Olin luuranud head ilma internetisaitidelt 2 kuud, kuna koerailmaga pole mäel midagi teha. Alati oli olnud nii et päev, mis tõotab 4 päeva varem ilus tulla, muudetakse viimasel hetkel - üks päev enne väljasõitu - ikka pilviseks. Seekord siis joppas ja kella 15-ni oligi ilm väga ilus. Oma kurvastuseks olin maha unustanud fotoka mälukaardi ja pidin videokaameraga piirduma. Kahju, et nad sama mälukaarti ei kasuta. Üks on CF, teine SD. Tegin videokaameraga mõned videod, aga üldiselt jama. Tanni, Tauno ja Iksiga ma väga palju koos ei kimanud, kuna nad olid teist päeva elus mäel ja kui minul kulub allasõitude peale 3x vähem aega kui liftil istudes, siis neil on suhe vastupidine. Üksi aga on suht igav lasta, üle ühe päeva ei viitsikski vist. Ajaviiteks otsisin hüpekaid, aga ei leidnud. Mujal suusamägedes olen alati ikka oma jaoks mõned head hüpekad leidnud, millest igal laskumisel hüppan. Aga Candanchus peab ikka väga hea fantaasia olema, et häid hüppekohti leida. Mõned leidsin, aga mitte head. Korra panin pimesi ühte hüppesse, aga maandumispaik ei jäänud mitte languse peale vaid järgmise künka tõusu peale. Peale 4-5 meetri pikkust õhulendu panin siis korralikult kobarasse.
Tõusin üles ja viga ei saanud õnneks. Teine asi, millega oma aega mäel veetsin, oli GPS - ma olen mõelnud kordi ja kordi, mis mu kiirus võiks olla. Omale tundub jube kiire, aga teised sõidavad ümberringi nagu aeg luubis. GPS seletas ära mis toimub - harilik "rootsi pensionär" stiilis slaalom näitas mul kiiruseks 40-50 km/h ja kui korra aaretammet proovisin teha, siis näitas 96 km/h. Tunde järgi suudaks vist samal mäel 20 km/h sinna otsa veel panna, aga siis peaks muu rahva nõlvast eemal hoidma, kuna 100 kg ei ole väga lihtne 120 km tunnikiiruse pealt peatada. Kunagi oli sööstlaskumine olümpiakavas isegi. Seda tehti 2.50 m suuskadega mööda sirget nõlva alla ja mõõdeti maksimaalset lõppkiirust. Kes sai kõige suurema kiiruse, see sai ka kulla kaela. Minuarust nad sõitsid üle 200 km/h.Nüüd paar päeva hiljem otsisin huvi pärast Albertville'i olümpiamängude tulemused sööstlaskumises. No Aare Tamme tulemus - 201 km/h - ei tohiks mulle probleeme valmistada nende varustusega :) Tabeli aeglaseima naise tulemuse - 182 km/h - võiks ka slaalomisuusaga ette proovida võtta kui mägi hea sile on ja rahvas jalus ei kakerdaks.
Ahsoo, see kukkumine mõjus ikka nii et järgmisel hommikul parema jala põlv hästi ei liikunud läbi valude ja alaselg keskelt täitsa paistes. Lisaks kaelalihas valutab. Minu vanuses peaks vist edaspidi hüpekakohti siiski paremini valima.
Kolmeste toolidega lift, millega enamasti mäkkesõiduks kasutasin, algas kõrguselt 1500 m ja vedas 2000 peale välja. Kiirus on 6 km/h. Kui laskumisel on kiiver peas ja prillid ees, siis üksi liftiga üles tiksudes võtan kiivri peast ja tukun mõnusa sooja päikse käes. Pelgelt nendest 7-8 minutistest sutsakatest piisab, et õhtuks nägu ära põletada. Õnneks seekord ohatist ei tulnud. Aga mis mägede kõrgustesse puutub, siis silm on õudsalt petlik kõrguste suhtes. Üritad küll suure kuuse, küll Tallinna teletorni või viiekorruselise majaga võrdlust luua ja ikka paned poolega mööda. Kui mulle tundus, et lifti lõpuni on 70-80 m vertikaali, siis tegelikult viis lift mind veel 200 m ülespoole. See oli hämmastav.
Kella 15-st keeras ilm ära ja siis sõitsime Taunoga pimesi. Nähtavus oli paarkümmend meetrit. Tauno ilgelt fännas seda, mina ei julgend isegi tema taga nii kiiresti sõita kui tema ees kimas. Ilmaolud meenutasid mannaputru - üleni valge ja paks. Tauno sõitis nii kiiresti, et ma pidin tal sõitma halva nähtavuse tõttu nii lähedal, et kui ta oleks hunnikusse pannud, siis mul poleks ka muud valikut enam jäänud kui samasse hunnikusse panna. Tema aga jättis sellise mulje, et tal on need rajad peas ja eks ma siis usaldasin teda. Tegelikult mulle see väga ei meeldinud.
Kuna meil oli 4 peale 3 walkie-talkiet, siis Tann oli ilma. Temaga kadus mäel side, teistega ikka sai lifti peal olles lobisetud läbi hispaaniakeelse möla. Ma olen ammu mõelnud, et peaks kanali 5.00 pealt ära muutma, äkki näiteks 5.01 oleks rahulikum, aga pole viitsinud teha. Ilge leiutamine erinevatel raadiotel, kuidas sub-channel ära muuta, kui manuali käepärast pole :)
Kell 17 suleti liftid ja kui all Tanniga kokku saime, selgus et tema rendisuusad on paar tundi tagasi pihta pandud. Rajal kõlas küll ka vene keelt, aga mina kahtlustaks hispaanlasi. Mul varastati ju 2009 suvel kalipso oma silme alt ära Atlandi ääres. Osad inimesed näivadki selle peal väljas olevat, et hoiavad silmad lahti ja kui keegi oma inventari piisavalt ei valva, siis nemad panevad seda tähele ja teevad üks-null. Dexteri õde ütleks selle peale motherfucking fuck!
Poisid fantaseerisid teel koju, et suusarentnikel on hea äri - rendivad suusad välja 20€ päev ja varastavad need ise ära teenides veel 200€. Kõva äriplaan tõesti. Aga kui ma mõtlema hakkan, siis 7-st korrast, mil ma Hispaanias olen käinud, on kolmel korral midagi ära varastatud. Tagant järgi tundub imelik, kuidas meil Kanaaridel kõik asjad alles jäid. Teine asi, mida siiani hästi ei usu - kuidas mu auto Barcelonas suvalises kohas majade vahele pargituna 2 nädalat vastu pidas kui 2009 jõulude ajal kodus käisin.
Aprillis on plaanis veel vähemalt üks suusareis samasse kohta. Pürenee mäesuusabaasid on avatud aprilli lõpuni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar