palganud mitmel põhjusel:
Alkohoolikute palkamise tagamaad ulatuvad sügavamale. Pilkuga on lihtne - kuidas ma ikka oma vennale tööd ei anna kui ta MSN-s paar nädalat iga päev pommitab, et kas tööd on, kas tööd on. Ikka ju võtan. Võtsin oleks tegelikult õigem sõna. Enam ilma ampullita ei võta.
Iks1 võtsin tööle kuna tal oli süst sees ja oktoobri kuuni ta isegi uskus sellesse. Aga siis kui ma Eestis käisin, sai see müüt kummuli keeratud koos kümnete pudelite lahjema ja kangema alkoholiga.
Riigiriksi töölevõtmisega olen ka juba 2 korda ämbrisse astunud. Mõlemad korrad on ta siia tulnud tingimusel, et ei võta tilkagi ja mõlemal korral on tal nendest kokkulepetest täitsa pohhui olnud. Joodik on joodik ja selleks ta jääb. Mina olen aint see loll, kes kõik andeks annab.
Päpej sai tööle võetud samuti tingimusel, et ei mingit joomist. Algul ei oldki kuu aega midagi. Siis hakkas "rax, ma teeks täna 2 veini". Kahest sai aga 4, ühepäevasest joomisest sai 4 päevane tsükkel. Ei lugenud isegi see, et pruut siin oli. Nüüd on Papaga lihtne - talle läheb ka süst perse 16.detsembril.
Sellest ühisjoomisest, mis siin minu eemaloleku ajal aset leidis, ei möödunud väga palju aega, kui Pilkul tuli jälle janu peale. Seekord oli asjade kulg väga kummaline. Olime öösel kaua üleval, vist umbes kella kaheni. Eks vaatasime filme, tegime grilli ja nii see aeg läks, järgmine päev oli vaba. Öösel kell 4 äkitselt Pilku ajab mind üles: "Rax kuule, tõuse üles. Vaata, kell on alles 4 ja kamin juba kustunud". No siis oli selge - ta oli üsna ära sättinud ennast. Ajasin ta magama, mispeale Pilku taarus oma tuppa voodi juurde, ise sajatas endamisi: "Kuradi lollilt jäin vahele, kuradi lollilt ikka jäin seekord vahele". Järgmisel päeval peale ei võtnud ja pakkus järelejäänud poolikut 4 eurist 5 liitrist veini mulle. Arusaadavatel põhjustel ma ei tahtnud ja nii see vein kööki kapipeale jäigi.
Paari päeva eest andsin pilkule Eestist saadetud alkoholismi-, depressiooni- ja langetõverohud üle.
Tauno oli samal õhtul Pilkule hullult peale käind "anna mulle ka, need ju laksavad ära". Ja siis on hommikul mõlemad nii zombid, et Sebastien ootab kokkulepitud ajal mehi metsa, aga mehed on siin tablaka all ja kooserdavad alles mööda maja ja otsivad kamina juurest bumerange taga. Lank jäi näitamata, töö jäi tegemata ja lisaks oli politsei neid veel kinni pidanud, dokumente küsinud ja kõikide saagide pealt seerianumbrid üles kirjutanud. Ühel sael ei olnud seerianumbrit ja ma pean minema ükspäev politseisse tõestama, et see on minu saag. Poistel polnud ka dokumente kaasas, aga politsei lasi nad sellegipoolest minema, et tulge mõnipäev läbi ja võtke vajalikud dokumendid kaasa.
Mina neid käekõrval langile ei viinud, kuna pidin ise kell 8 olema teises osakonnas, siit oma 150km põhja poole, Charente-Maritime departemangus nr 17, et ühe suure kliendi - Cofogari - objektidel ilmnenud probleemide keeris lahti harutada. Noh, seal oli hulgaliselt erinevaid jamasid alustades liiga kõrgetest kändudest ja kehvasti koondatud materjalist, lõpetades liiga väikese jõudluse ja valede palgimõõtudega.
Kui haavapalgi lubatud minimaalne diameeter on 30 cm koore alt, siis meie toodangu riidas oli hulgaliselt 28 cm diameetriga palke. Cofogaril on nüüd probleem õhus, mis selle alamõõdulise palgiga teha.
Õhtuks rääkisime asjad selgeks, poisid - Iks1, Peep ja Karl lubasid, et enam praaki ei tee. Siis ootas mind 2 tunnine sõit vanasse majja tagasi.
Kui kohale jõudsin, siis oli Pilku üsna pehmekene. Selgus, et nädal aega tagasi poolelijäänud veinipunsu on juba mõnda aega kõhus loksumas. Läksin magama, aga lolli peaga jätsin Pilku autovõtmed ette. Taunoga vedasin kihla tonni peale, et Pilku homme metsa ei jõua. Tauno oli kindel, et ta ei lase enam peale juua ja saab Pilku hommikul kella kaheksaks tööle. Öösel, kui mina magasin, oli aset leidnud järgmine asjade kulg. Käis korralik action. Pilku oli avanud oma 20 liitrise veini, mis ta septembris käima pani ja nüüd maitses vilju, viskas mingil põhjusel Tauno läpaka koos Päpej 19 tollise LCD-ga põrandale puruks ja saadud plastmassitükkidega üritas kaminas tuld alustada. Maja oli sinist suitsu täis. Seejärel oli pakkinud oma koti Väändesse, võtnud nurgatagant 5x20 liitrit saebensiini, et tema hakkab Eestisse minema. Esimese hooga tagurdas vastu mu auto lahtist tagaportet ja pani minema. Ei Tauno ega Riks ei suutnud nii paljutki, et autovõtmed ära võtta. Mina magasin oma toas ja sain sellest kõigest teada alles hommikul. Keegi isegi ei tulnud mind äratama, et Pilku sodise peaga autoga sõitma plaanib minna. Aga Pilku jõud rauges peale esimese protsendi läbimist kogu teekonnast - justnimelt peale 30 km läbimist pööras ta otsa ringi ja sõitis siia tagasi. Tunnistas võetud ülesande enda jaoks liiga raskeks. Üllatav, et ta üldse sellisena 60km sõidetud sai.
Niipalju siis kella kaheksasest tööleminekust.
Täna hommikul oli Pilku juba peaaegu kaine ja peale hakkas jooma alles kell 14. Ikka oma 20 liitrisest klaasnõust. Siree käskis Rivotrili tabletid Pilku käest ära võtta, sain siis suure surmaga kätte. Ei tahtnud anda, aga ikka lõpuks andis. Üleeile sai 2 topsi, nüüd oli 20 tabletti ühest topsist ära söönud. Siret muidugi kohe paanikas, et nüüd on kiirabi vaja, muidu tuleb vikatimees. Noh, näha on, et vikatimeest siin ei tule, kuna tabletid on nahka pistetud juba eile ja üleeile koos Taunoga.
Nüüd ta siin käib ja mõtleb, teemad on "kuidas saaks alkoholismist jagu" või "mis sa arvad, miks ma täis peaga selliseks muutun", ise iga veerandtunniga silmnähtavalt rohkem täis jäädes. Ja nii lähevad vanu kogemusi arvestades järgmised 3-4 päeva. Siis saab üks tsükkel läbi. Muide, väga hea pagas alkohooliku mõtetest ja tegemistest on Mihkel Raua poolt kaante vahele pandud ning kannab nime "Musta pori näkku", see raamat on väga "teistmoodi".
Tõin Mihklit täna hommikul Pilkule eeskujuks - ütlesin, et Mihkel Raud oli 80.-ndatel palju hullem parm kui sina ja jõi ka kindlasti veel rohkem kuid alates 2.augustist 1990 ei ole ta tilkagi alkoholi joonud. Pilku ütles seepeale: "Ega Mihkel Raud nii hull parm ikka ei olnud, kui mina. Kui sa Eestis käisid, siis ma näiteks jõin teise päeva hommikul 0.7 liitrise 40°džinni 15 minutiga peaparanduseks." Ma ei tea mis ta kogused niimoodi üles valetab, sest ta jääb jumala täis ühest-kahest pudelist veinist.
Praegu käis ta siin minu toa uksepeal ja kurtis mulle järgmise loo. Ta tunneb süüd, et jälle tsüklisse läks ning tahab mind aidata. Lühike vestlus oli umbes selline:
Pilku: Mis sa arvad, miks kedagi saega langil olles ei koti resultaat, vaid aetakse taga oma töötunde. Läbilõigatud paake kirjutatakse otsa nii et silm ka ei pilgu. Isegi X1, kes on aegajalt isegi siin vastutav olnud, paneb südamerahuga poolikuid paake kirja. Ainult mina muretsen, et tulemust ka oleks.
Mina: Loomulikult olen ma sellega kursis ja põhjus on selles, et te ei vastuta tulemuse eest rahaliselt. Et te ei saa palka mitte tulemuse pealt vaid töötundide eest.
Pilku: Ei ole. Asi on selles, et see kuradi kari siin ei tea, kust raha tuleb. Neil ei ole haritust. Nad arvavad, et ükskõik mida metsas teevad, raha peab ikka saama. Ja mitte vähe! Mina olen üksinda siin toodangumees, ülejäänud on paagimehed. Mina tean, et firma saab raha toodangu eest.
Aga see ju ongi see, millest ma räägin - kui on tulemuspalk, siis saemees näeb, kust raha tuleb ja töövõttedki arenevad selles suunas, et resultaati teha, mitte aga sama tööga võimalikult palju aega kulutada. Huvide vektorid on sihitud 180° vastupidises suunas - mina sooviks, et neil läheks teatud töö jaoks võimalikult vähe aega, aga nemad soovivad, et sama töö juures kuluks võimalikult palju aega. Aga asja idu peitub sellest, et igal pool ei ole võimalik õiglast tulemuspalka välja genereerida. Kasvava metsa langetamisel on ju selge - lõikad m tihumeetrit, saad m x n krooni. Meie tööd siin tihtipeale aga ei ole nii üheselt mõõdetavad ja lisaks hakkavad mehed raha küsima kohe peale tööd, aga tulemused selguvad teinekord 3 kuud hiljem. Ma ei saa öelda, et raha saate 3 kuu pärast. Muidugi võiks poole ära maksta ja poole jätta tulemuste selgumise ajaks, aga see teeb arvepidamise ääretult keeruliseks.
Rääkides teiste siinviibivate eesti firmaomanikega, siis ei ole keegi karsket saemeest kohanud. Paraku, paraku.
Hetkel tekitab muret kõne Cofogarist ja väide oli hämmastav - meie mehed ponud täna objektile ilmunud. Olen üritanud helistada, aga vastu ei võeta. Võimalik ja ilmne, et need hakkasid ka seal jälle jooma. Kui kella 20-ks kontakti ei saa, siis peab vaatama sõitma...
Selgus, et teises osakonnas täna tööle ei mindud ja otsustati X1 eestvedamisel väike napsupäev teha. Ja selleks valiti päev, mil objekti lõpetamiseni oleks 2 päeva vaja tööd teha ning tellija - Cofogar - maksab riigile 1800 EUR iga päeva eest viivist.
Aga miks ma siis palkan ebaprofessionaale ning alkohoolikuid? Ebaprofessionaale olen palganud mitmel põhjusel:
- mõni olemasolev saemees tahab siia sebida oma tuttavat
- mõne tuttava tuttav on ilma tööta ja tuttav küsib minult "rax, kas sul ei oleks mu täditütre vennapoja kasuema eelmisele mehele mingit tööd anda". Ma harilikult olen ikka võimaluse andnud kuigi pahatihti saavad mõlemad osapooled lühikese aja möödudes aru, et see oli viga. Aga on ka erandeid, mõni on siia tulnud carte blanche'na ja mõne kuu pärast juba täitsa lõikab. Karl on meil üks selline näide kohe varnast võtta - õppis teritamise selgeks paari kuuga ja teritab ilusti "hops, hops, hops - kolm korda iga hammast", nagu ta ise ütleb. Lisaks on juurte lahtilõikamise skilli ka käppa saanud, vanad olijad jäävad ka alla. Noor mees ei suitseta ka ja jookseb metsaall kõik korstnad üle.
Alkohoolikute palkamise tagamaad ulatuvad sügavamale. Pilkuga on lihtne - kuidas ma ikka oma vennale tööd ei anna kui ta MSN-s paar nädalat iga päev pommitab, et kas tööd on, kas tööd on. Ikka ju võtan. Võtsin oleks tegelikult õigem sõna. Enam ilma ampullita ei võta.
Iks1 võtsin tööle kuna tal oli süst sees ja oktoobri kuuni ta isegi uskus sellesse. Aga siis kui ma Eestis käisin, sai see müüt kummuli keeratud koos kümnete pudelite lahjema ja kangema alkoholiga.
Riigiriksi töölevõtmisega olen ka juba 2 korda ämbrisse astunud. Mõlemad korrad on ta siia tulnud tingimusel, et ei võta tilkagi ja mõlemal korral on tal nendest kokkulepetest täitsa pohhui olnud. Joodik on joodik ja selleks ta jääb. Mina olen aint see loll, kes kõik andeks annab.
Päpej sai tööle võetud samuti tingimusel, et ei mingit joomist. Algul ei oldki kuu aega midagi. Siis hakkas "rax, ma teeks täna 2 veini". Kahest sai aga 4, ühepäevasest joomisest sai 4 päevane tsükkel. Ei lugenud isegi see, et pruut siin oli. Nüüd on Papaga lihtne - talle läheb ka süst perse 16.detsembril.
Sellest ühisjoomisest, mis siin minu eemaloleku ajal aset leidis, ei möödunud väga palju aega, kui Pilkul tuli jälle janu peale. Seekord oli asjade kulg väga kummaline. Olime öösel kaua üleval, vist umbes kella kaheni. Eks vaatasime filme, tegime grilli ja nii see aeg läks, järgmine päev oli vaba. Öösel kell 4 äkitselt Pilku ajab mind üles: "Rax kuule, tõuse üles. Vaata, kell on alles 4 ja kamin juba kustunud". No siis oli selge - ta oli üsna ära sättinud ennast. Ajasin ta magama, mispeale Pilku taarus oma tuppa voodi juurde, ise sajatas endamisi: "Kuradi lollilt jäin vahele, kuradi lollilt ikka jäin seekord vahele". Järgmisel päeval peale ei võtnud ja pakkus järelejäänud poolikut 4 eurist 5 liitrist veini mulle. Arusaadavatel põhjustel ma ei tahtnud ja nii see vein kööki kapipeale jäigi.
Paari päeva eest andsin pilkule Eestist saadetud alkoholismi-, depressiooni- ja langetõverohud üle.
Tauno oli samal õhtul Pilkule hullult peale käind "anna mulle ka, need ju laksavad ära". Ja siis on hommikul mõlemad nii zombid, et Sebastien ootab kokkulepitud ajal mehi metsa, aga mehed on siin tablaka all ja kooserdavad alles mööda maja ja otsivad kamina juurest bumerange taga. Lank jäi näitamata, töö jäi tegemata ja lisaks oli politsei neid veel kinni pidanud, dokumente küsinud ja kõikide saagide pealt seerianumbrid üles kirjutanud. Ühel sael ei olnud seerianumbrit ja ma pean minema ükspäev politseisse tõestama, et see on minu saag. Poistel polnud ka dokumente kaasas, aga politsei lasi nad sellegipoolest minema, et tulge mõnipäev läbi ja võtke vajalikud dokumendid kaasa.
Mina neid käekõrval langile ei viinud, kuna pidin ise kell 8 olema teises osakonnas, siit oma 150km põhja poole, Charente-Maritime departemangus nr 17, et ühe suure kliendi - Cofogari - objektidel ilmnenud probleemide keeris lahti harutada. Noh, seal oli hulgaliselt erinevaid jamasid alustades liiga kõrgetest kändudest ja kehvasti koondatud materjalist, lõpetades liiga väikese jõudluse ja valede palgimõõtudega.
Kui haavapalgi lubatud minimaalne diameeter on 30 cm koore alt, siis meie toodangu riidas oli hulgaliselt 28 cm diameetriga palke. Cofogaril on nüüd probleem õhus, mis selle alamõõdulise palgiga teha.
Õhtuks rääkisime asjad selgeks, poisid - Iks1, Peep ja Karl lubasid, et enam praaki ei tee. Siis ootas mind 2 tunnine sõit vanasse majja tagasi.
Kui kohale jõudsin, siis oli Pilku üsna pehmekene. Selgus, et nädal aega tagasi poolelijäänud veinipunsu on juba mõnda aega kõhus loksumas. Läksin magama, aga lolli peaga jätsin Pilku autovõtmed ette. Taunoga vedasin kihla tonni peale, et Pilku homme metsa ei jõua. Tauno oli kindel, et ta ei lase enam peale juua ja saab Pilku hommikul kella kaheksaks tööle. Öösel, kui mina magasin, oli aset leidnud järgmine asjade kulg. Käis korralik action. Pilku oli avanud oma 20 liitrise veini, mis ta septembris käima pani ja nüüd maitses vilju, viskas mingil põhjusel Tauno läpaka koos Päpej 19 tollise LCD-ga põrandale puruks ja saadud plastmassitükkidega üritas kaminas tuld alustada. Maja oli sinist suitsu täis. Seejärel oli pakkinud oma koti Väändesse, võtnud nurgatagant 5x20 liitrit saebensiini, et tema hakkab Eestisse minema. Esimese hooga tagurdas vastu mu auto lahtist tagaportet ja pani minema. Ei Tauno ega Riks ei suutnud nii paljutki, et autovõtmed ära võtta. Mina magasin oma toas ja sain sellest kõigest teada alles hommikul. Keegi isegi ei tulnud mind äratama, et Pilku sodise peaga autoga sõitma plaanib minna. Aga Pilku jõud rauges peale esimese protsendi läbimist kogu teekonnast - justnimelt peale 30 km läbimist pööras ta otsa ringi ja sõitis siia tagasi. Tunnistas võetud ülesande enda jaoks liiga raskeks. Üllatav, et ta üldse sellisena 60km sõidetud sai.
Niipalju siis kella kaheksasest tööleminekust.
Täna hommikul oli Pilku juba peaaegu kaine ja peale hakkas jooma alles kell 14. Ikka oma 20 liitrisest klaasnõust. Siree käskis Rivotrili tabletid Pilku käest ära võtta, sain siis suure surmaga kätte. Ei tahtnud anda, aga ikka lõpuks andis. Üleeile sai 2 topsi, nüüd oli 20 tabletti ühest topsist ära söönud. Siret muidugi kohe paanikas, et nüüd on kiirabi vaja, muidu tuleb vikatimees. Noh, näha on, et vikatimeest siin ei tule, kuna tabletid on nahka pistetud juba eile ja üleeile koos Taunoga.
Nüüd ta siin käib ja mõtleb, teemad on "kuidas saaks alkoholismist jagu" või "mis sa arvad, miks ma täis peaga selliseks muutun", ise iga veerandtunniga silmnähtavalt rohkem täis jäädes. Ja nii lähevad vanu kogemusi arvestades järgmised 3-4 päeva. Siis saab üks tsükkel läbi. Muide, väga hea pagas alkohooliku mõtetest ja tegemistest on Mihkel Raua poolt kaante vahele pandud ning kannab nime "Musta pori näkku", see raamat on väga "teistmoodi".
Tõin Mihklit täna hommikul Pilkule eeskujuks - ütlesin, et Mihkel Raud oli 80.-ndatel palju hullem parm kui sina ja jõi ka kindlasti veel rohkem kuid alates 2.augustist 1990 ei ole ta tilkagi alkoholi joonud. Pilku ütles seepeale: "Ega Mihkel Raud nii hull parm ikka ei olnud, kui mina. Kui sa Eestis käisid, siis ma näiteks jõin teise päeva hommikul 0.7 liitrise 40°džinni 15 minutiga peaparanduseks." Ma ei tea mis ta kogused niimoodi üles valetab, sest ta jääb jumala täis ühest-kahest pudelist veinist.
Praegu käis ta siin minu toa uksepeal ja kurtis mulle järgmise loo. Ta tunneb süüd, et jälle tsüklisse läks ning tahab mind aidata. Lühike vestlus oli umbes selline:
Pilku: Mis sa arvad, miks kedagi saega langil olles ei koti resultaat, vaid aetakse taga oma töötunde. Läbilõigatud paake kirjutatakse otsa nii et silm ka ei pilgu. Isegi X1, kes on aegajalt isegi siin vastutav olnud, paneb südamerahuga poolikuid paake kirja. Ainult mina muretsen, et tulemust ka oleks.
Mina: Loomulikult olen ma sellega kursis ja põhjus on selles, et te ei vastuta tulemuse eest rahaliselt. Et te ei saa palka mitte tulemuse pealt vaid töötundide eest.
Pilku: Ei ole. Asi on selles, et see kuradi kari siin ei tea, kust raha tuleb. Neil ei ole haritust. Nad arvavad, et ükskõik mida metsas teevad, raha peab ikka saama. Ja mitte vähe! Mina olen üksinda siin toodangumees, ülejäänud on paagimehed. Mina tean, et firma saab raha toodangu eest.
Aga see ju ongi see, millest ma räägin - kui on tulemuspalk, siis saemees näeb, kust raha tuleb ja töövõttedki arenevad selles suunas, et resultaati teha, mitte aga sama tööga võimalikult palju aega kulutada. Huvide vektorid on sihitud 180° vastupidises suunas - mina sooviks, et neil läheks teatud töö jaoks võimalikult vähe aega, aga nemad soovivad, et sama töö juures kuluks võimalikult palju aega. Aga asja idu peitub sellest, et igal pool ei ole võimalik õiglast tulemuspalka välja genereerida. Kasvava metsa langetamisel on ju selge - lõikad m tihumeetrit, saad m x n krooni. Meie tööd siin tihtipeale aga ei ole nii üheselt mõõdetavad ja lisaks hakkavad mehed raha küsima kohe peale tööd, aga tulemused selguvad teinekord 3 kuud hiljem. Ma ei saa öelda, et raha saate 3 kuu pärast. Muidugi võiks poole ära maksta ja poole jätta tulemuste selgumise ajaks, aga see teeb arvepidamise ääretult keeruliseks.
Rääkides teiste siinviibivate eesti firmaomanikega, siis ei ole keegi karsket saemeest kohanud. Paraku, paraku.
Hetkel tekitab muret kõne Cofogarist ja väide oli hämmastav - meie mehed ponud täna objektile ilmunud. Olen üritanud helistada, aga vastu ei võeta. Võimalik ja ilmne, et need hakkasid ka seal jälle jooma. Kui kella 20-ks kontakti ei saa, siis peab vaatama sõitma...
Selgus, et teises osakonnas täna tööle ei mindud ja otsustati X1 eestvedamisel väike napsupäev teha. Ja selleks valiti päev, mil objekti lõpetamiseni oleks 2 päeva vaja tööd teha ning tellija - Cofogar - maksab riigile 1800 EUR iga päeva eest viivist.
pühapäev, oktoober 31, 2010
Saemeeste hümn
Avastasin täna Johnny Cash'i kuulates, et taadil on olemas täiesti hea lugu, mis kõlbab saemeeste hümniks. Lugu pärineb 1960. aasta kauamängivalt "Ride This Train" ning kannab pealkirja "Lumberjack" ehk maakeeli "Saemees". Otsustage ise:
Johnny Cash - Lumberjack
I lived on a farm out in Iowa
I pulled the corn and I worked in the hay
Got trapped by a girl but I wiggled free
Heard the Oregon timber calling me
Will you tell me something Mr lumberjack
Is it one for forward and three for back
Is it two for stop or four for go?
Boy ask a whistle punk I don't know
Well I learned this fact from a logger named Ray
You don't cut timber on a windy day
Stay out of the woods when the moisture's low
Or you ain't gonna live to collect your doe
Will you tell me something Mr lumberjack
Is it one for forward and three for back
Is it two for stop or four for go?
Boy ask a whistle punk I don't know
Well you work in the woods from morning till night
You laugh and sing and you cuss and fight
On Saturday night you go to Eugene's
And on a Sunday morning your pockets are clean
Will you tell me something Mr lumberjack
Is it one for forward and three for back
Is it two for stop or four for go?
