Natuke metsajuttu muuhulgas

Kuna mõned inimesed käivad siin, et leida metsajuttu, siis ei tohi ma ka seda teemat unarusse jätta.
Vahepeal on asjade käik jõudnud nii kaugele, et meie kandis hakkab tormimetsade koristusele ring peale saama. Okei, midagi veel on teha, aga kuna meie väike töökas saemeeste brigaad lõikab päevas 500-1000 tihu mände  juure küljest lahti, siis märtsis ja aprillis olime juba mõned päevad vahepeal ilma tööta.
See sundis mind elu üle järele mõtlema - kas tiksuda siin edasi, laieneda lõunasse Mont-de-Marsani poole või koju surfisuve nautima sõita. Puhta emotsiooni pealt paneks ma ammu juba pillid kotti - oldud juba küll - aga kaine mõistus sunnib jätkama.
Kuna siin edasi tiksuda paari saemehega ei ole ka eriti tasuv, siis tekkiski mõte lõuna poolt tööd juurde otsida ja paar meest seal tööle rakendada.
Käisin korra Mont-de-Marsanis ära ja saigi uued kokkulepped tehtud 3 firmaga. Need kõik - eestlased, sakslased, austerlased - lõiakvad seal BioLandes'le tormimurdu, kusjuures sortimendi valik on äärmiselt spetsiifiline - materjal tuleb harvesteridel koondada selle järgi, kui suur osa palgist on koorega ja kui suur osa on ilma kooreta. Kuna ürask on täiega tormimurrust üle käinud, siis enamasti on kõikidel puudel koor lahti juba eelmise aasta juuli kuust alates. Aga kui harvester laseb kaldus puid, siis neil on jälle koor veel kinni. Miks ma sellest männikoorest nüüd rääkima jäin? Aga selleks, et BioLandes pressib männikoorest mingit essentsi välja, mida kasutatakse parfüümide tootmisel. Nende tuntuim klient siinjuures on nii mõnelegi tuntud suur ja uhke prantsuse parfüümitootja Chanel. Biolandes on järjekordne näide firmast ja kontseptsioonist, mida Eestis on raske kui mitte võimatu kohata. Eestis ju tehakse puidust prussi ja lauda :) Okei, ka BioLandes'i kooritud palgid jõuavad lõpuks kõrvalproduktina samuti kütteks ja paberitööstusse, kuid see annab neile vaid väikse osa käibest.
Olgu mainitud, et BioLandes on 1980.-l aastal loodud perefirma, mille aastane käive oli 2007. aastal 60 miljonit eurot. Nüüdseks on neil tööstus lisaks Prantsusmaale veel Hispaanias, Marokkos, Bulgaarias, Türgis ning ka Indias ja Madagaskaril. Sellise käibe tegemiseks on palgalehel VAID 300 töölist. Jätkates rubriiki "Miks Eesti on kartulivabariik" võite välja otsida 300 töölisega eesti firmade käibed siia kõrvale ning võrrelda seda BioLandes'ega. Ausaltöeldes siin midagi võrrelda ei ole.Samas olen ma muidugi Ansipi ja Ligi tegudega rohkem kui rahul ja meie olukord on selline nagu ta on ikka pigem seetõttu, et Eesti on liiga noor, et rohkemat tahta.

Igal juhul meil on nüüd jälle tööd, ning meie saemehed võivad nüüd huumoriga öelda, et nad on osalenud Chanel'i parfüümide tootmises.

Tormimurd päris otsa veel saama ei hakka - tundub, et selle aasta saame küll veel siin sisustatud. Sõites oma uute lankide piirkonans Labriti ümbruses ringi, siis pakuks et veerand või koguni kolmandik on veel koristamata. Muidugi puud hakkavad järjest peenemaks jääma nagu fotolt paistab. Sellisel langil lõikab harvester vaid 10 tihu tunnis ja saemees laseb kände lahti umbes 15 tihumeetrit tunnis. Korraliku puu korral on need mõlemad arvud võimalik kolmega korrutada. 





 Veel üks pilt sellest kuidas hunnik rauda metsaall seisab kuna kolmandal rauahunnikul ei ole üht varuosa juba nädal aega. Selline seisev kolmik tähendab omanikule 100 euri ühiku kohta tunnis teenimata jäänud käivet. Lihtne aritmeetika näitab, et kui harvesteril läheb turbo õhtale ja sellepärast peavad seisma veel kaks kokkuvedajat, siis jääb teenimata
nädalas tsirka 15 000 eurot. Seda on umbes sama palju kui 4 saemehega kuu ajaga. Ja see sama fakt on mind pannud mõtlema, et tuleb ka omal vaikselt raua poole hakata vaatama kuigi seni olen seda mõtet kergelt vältinud millegipärast.

Natukene ka ilmast - viimased päevad on Lõuna-Prantsusmaad tabanud kõrgrõhkkonna hari, millega seoses on meil juba lõunaks väljas 30 kraadi sooja. Pühapäeval käisime Mimizan'is ookeani ääres suvitamas kogu kambaga. Vesi oli küll üsna karastav veel, aga ookeaniga on selleks aastaks algus tehtud. Ma olen küll mere äärest pärit, aga alati kui ookeani randa satun, siis hakkab süda sees tantsima - see tunne on kuidagi nii võimas - isegi ilma tuuleta loksuvad kaldale sellised lained, mida näiteks Rohukülas kohtab vaid tormiste ilmadega. 

Lõpetuseks olgu öeldud, et Välgu uus käigukast koos difriga on külge monteeritud ning näib, et tegemist on märksa kiirema ülekandega. Enne oli 100 km/h 3000 pööret minutis, nüüd vaid 2500. Kui eelmise remondi käigus purunes ühe komplekti ristpea otsik, siis seekord jäi komplekti 10 mm padrun lihtsalt teadmata kadunuks. Võibolla kukkus käigukasti :)