Boy ask a whistle punk I don't know
pühapäev, oktoober 24, 2010
Elu kalleim reis
Olin Eestis 29.09-20.10 ja peaks kirja panema, mis vahepeal juhtunud on. Muide, blogima sai hakatud sellepärast, et asjad ei ununeks. Juba käesoleval aastal on ette tulnud 5-6 olukorda, kus oli vaja välja mõelda mingi sündmuse toimumise aega või üksikasju ja väga mõnus on olnud blogist järele vaadata. Kasutage võimalusel sama nippi!
Eestisse sõitsin Sauna Cup penskarite korvpalliturniiri alguseks, kuna ka meie Pühapäevaklubi on alati turniirist osa võtnud. Seega oli esimene nädalavahetus kodupinnal üsna sportlik - neljapäeval trenn, edasi reedel ja laupäeval 5-6 mängu ja pühapäeva õhtul jälle trenn. Sport on mõnus!
Esmaspäeval, 4.oktoobril jätkus sportlik koduvisiit surfiga - esmakordselt minu surfiajaloos oli võimalik Rohukülas lõunatuulega surfata 5 päeva järjest. Seni on Haapsalus järjestikkuseid surfiilmasid olnud maksimaalselt 2, aga enamasti ainult üks. Seega 5 päeva järjest oli täielik paradiis. Vesi oli ka veel soe, ulatudes 10-11 kraadini. Isegi Lehis tegi ükspäev selle aasta esimese ja viimase surfipäeva.
Forward loop'i ma muidugi ei harjutanud, kuna peale 2 aastast pausi oli niisamagi hea juukseid tuulutada - kimasin ühel päeval näiteks 3 korda Rukkirahu majakani ja tagasi.
8. oktoobril langetasin meie maja eest ühe kase, mille majarahvas oli koosolekul otsustanud maha võtta, see võttis oma pool tundi üks inimene sai omale paariks nädalaks küttepuid ja viis ka oksad minema.
Hambaarsti juurde tegin 2 visiiti ja asi ei olnudki nii hull kui ma olin mõelnud. Hambavalu oli kohati selline, et ma kartsin, et umbes 4 hammast tõmmatakse välja. Tegelikult oli asi ühes hambas, mis pani kogu lõualuu valutama. Nüüd on jälle kõik OK, lisaks käisin esmakordselt elus hambakivi eemaldamas ühes Posti tänava hambahoolduses Haapsalus. Kes dentistiäri tahab püsti panna, sellel tasub kivieemaldus mitu korda rohkem ära kui harilik plommimine. Kaks pikka 2 tunnist visiiti hambaarstikabinetti läksid mul maksma 600-700 krooni, seevastu üks 15 minutine kivieemaldus ja survepesu 360 krooni. Arusaadavatel põhjustel neis asutustes tsekki ei pakuta ja arusaadavatel põhjustel ma seda ka ei küsi. Ühesõnaga see lisab ärile veel lisaväärtust - enamik rahast vahetab ilma liigsete kadudeta lihtsalt taskut.
Alates mullu oktoobrist kui meil rahakotid Hispaanias rumeenlaste poolt ära varastati, olin elanud ilma ID-kaardita. Välismaal olles on see ülemõistuse keeruline olukord - alates sellest, et ei saa mitte ühtegi dokumeti allkirjastada, lõpetades sellega, et omavalitsuste valimisel jäi mul esmakordselt oma hääl sekka ütlemata. Nüüd siis sain ka uue ID kaardi kätte ja need mured on selleks korraks murtud. Samuti oli tookord Hispaanias varastatud rahakotis ka minu Respo 751 haagise pass ja mööda minnes sain ka selle nüüd ARK'st uue.
Vahepeal muidugi oli selgunud tõsiasi, et kõik mu töömehed hakkasid Prantsusmaal jooma ja jõid nädal aega nii et maa on must. Minu telefon on katki jäänud tööde tellijate kõnedest punane. Joodi kõhud minu kollektsiooni veine täis, lõhuti ja laamendati ning peksti kordamööda teineteist nii et hambad kildudekks ja joodi jälle sõbralikult edasi. Isegi suitsuandur oli tükkideks, gaasipaloon oli vahepeal tiivad saanud ja tiirles mööda kööki, kõik ikka selle nimel, kes on lõpuks kõige tugevam alfaisane. Sebastien sattus meie joodikukarja külastama, et üht lanki näidata ja helistas mulle kohe ja andis teada, et mehed on täis ja võimalik, et ka narkolaksu all. Noh, narkolaksu siin ilmset ei olnud - kõik ju harilikud eesti joodikud - aga lääneühiskonnas ei kujutata sellist loomaks (kassiks) tõbamist ette. Sellist käitumist võis Sebastien oodata vaid narkojoobnud inimestel.
Seoses selle joomaga võin julgelt nimetada oma viimast eestikülastust elu kallimaks reisiks, kuna leppetrahvide ja joomingu tõttu tegemata jäänud tööde kogusumma läheneb 10 tuhandele eurile. Lisaks sain veel omale nii mõnegi tellija käest ebausaldusväärse teenusepakkuja sildi kaela. Nüüd, kui Sebastien saemehi vajas, nimetas ta meie saemehi tabavalt "your alcoholics" ehk siis eesti keeles "sinu parmud". Sel kahetsusväärsel viisil sai nüüd julmalt purustatud müüt, et mõni saemeeste punt on võimeline omapead hakkama saama. Sellest, millised olid minu lootused selles suhtes, mäletad ehk minu eelmisest sissekandest.
Muide, lennupagasi kaalulimiidi 20kg täitsin veini ja rummiga, mis on mõnel pool euroopas 2-3 korda odavamad kui eestis. Andorrast ostetud 3 liitrine Bacardi Black maksis näiteks sama palju kui Eestis 1 liitrine. Aga Eestis tekkis mõte proovida mõnd Põltsamaa veini. Ma ei taha otse öelda, et see oli viga, aga Lossivein nr 19 andis mulle, kes ma olen 2 aastat erinevate Prantsuse ja Hispaania kvaliteetsete veinide peal elanud, tõelise maitseelamuse. See oli midagi nii imelikku, et pool pudelit jäigi joomata nagu juuresolevalt pildilt ka paistab.
Tagasi Prantsusmaale sõitsime Tauno, Iks2 ja Peebuga. Esimene neist on minu juures natuke saaginud, teised näevad saagi esimest korda, kuigi võivad olla küll väikeste K-Rauta mänguasjadega ilmselt kuigipalju ringi käinud.
Sõitsime Jaanuse VW Transporteri bussiga. Pärnust võtsime veel Meeliku paki peale, et me selle tema harvesterimeestele toimetaks ning kell 20.10.2010 kell 17 väljusime Pärnust. Edasi teen info SMS-st väkse copy-paste:
20/10/10 17:50 Tere tulemast Lätti
20/10/10 20:35 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Leedus!
Kahjuks ei ole sõnumiga tervitatud minu saabumist Poola :(
21/10/10 11:10 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Saksamaal!
21/10/10 19:33 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Prantsusmaal!
Kell 06:00 jõudsime kohale. Sõiduaeg ca 36 tundi. Volkari bussil on õnneks 2.5TDI mitte 1.9TDI ning tänu sellele bussi kohta üsna hea minek. Kus tee lubas, sõitsime 130 km/h ning kogu 3300 km reisi peale kulus 290 liitrit kütust. Taga kaubaruumis oli pikali päris hea voodi ka - pikali magamine on ikka pikali magamine!
Eestisse sõitsin Sauna Cup penskarite korvpalliturniiri alguseks, kuna ka meie Pühapäevaklubi on alati turniirist osa võtnud. Seega oli esimene nädalavahetus kodupinnal üsna sportlik - neljapäeval trenn, edasi reedel ja laupäeval 5-6 mängu ja pühapäeva õhtul jälle trenn. Sport on mõnus!Esmaspäeval, 4.oktoobril jätkus sportlik koduvisiit surfiga - esmakordselt minu surfiajaloos oli võimalik Rohukülas lõunatuulega surfata 5 päeva järjest. Seni on Haapsalus järjestikkuseid surfiilmasid olnud maksimaalselt 2, aga enamasti ainult üks. Seega 5 päeva järjest oli täielik paradiis. Vesi oli ka veel soe, ulatudes 10-11 kraadini. Isegi Lehis tegi ükspäev selle aasta esimese ja viimase surfipäeva.
Forward loop'i ma muidugi ei harjutanud, kuna peale 2 aastast pausi oli niisamagi hea juukseid tuulutada - kimasin ühel päeval näiteks 3 korda Rukkirahu majakani ja tagasi.
8. oktoobril langetasin meie maja eest ühe kase, mille majarahvas oli koosolekul otsustanud maha võtta, see võttis oma pool tundi üks inimene sai omale paariks nädalaks küttepuid ja viis ka oksad minema.
Hambaarsti juurde tegin 2 visiiti ja asi ei olnudki nii hull kui ma olin mõelnud. Hambavalu oli kohati selline, et ma kartsin, et umbes 4 hammast tõmmatakse välja. Tegelikult oli asi ühes hambas, mis pani kogu lõualuu valutama. Nüüd on jälle kõik OK, lisaks käisin esmakordselt elus hambakivi eemaldamas ühes Posti tänava hambahoolduses Haapsalus. Kes dentistiäri tahab püsti panna, sellel tasub kivieemaldus mitu korda rohkem ära kui harilik plommimine. Kaks pikka 2 tunnist visiiti hambaarstikabinetti läksid mul maksma 600-700 krooni, seevastu üks 15 minutine kivieemaldus ja survepesu 360 krooni. Arusaadavatel põhjustel neis asutustes tsekki ei pakuta ja arusaadavatel põhjustel ma seda ka ei küsi. Ühesõnaga see lisab ärile veel lisaväärtust - enamik rahast vahetab ilma liigsete kadudeta lihtsalt taskut.
Alates mullu oktoobrist kui meil rahakotid Hispaanias rumeenlaste poolt ära varastati, olin elanud ilma ID-kaardita. Välismaal olles on see ülemõistuse keeruline olukord - alates sellest, et ei saa mitte ühtegi dokumeti allkirjastada, lõpetades sellega, et omavalitsuste valimisel jäi mul esmakordselt oma hääl sekka ütlemata. Nüüd siis sain ka uue ID kaardi kätte ja need mured on selleks korraks murtud. Samuti oli tookord Hispaanias varastatud rahakotis ka minu Respo 751 haagise pass ja mööda minnes sain ka selle nüüd ARK'st uue.
Vahepeal muidugi oli selgunud tõsiasi, et kõik mu töömehed hakkasid Prantsusmaal jooma ja jõid nädal aega nii et maa on must. Minu telefon on katki jäänud tööde tellijate kõnedest punane. Joodi kõhud minu kollektsiooni veine täis, lõhuti ja laamendati ning peksti kordamööda teineteist nii et hambad kildudekks ja joodi jälle sõbralikult edasi. Isegi suitsuandur oli tükkideks, gaasipaloon oli vahepeal tiivad saanud ja tiirles mööda kööki, kõik ikka selle nimel, kes on lõpuks kõige tugevam alfaisane. Sebastien sattus meie joodikukarja külastama, et üht lanki näidata ja helistas mulle kohe ja andis teada, et mehed on täis ja võimalik, et ka narkolaksu all. Noh, narkolaksu siin ilmset ei olnud - kõik ju harilikud eesti joodikud - aga lääneühiskonnas ei kujutata sellist loomaks (kassiks) tõbamist ette. Sellist käitumist võis Sebastien oodata vaid narkojoobnud inimestel.Seoses selle joomaga võin julgelt nimetada oma viimast eestikülastust elu kallimaks reisiks, kuna leppetrahvide ja joomingu tõttu tegemata jäänud tööde kogusumma läheneb 10 tuhandele eurile. Lisaks sain veel omale nii mõnegi tellija käest ebausaldusväärse teenusepakkuja sildi kaela. Nüüd, kui Sebastien saemehi vajas, nimetas ta meie saemehi tabavalt "your alcoholics" ehk siis eesti keeles "sinu parmud". Sel kahetsusväärsel viisil sai nüüd julmalt purustatud müüt, et mõni saemeeste punt on võimeline omapead hakkama saama. Sellest, millised olid minu lootused selles suhtes, mäletad ehk minu eelmisest sissekandest.
Muide, lennupagasi kaalulimiidi 20kg täitsin veini ja rummiga, mis on mõnel pool euroopas 2-3 korda odavamad kui eestis. Andorrast ostetud 3 liitrine Bacardi Black maksis näiteks sama palju kui Eestis 1 liitrine. Aga Eestis tekkis mõte proovida mõnd Põltsamaa veini. Ma ei taha otse öelda, et see oli viga, aga Lossivein nr 19 andis mulle, kes ma olen 2 aastat erinevate Prantsuse ja Hispaania kvaliteetsete veinide peal elanud, tõelise maitseelamuse. See oli midagi nii imelikku, et pool pudelit jäigi joomata nagu juuresolevalt pildilt ka paistab.Tagasi Prantsusmaale sõitsime Tauno, Iks2 ja Peebuga. Esimene neist on minu juures natuke saaginud, teised näevad saagi esimest korda, kuigi võivad olla küll väikeste K-Rauta mänguasjadega ilmselt kuigipalju ringi käinud.
Sõitsime Jaanuse VW Transporteri bussiga. Pärnust võtsime veel Meeliku paki peale, et me selle tema harvesterimeestele toimetaks ning kell 20.10.2010 kell 17 väljusime Pärnust. Edasi teen info SMS-st väkse copy-paste:
20/10/10 17:50 Tere tulemast Lätti
20/10/10 20:35 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Leedus!
Kahjuks ei ole sõnumiga tervitatud minu saabumist Poola :(
21/10/10 11:10 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Saksamaal!
21/10/10 19:33 Soovime sulle meeldivat mobiilikasutust Prantsusmaal!
Kell 06:00 jõudsime kohale. Sõiduaeg ca 36 tundi. Volkari bussil on õnneks 2.5TDI mitte 1.9TDI ning tänu sellele bussi kohta üsna hea minek. Kus tee lubas, sõitsime 130 km/h ning kogu 3300 km reisi peale kulus 290 liitrit kütust. Taga kaubaruumis oli pikali päris hea voodi ka - pikali magamine on ikka pikali magamine!
laupäev, september 04, 2010
Jätaks mõneks ajaks Prantsusmaa?
Mul on täna teile üks ootamatu küsimus - mis te arvate, millest koosnevad minu päevad Prantsusmaal peale seda kui mu pere hiljuti tagasi Eestisse sõitis?
Sellele küsimusele on mul endalgi raske vastata, aga proovin lahti seletada, miks mu koormus hetkel nullilähedaseks on vajunud.
Kuna siiani on minu välismaaprojektide kestvus erinevatel põhjustel jäänud praegusega võrreldes oluliselt lühemaks, siis ei ole kunagi selle aja jooksul kasvanud tiimist välja inimest, kes suudaks kogu tiimi elu-olu ja tööd ilma minuta juhtida. Näen ja kuulen igal nädalal kuidas eesti traktoristid-masinistid (harvesteri ja forwarderi operaatorid, kopa- ja rekkamehed) siin ilma bossita hakkama ei saa. Kui boss läheb ära, siis töö sujub vaid esimese takistusteni. Aga esimene takistus võib kerkida juba mõne nädala möödudes. Seejärel lendab boss taas Eestist kohale, lahendab probleemi, naudib paari nädala vältel lõunamaaelu ja head veini ja lendab koju tagasi. Minule selline igakuine sinna-tänna lendamine väga ei istu ja olen eelistanud pigem olla ise siin probleemide keeristes, sest niimoodi on kindlam. Ja ega siit Eestis käimine mingi odav lõbu ei ole - autoga maksaks kodus käimine mul kõike arvesse võttes julgelt üle 20 tuhande krooni, lennukiga umbes 8000 krooni. Muidugi saavad seda lubada omale firmajuhid, kelle käive on mitu miljonit kuus. Kui Eesti Õhul oleks olemas Tallinn-Bordeaux otselend, siis poleks see reisimine ka nii kurnav, praegu tuleb sõita läbi Amsterdami, Praha või Londoni ja isegi lennukiga reisides kulub algpunktist sihtpunkti jõudmiseks tubli tööpäeva jagu aega.
Muide, Euroopas on hullemaidki lennu sihtkohti, meil on isegi vedanud. Sellel teemal on palju juttu olnud, viimati oli Euroopaga lennuühendusest juttu Kuku Raadio saates Äripäev Eetris 2010-09-14.
Võib küll tunduda, et ka meil on siin korralik käive taga ja lennukipiletite maksumuse pärast ometi muretsema ei pea, aga ma olen vaesest ühiskonnast pärit ja harjunud raha lugema. Annan aru, kas ja kui palju teatud asja eest on arukas kukrut kergendada.
Jube on vaadata inimesi, kes mu juurde tööle sattudes saavad paar eesti keskmist ja hakkavad kohe arvama, et nüüd võib endale kõike lubada - ei peeta paljuks osta omale näiteks mobiiltelefon, mille hind on ligemale 1 Eesti keskmine kuupalk või käiakse baaris raisates ühe õhtu jooksul Red Bull'i peale 1000 EEK. Või siis olles ise kogu ilmale sadu tuhandeid võlgu, soovitakse ilmtingimata liisida oma võimalusi arvestades hirmkallis 5-ne BMW. Muuhulgas on see üks põhjus, miks ma hetkel Prantsusmaal resideerun - näiteks kui käiksin Eestis kord kuus, kuluks selle lõbu peale aastas ikkagi tervelt 7k EUR. See võib küll olla heal nädalal kõigest mu ettevõtte nädalakäive, aga absoluutvääringus on see ikkagi kuradi suur summa, et seda Eesti Õhule maksta.
Seekordne projekt aga on osutunud loodetust pikemaks, olen suutnud meestele selle aja jooksul üksjagu skilli ja töössesuhtumist edasi anda, nii et kubjast neile enam tarvis ei lähe. Siin on käinud proovijaid, õnne otsijaid, tühja kohapealt rikastuda soovijaid, kloune jms, aga mõni on pinnale ka jäänud. Üks neist on nüüdseks töötanud siin juba üle aasta ja näinud kuidas üht saemeeste firmat pinnal hoitakse. Siia tulles polnud tal aimugi, mis peitub auto kapoti või mootorsae kenade värviliste korpuste all. Praeguseks on asi kardinaalselt muutunud, vahest arva kui ta ise aru ei saa mis sael viga ja tuleb seda minu käest küsima. Aga sellest mu tänane lugu algaski - mind ei ole siia enam väga vaja! Minu päevi täidab põhimõtteliselt mitte midagi tegemine või siis teen, mis parajasti pähe tuleb. Langetamas käin ju ka vaid paar korda nädalas moepärast, et veinikaloreid põletada. Aitan küll õhtuti poistel rullist uusi kette kokku neetida või lasen puruhamba käia alt läbi, aga see on rohkem hobikorras, kuna nad saaks sellega ise ka hakkama. Ainuke asi, millega ma kardan, et Iks hakkama ei saa, on joomingute ärahoidmine. Eks elu näitab, kas noorel mehel on edasipürgimisvõimet või soovib ta saemehena jätkata. Saagida ta natuke juba oskab!
Kuna siia tööle tulnud metsamehed on pahatihti kodust eide seljatagant vabadusse pääsenud alkohoolikud, siis oht padujoomingu puhkemiseks on oluliselt suurem kui tuleoht siinsetes männikutes. Alkohoolikute seast leiab teinekord päris häid töömehi ja ma olen mõnd üritanud päris põhja vajumisest päästa... vahest edukalt, vahest vähemedukalt. Jah, sisuliselt olen hetkel lihtsalt lõunamaapuhkust nautiv sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks on vaadata, et joomaks ei läheks. Päris õudne näiteks on vaadata kuidas napsitanud operaatorid miljonitesse kroonidesse ulatuva hinnaga harvesterile metsas hoolt teevad kui omanik Eestis on. Mõni isegi lõikab pidevas õlleuimas. Mida kõike ilma bossita ära ei tehta. Näiteks tooksin ühe seiga Amicor OÜ traktoristist. Mainitud firma boss ütles, et oli oma mõttetud saemehed Eestisse ära saatnud ja küsis minult, kas saaksin ise neile teenust hakkama osutama. Ma võtsin töö vastu, aga olid väga kiired ajad, kuna meie vanad kliendid vajasid ka just samal ajal saemehi. Ja nii me ei saanud esimesel nädalal hästi järje peale, millega seoses pidi see harvester vahest vastu hommikut kinnise juurega tormimurdu lõikama. Ja siis üks traktorist kargas ühel hommikul harvesterist välja ja "tere" asemel esitas monoloogi:
Harvesteridega võrreldes on meil see eelis, et meie saame ilma harvesterida tormimurrus töötada, aga harvester ilma saemeheta tormimurdu väga edukalt ei lõika. Viie mehe tootlikkus ühe 7 tunnise tööpäevaga võrdub aga umbes harvesteri 10 töötunnise vahetusega - mõlemad lõikavad mainitud ajaga ca 250 tihumeetrit palki. Jõuan taas selleni, et olen Prantsusmaal kindlalt kanda kinnitanud ning seoses sellega, et mul on inimesed, kes ilma minuta toime tulevad, võiksin ise hoopis mujal elada ja muude asjadega tegelda. Ma vähemalt hetkel loodan nii. Loomulikult oleksin ületamatute probleemide ilmnemisel ise kohe taas platsis.
Päris päevapealt ma nüüd sõitma ei hakka nagu teile minu jutust mulje võis jääda. Siin on veel üht-teist vaja enne korda ajada - näiteks autod-saed oleks vaja enne ära tulekut kõik korda teha, vastavad varuosad eelnevalt tellida. Kindlasti ootan ära viinamarjade valmimise, kuid võibolla juba novembris hakkan oma firma Prantsusmaa tegemisi vaid Eestis olles kõrvalt vaatama. Paberitööd ma muidugi enda kaelast ära ei sokuta :)
Ega hetkel ei kisu ka veel Eestisse arvestades mis ilmad teil seal on. Meil on viimased 2 nädalat üle 30 kraadi sooja olnud soojade ilmade lõpp ei paista. Erinevatel andmetel tuleb isegi veel üks kuumalaine, 35-40 kraadi mõneks ajaks tagasi.
Lisaks perele ootab mind ju Pühapäevaklubi - Vare Oll näiteks mailib iga nädal, et kuna ma juba trenni tulen uuesti. Et tase olla alla käinud. Ja teine asi, millest ma hirmsasti puudust tunnen, on surf - 2008 jäi luubi õppimine pooleli ja see tuleb lõpule viia. Vaadates alltoodud YouTube'i videot, tundub forward loop nii lihtne, et astu vaid lauale ja tee ära. Aga tegelikult on see nagu ümarviiliga saeketi teritamine, mille õppimine täieliku selgeks saamiseni võib võtta terve aasta ning mõni ei õpi elu lõpuni keti teritamist väga heal tasemel ära.
Sellele küsimusele on mul endalgi raske vastata, aga proovin lahti seletada, miks mu koormus hetkel nullilähedaseks on vajunud.
Kuna siiani on minu välismaaprojektide kestvus erinevatel põhjustel jäänud praegusega võrreldes oluliselt lühemaks, siis ei ole kunagi selle aja jooksul kasvanud tiimist välja inimest, kes suudaks kogu tiimi elu-olu ja tööd ilma minuta juhtida. Näen ja kuulen igal nädalal kuidas eesti traktoristid-masinistid (harvesteri ja forwarderi operaatorid, kopa- ja rekkamehed) siin ilma bossita hakkama ei saa. Kui boss läheb ära, siis töö sujub vaid esimese takistusteni. Aga esimene takistus võib kerkida juba mõne nädala möödudes. Seejärel lendab boss taas Eestist kohale, lahendab probleemi, naudib paari nädala vältel lõunamaaelu ja head veini ja lendab koju tagasi. Minule selline igakuine sinna-tänna lendamine väga ei istu ja olen eelistanud pigem olla ise siin probleemide keeristes, sest niimoodi on kindlam. Ja ega siit Eestis käimine mingi odav lõbu ei ole - autoga maksaks kodus käimine mul kõike arvesse võttes julgelt üle 20 tuhande krooni, lennukiga umbes 8000 krooni. Muidugi saavad seda lubada omale firmajuhid, kelle käive on mitu miljonit kuus. Kui Eesti Õhul oleks olemas Tallinn-Bordeaux otselend, siis poleks see reisimine ka nii kurnav, praegu tuleb sõita läbi Amsterdami, Praha või Londoni ja isegi lennukiga reisides kulub algpunktist sihtpunkti jõudmiseks tubli tööpäeva jagu aega.
Muide, Euroopas on hullemaidki lennu sihtkohti, meil on isegi vedanud. Sellel teemal on palju juttu olnud, viimati oli Euroopaga lennuühendusest juttu Kuku Raadio saates Äripäev Eetris 2010-09-14.
Võib küll tunduda, et ka meil on siin korralik käive taga ja lennukipiletite maksumuse pärast ometi muretsema ei pea, aga ma olen vaesest ühiskonnast pärit ja harjunud raha lugema. Annan aru, kas ja kui palju teatud asja eest on arukas kukrut kergendada.
Jube on vaadata inimesi, kes mu juurde tööle sattudes saavad paar eesti keskmist ja hakkavad kohe arvama, et nüüd võib endale kõike lubada - ei peeta paljuks osta omale näiteks mobiiltelefon, mille hind on ligemale 1 Eesti keskmine kuupalk või käiakse baaris raisates ühe õhtu jooksul Red Bull'i peale 1000 EEK. Või siis olles ise kogu ilmale sadu tuhandeid võlgu, soovitakse ilmtingimata liisida oma võimalusi arvestades hirmkallis 5-ne BMW. Muuhulgas on see üks põhjus, miks ma hetkel Prantsusmaal resideerun - näiteks kui käiksin Eestis kord kuus, kuluks selle lõbu peale aastas ikkagi tervelt 7k EUR. See võib küll olla heal nädalal kõigest mu ettevõtte nädalakäive, aga absoluutvääringus on see ikkagi kuradi suur summa, et seda Eesti Õhule maksta.
Seekordne projekt aga on osutunud loodetust pikemaks, olen suutnud meestele selle aja jooksul üksjagu skilli ja töössesuhtumist edasi anda, nii et kubjast neile enam tarvis ei lähe. Siin on käinud proovijaid, õnne otsijaid, tühja kohapealt rikastuda soovijaid, kloune jms, aga mõni on pinnale ka jäänud. Üks neist on nüüdseks töötanud siin juba üle aasta ja näinud kuidas üht saemeeste firmat pinnal hoitakse. Siia tulles polnud tal aimugi, mis peitub auto kapoti või mootorsae kenade värviliste korpuste all. Praeguseks on asi kardinaalselt muutunud, vahest arva kui ta ise aru ei saa mis sael viga ja tuleb seda minu käest küsima. Aga sellest mu tänane lugu algaski - mind ei ole siia enam väga vaja! Minu päevi täidab põhimõtteliselt mitte midagi tegemine või siis teen, mis parajasti pähe tuleb. Langetamas käin ju ka vaid paar korda nädalas moepärast, et veinikaloreid põletada. Aitan küll õhtuti poistel rullist uusi kette kokku neetida või lasen puruhamba käia alt läbi, aga see on rohkem hobikorras, kuna nad saaks sellega ise ka hakkama. Ainuke asi, millega ma kardan, et Iks hakkama ei saa, on joomingute ärahoidmine. Eks elu näitab, kas noorel mehel on edasipürgimisvõimet või soovib ta saemehena jätkata. Saagida ta natuke juba oskab!
Kuna siia tööle tulnud metsamehed on pahatihti kodust eide seljatagant vabadusse pääsenud alkohoolikud, siis oht padujoomingu puhkemiseks on oluliselt suurem kui tuleoht siinsetes männikutes. Alkohoolikute seast leiab teinekord päris häid töömehi ja ma olen mõnd üritanud päris põhja vajumisest päästa... vahest edukalt, vahest vähemedukalt. Jah, sisuliselt olen hetkel lihtsalt lõunamaapuhkust nautiv sotsiaaltöötaja, kelle ülesandeks on vaadata, et joomaks ei läheks. Päris õudne näiteks on vaadata kuidas napsitanud operaatorid miljonitesse kroonidesse ulatuva hinnaga harvesterile metsas hoolt teevad kui omanik Eestis on. Mõni isegi lõikab pidevas õlleuimas. Mida kõike ilma bossita ära ei tehta. Näiteks tooksin ühe seiga Amicor OÜ traktoristist. Mainitud firma boss ütles, et oli oma mõttetud saemehed Eestisse ära saatnud ja küsis minult, kas saaksin ise neile teenust hakkama osutama. Ma võtsin töö vastu, aga olid väga kiired ajad, kuna meie vanad kliendid vajasid ka just samal ajal saemehi. Ja nii me ei saanud esimesel nädalal hästi järje peale, millega seoses pidi see harvester vahest vastu hommikut kinnise juurega tormimurdu lõikama. Ja siis üks traktorist kargas ühel hommikul harvesterist välja ja "tere" asemel esitas monoloogi:
"Kelle ma nüüd ära pean tapma? Kas teil boss ka üldse metsas käib või passib Eestis? Teate, meie ülemus on nii närvihaige, et kui me veel kinnist juurt peame lõikama, siis ta ei maksa teile üldse. Ta võibolla tuleb üldse siia ja annab peksa kõigile. Saate teie ja saab teie ülemus ka!"Vot sellised kunnid on eesti harvesterimehed! Vaatamata sellele vahejuhtumile tunneme end oma reviiris kindlalt, kuna prantslased ise ei viitsi väga saega metsas käia ja Eestist siia õnne otsima tulnud saemeestest ei ole meile konkurentsi, kuna eesti päritolu puhtalt saemeeste firmasid ma ei ole siin peale meie kohanud, aga üksiküritajad on hääbunud kõik peale lühikest perioodi. Ilusasti on näha, et sellist pühendumust nagu meil, teistel ei ole. Siit aga tulevadki meie kvaliteet ja tootlikkus, millele tänu meil siin end vabalt tunda on võimalik.
Harvesteridega võrreldes on meil see eelis, et meie saame ilma harvesterida tormimurrus töötada, aga harvester ilma saemeheta tormimurdu väga edukalt ei lõika. Viie mehe tootlikkus ühe 7 tunnise tööpäevaga võrdub aga umbes harvesteri 10 töötunnise vahetusega - mõlemad lõikavad mainitud ajaga ca 250 tihumeetrit palki. Jõuan taas selleni, et olen Prantsusmaal kindlalt kanda kinnitanud ning seoses sellega, et mul on inimesed, kes ilma minuta toime tulevad, võiksin ise hoopis mujal elada ja muude asjadega tegelda. Ma vähemalt hetkel loodan nii. Loomulikult oleksin ületamatute probleemide ilmnemisel ise kohe taas platsis.
Päris päevapealt ma nüüd sõitma ei hakka nagu teile minu jutust mulje võis jääda. Siin on veel üht-teist vaja enne korda ajada - näiteks autod-saed oleks vaja enne ära tulekut kõik korda teha, vastavad varuosad eelnevalt tellida. Kindlasti ootan ära viinamarjade valmimise, kuid võibolla juba novembris hakkan oma firma Prantsusmaa tegemisi vaid Eestis olles kõrvalt vaatama. Paberitööd ma muidugi enda kaelast ära ei sokuta :)
Ega hetkel ei kisu ka veel Eestisse arvestades mis ilmad teil seal on. Meil on viimased 2 nädalat üle 30 kraadi sooja olnud soojade ilmade lõpp ei paista. Erinevatel andmetel tuleb isegi veel üks kuumalaine, 35-40 kraadi mõneks ajaks tagasi.
Lisaks perele ootab mind ju Pühapäevaklubi - Vare Oll näiteks mailib iga nädal, et kuna ma juba trenni tulen uuesti. Et tase olla alla käinud. Ja teine asi, millest ma hirmsasti puudust tunnen, on surf - 2008 jäi luubi õppimine pooleli ja see tuleb lõpule viia. Vaadates alltoodud YouTube'i videot, tundub forward loop nii lihtne, et astu vaid lauale ja tee ära. Aga tegelikult on see nagu ümarviiliga saeketi teritamine, mille õppimine täieliku selgeks saamiseni võib võtta terve aasta ning mõni ei õpi elu lõpuni keti teritamist väga heal tasemel ära.
teisipäev, august 24, 2010
Jälle Nissanist
Need asjakesed siin fotode peal on mu auto päraluugi lukk ja selle vastaspool. Parema poole omad on lõtku tõttu jube ära kulunud. Kui on harilik luukpära auto, siis kuuled seda luugi plaginat ilusti autosse ja see kolin oleks mu ammu hulluks ajanud mispeale ma oleks lõtku eemaldanud, aga kuna mul on salong ja kast eraldi, siis seda lõtku salongi kuulda ei ole.
Kuna mul on vaja ka velje poldiaukudesse käivaid tsentreerimispukse, siis otsustasin hinnapäringu saata Fakto Auto esindusse Lasnamäel, kust mu auto pärineb.
Mis te arvate, mis on nende vidinate hind ja mis mulle vastati, kui saatsin Fakto Autosse maili, milles küsisin fotode peal olevaid asju?
Vastus oli täpselt selline (vali hiirega, et valge tekst nähtavaks muuta):
1) Luugi parempoolne lukk tuleb tellida koos luugiga. Hind 17019 EEK (1088 EUR)
2) Luku vastusega on vee kurvemad lood - selleks tuleb tellida terve uus kastikate hinnaga 62826 EEK (4015 EUR)
3) Velje tsentreerimispukse eraldi ei müüda. Velje hind 5699 EEK.(364 EUR)Lisaks olgu veel märgitud, et Euroopas (Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa) müüakse selle hardtop'i uuemaid ja täiustatumaid mudeleid hinnaga umbes 1500-2000 EUR ning USA's $1200 (vt: siit) ja see on suurusjärgus 2 korda odavam kui Fakto Autos.
esmaspäev, august 09, 2010
Jube.kiire.on
Täna tahaksin sind panna mõtlema ja endalt küsima, kas sul on ka paljude seas levinud loll harjumus kasutada kõikvõimalikes kohtades sõna "kiire".Näiteks ei saa ju olla nii kiire, et ei leia nädala aja jooksul mailile vastamiseks 1 minutit. Mul ei ole elus veel nii kiire olnud. Aga taolistes kohtades on inimestel "kiire" väga kerge huulte vahelt lipsama. Selliseid "kiireid" kuuleb iga eestlane pea iga päev.
Pakuks teile paar väljendit, mida ma ise häbenemata sellistes kohtades kasutan:
- ei ole viitsinud
- mul on puhkus ja ma ei tegele tööasjadega
- ei ole saanud (viibid näiteks välismaal ja maili lugemine raskendatud. Täiesti aktsepteeritav ju, et inimene ei pea internetikohvikut otsima, et mingile suhteliselt ebaolulisele mailile päeva pealt vastata)
- läks meelest ära (seda juhtub minuga tihti siis, kui kohe tol momendil kui maili lugesin, polnud tõesti piisavalt aega ja hiljem läks meelest ära)
pühapäev, august 08, 2010
Trubetski.ja.Keskerakond
Keskmisest Madalamalaubaliste Pensionäride ja Muulaste Erakond KMPVE on värvanud oma ridadesse järjekordselt uue nime - Tõnu Trubetski. Mul vajus nägu pikaks kui ma seda uudist lugesin - saan aru, et Savisaar meelitab Moskva rahaga oma jüngriteks rumalukesi, kellel ei ole ei maailmavaadet, ei silmaringi - aga Trubetski nimelist kartulit ei tohiks ülejäänud kapsastega koos sinna patta panna. Vähemalt nii ma arvasin seni...Valimised on tulemas, kellel veel on kindlat sotsiaalset töökohta vaja, kas tippspordist loobunud Kikul?
Võibolla oli summa nii suur või Tõnu rahaline seis nii halb? Kui mõtlema hakata, siis Vennaskonda pole ammu müügil näinud küll. Ei tea, kas poleks enam turgu? Vanasti sai küll mõned plaadid soetatud. Kas ta on siis selline boheem, kes ei saa tõepoolest mitte kusagil mujal tööd kui Tallinna Linnavalitsuses? Näib absurdne. Mine siis kandideeri oma nime pealt siis kasvõi kusagile kultuurimaja juhatajaks (tegelikult on need ka vist tänapäeval parteilised ametikohad?) või tööta välja pisike loenguprogramm prestiižikamatele Tallinna gümnaasiumitele ja eraülikoolidele mingil teemal, milles sind seni tõsiselt võeti ning teenagerid oleks sind hiljem hea nimega meenutanud... Kujutage ette kui kirjanduse õpetaja ütleb lastele, et järgmised 2 tundi tuleb esineb teile Tõnu Trubetski ja teemaks on "Eesti punk 1976-1990". Tutvustaks pungi olemust, tegijaid ja nende loomingut. See oleks midagi, mis mõjuks. Keskerakondlane Trubetski on seevastu naljakas tegelane, harju keskmine Savisaare häältemagnet. Rein Rannap näe suudab ära elada ilma Savisaareta, aga Tõnu Trubetsky ei suuda, Häbi Tõnu! Okei, sa pole eriti musikaalne ja Superstaarisaate kohtunikuks sind ei kutsuta, aga igale poole mujale - miks mitte? Minuarust on isegi Ines Karu kunagi mingisugustes telesaadetes laule kommenteerinud ja hindeid andnud :)
Delfi artiklis ütleb Trubetski:
"Tundub nagu see oleks sajandi sündmus. Kui ma oleksin astunud IRLi, vaevalt sellest nii palju oleks kirjutatud," ütleb Trubetsky Publikule.
Aga loomulikult - see ju peabki furoori tekitama, kui näiliselt tark inimene teeb NII idiootse otsuse. Ma saaks aru ja ei pööraks sellele erilist tähelepanu kui laulja Nikki astuks KMPVE-sse või Markko Märtin astuks IRLi, aga kuulates 1990-2000 aastatel kõvasti Vennaskonda (vajadusel downloadi siit: Vennaskond - Discography ehk kogu looming, kõik albumid) ja lugenuna paari Trubetsky raamatut, jäi mulle mulje, et Trube on ühiskonnakriitiline vabalt mõtlev indiviid, kes saab elust aru ja suudab Savisaare vajadusel panna sinna kuhu ta kuulub oma tegude ja sõnadega - fekaalipotti junnide vahele. Aga nüüd selgus, et boheem on boheem. Tsiteerides jällegi Trubetskysõnu Delfist:
Ta ütleb Savisaare kohta: "Olen aastaid lugenud Savisaare kohta sõimu, see on 100% põhjendamatu. See laim ja möla, mida temast kirjutatakse, teeb ta veelgi sümpaatsemaks."
No kust sina tead, misasi on põhjendamatu ja mis mitte, kui sa ei loe isegi lehti ja ei vaata televiisorist uudiseid? Sest kes lehti ikka loeb ja uudiseid vaatab, see on usinate ajakirjanike abil ajapikku Savisaare olemusest piisavalt hästi aru saanud, et mitte lasta end lollitada. Nüüd Tõnu leidsid tõepoolest maailma sümpaatseima inimese. Õnnitlen!
Okej, igal inimesel on õigus valida, kas ta on tark või loll, kas ta astub IRL'i või Kesk'i. Minul on viimastest paraku kahju, kuna paraku on Keskerakond vaid penskarite ja Tallinna venelaste häälte ning Moskva rahadega ülbelt laineid lööv rõve poliitiline nähtus. Selmet enne valimisi oma toetajaskonnale mõnd normaalset erakonda propageeriv loosung ajakirjandusse õhku libistada ja anda enda panus, kuidas Eesti ühiskond vabaneks Savisaarest atendaati korraldamata enne kui too troonil vanadusse sureb, astub pungihärra hoopis Keski. Tip top tõesti!
Tellimine:
Postitused (Atom)